Üks koroonavõitluse eesliinitöötaja, riigiametnik, kes oli just saanud tunda positsioonilt kõrgemal asuvate inimeste üleolevat, et mitte öelda solvavat suhtumist, püüdis end lohutada trafaretse ütlemisega – mis ei tapa, teeb tugevaks.

Ei tasu ennast ja teisi petta. Mis ei tapa, teeb haiget. Nii oleks õigem öelda.

Koroonakriisi eesliinil on paljud haiget saanud. Eriti väiksemates kohtades, kus kogukond paistab rohkem läbi kui Tallinna anonüümsuses.

Hooldekodus, kuhu nakatumine sisse murrab, ei ole kerge töötada. Hooldajad muretsevad elanike pärast, nende laste ja lastelaste pärast, muretsevad enda pärast, muretsevad oma lähedaste pärast. Ainult mure ongi ja pingul närvid.

Keegi neist jääb vabatahtlikult ööpäevaringselt hooldekodusse tööle, keegi ütleb, et pere ei luba tal koroona-ajal tööl käia, COVID-19 diagnoosi saanud hooldaja sulgeb end kodus saunamajja isolatsiooni ja vaatab perekonda läbi akna. Kogu elu on kummuli.

Ja siis helistab keegi vallamajja, et miks on hooldekodu väravad lahti, sest nii saabki viirus edasi-tagasi liikuda. Ja nakatunud hooldekodutöötaja kodutänava elanikud peavad vastama uudishimulikele võltskaastundlikkusega esitatud küsimustele, et kuidas te küll julgete koos koroonaga elada.

See kõik teeb valu.

Ja kusagil Tallinnas kuuleb ametnik, et gümnaasiumilõpetaja on olnud kontaktis koroona-positiivse testi andnud emaga, kes töötab hooldekodus, ja pealinna kabinetis langeb kiire otsus – lõpueksamile teda lubada ei tohi. Õnneks tuleb välja, et neiu on ühel korral kasutanud pere ühist autot ja tema koroonatest on negatiivne, mispeale ta siiski pääseb lõpueksamile.

Lõpp hea, kõik hea? Pole kindel. Kas me ikka kujutame ette, mida see vahepealne teadmatus tähendas lisaks abituriendile ka tema emale, kes oli nakatunud, ennast perest kaheks nädalaks isoleerinud, pabistas enda ja tütre pärast, tundis abitust ja nõutust.

Muidugi tekitab koroona hirmu, see on arusaadav. Keegi ei taha nakatuda. Ettevaatus on asjakohane, peseme käsi ja hoiame võõrastega distantsi.

Aga ei ole arusaadav, kui hirm muutub pahatahtlikkuseks, parastamiseks, keelepeksuks ja häbimärgistamiseks, mille all kannatavad inimesed, kes on juba kolm kuud töötanud päev päeva järel koroonarinde eesliinil.

Sest mis see on, kui mitte parastav häbimärgistamine, kui väikelinna poes küsib keegi kohaliku hooldekodu hooldajalt, kes just saatis uued COVID-19 haiged maakonnahaiglasse – kas teie ikka võite kaupluses käia.

Sa võid ju seletada, et ei ole nakatunud või oled selle tundmatu haiguse juba läbi põdenud, igatahes pole sa kellelegi ohtlik – aga need pilgud ja need urgitsevad küsimused teevad ikkagi haiget. Järgmine kord sõidadki toidu järele ligi 60 kilomeetri kaugusele suuremasse linna, sest seal sind keegi ei tunne.

Posterid 2+2 reegli meeldetuletamiseks või käte desovahendite pudelid asutustes on õiged asjad. Aga kuidas tuletada meelde, et hooldekodude ja haiglate töötajad vajavad koroona-kriisi ajal kaaskodanike tuge, mitte halvustamist? Teil on raske, kuidas te hakkama saate ja toime tulete – nii peaks küsima. Aga mitte nõelama pealekaebajalikult, et miks on hooldekodu autovärav lahti.

Haiget on kerge teha. Eriti inimesele, kes on juba haiget saanud.

See võiks olla üks õppetund, mis esimesest koroonakriisist kaasa võtta. Et kui tuleb nakatumiste teine laine, siis oleme paremad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.