Ülle Madise: amet ja hirm ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ülle Madise
Ülle Madise Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Peaministri ja ministrite töö ei ole linna eksinud karusid püüda ega toidutööstusest ohtlikke baktereid otsida. Seda teevad sõltumatud ametid. Sama käib viiruseohu selgekstegemise ja vajadusel kõrvaldamise kohta, kirjutab Ülle Madise.

Tekkinud hirmuõhustikus raske öeldagi, kuid iga päev kontrollivad ametnikud tervisekaitse-, toiduohutuse- ja keskkonnanõuete täitmist, ehituskvaliteeti, riigikeele kasutamist jpm; vajadusel pannakse kinni tehaseid ja lasteaedu, minnakse kontrollima inimese eluaset või haiglat (selleks ka kohustuslikus korras ruumi sisenedes), kohustatakse vigu parandama, kõrvaldatakse müügilt tooteid ja tänavalt reklaame, kirjutatakse välja trahve ja sunniraha.

Seaduste täitmist tagavad iga päev inimesed, kes töötavad terviseametis, päästeametis, politsei- ja piirivalveametis ning muudes ametites-inspektsioonides.

Neil välja õppinud inimestel on õigus seaduse täitmist kontrollida, panna kohustusi ja vajadusel rikkujad korrale kutsuda. Mõistagi tohib niiviisi põhiõigusi piirata vaid põhiseaduspäraselt ja alludes halduskohtu kontrollile. Riigielu normaalne käik.

Seaduste täitmise korraldab ametnikkond

Peaministri ja ministrite töö ei ole linna eksinud karusid püüda ega toidutööstusest ohtlikke baktereid otsida. Seda teevad sõltumatud ametid. Sama käib viiruseohu selgekstegemise ja vajadusel kõrvaldamise kohta.

Senini on ministri isiklikku maasikakontrolli pigem kohatuks peetud ja suisa korruptsiooniks võib osutuda see, kui minister käsib alluva ameti juhil oma sõbra ettevõtte seaduserikkumisele läbi sõrmede vaadata, ent tolle konkurendid luubi alla võtta.

Riigikogu ja valitsuse ülesanne on selgeks vaielda, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Selleks jaotatakse maksumaksja raha ja kehtestatakse seadused. Seaduste täitmise korraldab ametnikkond.

Mis seal salata: muresid on nii seaduste rakendatavuse ja õigusselguse kui ka ametnike töö kvaliteediga. Siiski ei või olla ülekohtune: töökoorma ja vastutusega võrreldes on ressursijaotus paigast ära.

Eesliinil, seal, kus inimene kohtub vahetult oma riigiga, on tööd ja vastutust palju, ehk rohkemgi kui ministeeriumides ja kõiksugu sihtasutustes, ent palgaraha ja tunnustust enamasti vähem.

Loodan südamest, et kriis kinnitas, kui tähtis on eesliini töö. See on väga hea ja raske töö, mida tegid terviseametnikud viirusekandjate selgitamiseks ja isoleerimiseks; politseinikud, päästeametnikud, piirkondlikud kriisijuhid jpt – igaüks oma rollis, vahetult inimestega suheldes.

Selleks on vaja head väljaõpet, inimlikkust, otsustusjulgust, tahtmist menetlemise asemel lahendada. Kui seda jääb puudu, on tulemuseks ebaõiglaselt koheldud inimene ja halvem Eesti, kui võiks olla.

Ametnikel, kel tuleb kiiresti ja õigusriiklikult otsustada, kas nakkusohtlikust riigist tulnud pere peab jääma kaheks nädalaks koju või lubama end testida, kas kool või kaubanduskeskus ajutiselt sulgeda, peab olema tegutsemiseks selge seaduslik alus. Kriisi alul tuli välja seaduste vastukäivus ja segasus. Ametnik ei saa ega või omal käel käske ja keelde leiutada.

Põhiseadus nõuab selgust

Põhiõiguste piiramine peab olema seaduses arusaadavalt kirjas. Ehk siis koroonaviiruse näitel: me kõik peame saama nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest lugeda, mis juhul ja mismoodi tohib piirata meie liikumisvabadust, ettevõtlust või kooliskäimist, mida tähendab karantiin ja keda võib kohustada tervisekontrolliks.

Aastaid on kirjutatud seadusi üha segasemaks ja kohati on arvatud sedagi, et seaduse sisu peabki olema kättesaadav vaid väljavalituile. "Juristide salakeel," ütles selle kohta Lennart Meri.

Põhiseadus nõuab selgust. Tõsi on seegi, et iga elus ettetulevat olukorda seadusetekstis lahendada ei saa, hea norm sisaldab kaalumisruumi.

Lubamatu on aga tarbetu segadus, mille kohaselt kuskil viibimise keeld tähendab praktikas hoopis kuskil viibimise kohustust või "suure nakatavusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik" polegi seaduse mõttes COVID-19, mille tõrjeks seisati üle maailma normaalne ühiskonnaelu.

Äsjased nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse parandused lahendavad selle probleemi. Paraku liiga hilja ja mitte ideaalselt, ent naljatamisi öeldes: pole juristi, kes kolleegi töös vigu ei leiaks. Õiguskantsleri rolli on kriitilisus suisa sisse kirjutatud.

Kui selge on piisavalt selge või mis on mõistlik, ongi igavese vaidluse teema. Iga seaduseteksti saab keerata suisa absurdi, kui jätta kõrvale normide süsteem, elu tegelikkus ja senine praktika ning kohtulik kontroll.

Seaduse headuse kriteerium on tema täidetavus ja rakendatavus: ei ole mõtet kehtestada normi, mida massiliselt ei täideta või ei saagi täita (näiteks seetõttu, et see pole arusaadav); mille täitmist ei kontrollita või ei saagi kontrollida.

Iga uut normi kehtestades tasub aga mõelda, milline oleks elu siis, kui uus norm juba kehtiks, kas probleem, mida lahendatakse, laheneks.

Tasub olla valvas

Nakkushaiguste ennetamiseks ja tõrjeks on seadusemuudatuse tulemusel selgemad alused, juba õige pea saab igaüks need Riigi Teatajast oma silmaga järele vaadata. Pole põhjust eeldada, et inimesed, kelle töö on edaspidi nakkuse levik ühiskonda laialt sulgemata pidama saada, tallavad ükskõikselt inimeste põhiõigustel.

Nagu õigusriigis kohane, tasub mõistagi olla valvas. Kõik terviseameti ja valitsuse seaduslikud ettekirjutused ja korraldused peavad olema arusaadavalt põhjendatud, tuginema õigetele faktidele ja olema proportsionaalsed. See tähendab, et õigusi piiratakse nii vähe ja leebelt kui võimalik, ent piisavalt, et kasu oleks.

Kes tunneb, et terviseamet, valitsus või mistahes muu võimuorgan teeb talle õigusvastaselt liiga − näiteks keelab põhjendamatult kontserdi või spordivõistluse, nõuab alusetult viirusetesti või määrab karantiini −, saab pöörduda halduskohtusse.

Advokaati pole tingimata vaja, sest halduskohus peab ka ise tõde otsima; riigilõiv on väike ja võimalus esialgset õiguskaitset saada välkkiire. Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving selgitas hiljuti halduskohtu rolli, öeldes muuhulgas: "Kohus võib haldusotsuse tühistada, teha täitevvõimule ettekirjutusi ja mõista välja kahjuhüvitisi." Senine praktika kinnitab nende sõnade õigsust. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: