Kaarel Tarand: vanad surevad alati enne
Kaarel Tarand arutleb Vikerraadio päevakommentaaris surma üle ja leiab, et surematust ei tule niikuinii, kui tahes palju selle saavutamiseks ka laenu ei võtaks.
Eriolukorra alguses armastas peaminister Jüri Ratas loosungit, et ka üks surm on liiga palju. Koroonaviiruse kätte on selle nädala alguse seisuga surnud väidetavalt 55 inimest, mis igas normaalolukorras tähendaks, et suremise ärahoidmist lubanud valitsusjuht on lootusetult läbi kukkunud.
Kuid üllatus: suremine on Eestis toimunud igal aastal aegade algusest saadik. Viimastel aastatel sureb Eestis keskmiselt pisut üle 15 000 inimese aastas. See teeb valitsusjuhi läbikukkumise veel ligikaudu 300-kordseks võrreldes nn koroonasurmade arvestusega.
Hea uudisena valitsusele aga avaldas statistikaamet andmed, et tänavu jääb esimese 17 nädala suremus kenasti alla viimase kümnendi keskmise, nimelt umbes 220 surma võrra. Seega, nagu oleks kangelaslik võitlus surmaga mingi võitu andnud ja kui samas vaimus jätkata, siis saaks lõpliku võidu ning eestlaste surematuse välja kuulutada aastal 2043.
Surmaks valmis olles
Miks ma surma üldse jutuks võtsin? Eks ikka seetõttu, et iga kord, kui ma viimase pandeemia ajal olen avaldanud mõtteid vabaduse kaitsmise poolt ja eriolukorra kehtestanud riigijuhtide võimuliialduste vastu, on ikka leidunud etteheitjaid, kes tituleerivad mu jutu vastutustundetuks. Niisama hooplemiseks, mis lõppeks kohe, kui surm mõnda mu eakat lähikondset külastaks. "Siis sa enam nii ei räägiks, sest sa ei ole valmis", ütlevad mulle need, kes iseend, oma irratsionaalseid hirme või otsustusvõimetust vastutustundena esitavad.
Olen ikka valmis. Aga matemaatikud on kõigile, kes ise hasartmänge ei mängi ja kihlveokontoritesse raha ei vii, lahkesti välja arvutanud, et normaalelu jätkates ning senistest harjumustest mitte loobudes on tõenäosus tänaval koroonaga kokku puutuda vahemikus umbes üks kümne tuhande vastu. No kes see ikka paneks raha hobusele või jalgpalliklubile, kui võidu tõenäosus on 0,01 protsenti? Ainult püstihull.
Oma lapsepõlves ei puutunud ma lähedaste surmaga kokku rohkem kui tolle aja peredes tavaline. Aga siis saabus aasta 1988 ning Tartus hakati taastama punase okupatsiooni alguspäevil keelustatud üliõpilasorganisatsioonide tegevust.
Meile Eesti Üliõpilaste Seltsis tähendas see, et otsisime üle maa ja leidsime üles ligikaudu 150 meest vanuses 68-93 aastat, kes olid EÜS-i liikmeks astunud enne 1940. aasta juunit ja veel elavate kirjas. Nende elu oli väikeste variatsioonidega läbi okupatsiooni kulgenud, nagu see haritud patriootide tollele põlvkonnale üldomane oli. Igaühel oma vanglad ja Siberi orjalaagrid ning sellega kaotatud võimalus luua perekonda, võimatus töötada valitud erialal, pidev stress kaotatu pärast.
Aga siis ühtäkki saabus lootuskiir, taastekkis see, millest unistades oli aastakümneid kannatatud ja tervist kaotatud. Ma usun tänaseni, et suur osa neist meestest, kes jaksasid EÜS-i ja Eesti iseseisvuse taastamise päevad ära oodata, ei surnud haigustesse, kuigi küllap mingi diagnoos igale surmatunnistusele on märgitud. Ei, nad surid vanaduse kergendustundesse ja rahulolusse, et nende silmad on seda näinud ja nende töö järjepidevuse kandmisel tehtud.
Ja surema hakkasid nad kiiresti, nii et mõne aasta jooksul oli mul au osaleda neist enam kui viiekümne matmisel. Tudengiorganisatsioonidel on teatavasti põline ja range tava, et omad auga maetakse. Lipp, sargavalve, kulude kandmine ja kõik see muu.
Meil EÜS-is oli õnne, et veel aastaid olid meiega kirikuõpetajatest vilistlased Otto Tallinn, Harald Tammur, Herbert Kuurme, Valter Vaasa ja teised, kes matusetalitusi kindlakäeliselt läbi viisid. Kuid rääkisid nad ka pikalt ja palju lahkunu elust ning võitlusest ja õige vähe sest hauatagusest asjast.
Kokkuvõttes võin julgelt öelda, et auvalves seistes kogunes mulle surma- ja matusekunsti erialal ainepunkte korraliku bakalaureusetöö jagu. Muidugi oli siis üldise maailmakorra poolest teine aeg kui praegune.
80 eluaasta piir
Inimkonna ja surma vahekorra hetkeseisu võttis paari nädala taguses essees ajalehes The Guardian kenasti kokku Yuval Noah Harari, kes kurvastas vagamat lugejaskonda seisukohaga, et lõppev kriis ei pööra inimkonda tagasi traditsioonilise surmakäsitluse juurde, ei taaselusta alandlikkust ja kõrgema tahtega leppimist, vaid pigem vastupidi.
Valge kitliga mehed on saavutamas järjekordset suurvõitu mustakuuemeeste üle. Veendumus, et surm on tehniline probleem, millele on ka tehniline lahendus, saavutab senisest suurema ülemvõimu muude vaadete üle.
Harari märgib, et ainus enneaegset ehk mõttetut surma idealiseeriv mõttesüsteem, mis inimkonnale veel jäänud, on natsionalism. Natsionalism lubab kangelassurma eest igavest elu rahvuse kollektiivses mälus. Kõik muud võtavad rahulikult. Teatud piirini.
Santa Fe instituudi füüsikateoreetik Geoffrey West on oma raamatus "Scale" üsna veenvalt ära näidanud, miks inimene tema massi, rakkude hulka ja ainevahetuse kiirust arvestades kauem kui 125 aastat elada ei saa. Ja seegi jääb käeulatusse vähestele.
Veel sajandi eest oli laste suure suremuse tõttu keskmine eluiga alla 40 aasta. Nüüdseks kõigume siin- ja sealpool 80 aasta piiri. Kolmandik on Westi lõpujooneni seega veel minna, kuid see on võimalik juhul, kui me ei ohverda kõigi laste, noorte ja keskealiste võimalusi, kulutades kõik oma teadmised ja ressursid üksikutele, pahatihti omaste poolt juba hüljatud või hooletusse jäetud raukadele lisapäevade väljavõitlemisele.
Surematust ei tule niikuinii, kui tahes palju selle saavutamiseks ka laenu ei võtaks.
Kas keegi on nn riskirühma vanadelt üldse küsinud, mida nad ise seal hooldekodudes tahavad või ihkavad? Kui küsitaks, ehk kuuldaks mõnikord ka vastust, nagu Seneca kahe aastatuhande eest selle kirjas Luciliusele üles tähendas:
"…kaua tuleb õppida, et tolle vältimatu tunni saabudes minna ära rahuliku meelega. Muud surmaviisid jätavad lootust: haigus lakkab, tulekahju kustutatakse, varing, mis näis lömastavat, kannab sujuvalt maapinnale; meri, mis endasse võttis, paiskab kahjustamata välja sellesama jõuga, millega neelas; mõõga tõmbab sõdur isegi hukkumisele määratu kaela kohalt tagasi, kuid mitte midagi pole loota sellel, keda surma poole juhib vanadus. Seda ainsana ei saa takistada. Ühelgi viisil ei sure inimesed mõnusamalt, kuid see viis on ka kõige kestvam."
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel