Koroonast tabatud Lihula hooldekodu juhataja: kohalik kogudus palvetab meie eest
Lihulas on mitu toidukauplust. Miks aga sõidavad sealse hooldekodu mitmed töötajad viimasel ajal poodi 56 km kaugusele Haapsallu või Pärnusse? Nad ei taha olla vastamisi kohalike inimeste pilkude ja ütlemistega. Koroona-nakatumistest räsitud Lihula hooldekodu juhataja Vanda Birnbaum rääkis Toomas Sildamile, millist elu tema ja ta kolleegid eesliinil elavad.
Üks minu lähedasi oli üllatunud, õigemini küll kohkunud, kui kuulis, et sõidan Lihula hooldekodusse. Te mõistate tema hirmutunnet?
Täiesti saan aru. Saan aru, et see pelutab. Kuigi on teada, et inimesed on nakkavad kaks nädalat ja pärast seda ei peaks enam midagi olema.
Meie koroona-haiged on kõik haiglasse läinud, hooldekodu majades on tehtud täielik deso. Ei peaks midagi kartma. Me ise oleme küll väga optimistlikud ja kindlameelsed.
Paratamatult on koroona-viirus nii tundmatu...
Jah.
... ja see hirmutab inimesi.
Hirmutabki. Ja peabki olema ettevaatlik. Aga kus ta täpselt levib... Meil on kindel plaan panna kõik sündmused ajajoonele, et mismoodi ta meie majas levis. See on meile suur mõistatus.
Minu haigestumine ja siis kolme meie elaniku haigestumine, kellest igaüks oli eraldi toas – see on täielik müstika.
Ja mis on tulemus? Et inimesed kardavad sõnaühendit "Lihula hooldekodu", sest COVID-19 diagnoosi on saanud 21 teie elanikku ja viis töötajat?
Aga meie teeme ju enda poolt kõik, et see kuhugi mujale ei läheks. Ja ei olegi läinud.
Lihulas inimesed liiguvad. Peale seda, kui Saaremaa lahti tehti, oli Lihulas – nagu inimesed ütlevad – ikka laulupidu. Kõik need läbisõitjad külastasid meie poode ja keegi ei tea, mis siin tegelikult toimus. Inimesed on ju testimata ja neid asümptomaatilisi [nakatunuid] on päris palju. Nägime enda elanike pealt, kõigil ei olegi sümptomeid.
Lihula kaupmehed olid õnnelikud, kui Saaremaa transiit tagasi tuli. Millise pilguga teie kui hoolde- ja meditsiinisektori inimene seda vaatasite? Murelikult?
Meie oleme kogu aeg murelikud olnud, algusest peale. Asutuse sees oli seadus, et kõik käivad poes võimalikult vähe, ostavad oma kraami mitmeks nädalaks ette ning on maskide ja kinnastega. See oli märtsi alguses ja siis meie töötajaid naeruvääristati. Kurb. Et kas te kardate, küsiti, ja muid asju, suhteliselt ebameeldivad läbielamisi oli meie inimestel.
Lihulas polnud keegi harjunud, et kaunil kevadel hakkavad inimesed poes käima kaitsemaskides ja kummikinnastes.
No kuulge, meil on ikkagi 21. sajand. Me ei ela siin Lihulas täiesti müüride taga. Meilt on 56 km Haapsallu, 56 km Pärnusse, Tallinn on ainult 100 km, olemas on internet. Me ei ela omaette puhvris, teame kõik, mis ümberringi toimub.
Kui kaua teie üle naerdi, näomaskide ja kummikinnaste tõttu?
Mina käisin kahe kuu jooksul poes ehk kolm korda. Aga meie töötajad mainisid, et olid märkuste osaliseks saanud.
Ega ma arva, et Lihulas on midagi teistmoodi, kui mujal. Teame, et Alutagusel ja Halingal on samasuguseid lugusid olnud. Ikka on teatud protsent inimesi, kes ei mõista või ei tahagi mõista. Mina eeldan, et parem pool [inimestest] on suurem, aga millegipärast need, kes ei mõtle, on häälekamad.
Nii on. Teisalt, nii nagu valitsus ja osa meditsiinisüsteemist ei olnud koroona-kriisiks valmis, oli see ka kogu ühiskonnale suur jahmatus.
Oli küll, jah. Ega me teadnudki, mis see täpselt on.
Kui teie hooldekodus algasid nakatumisjuhtumid, siis kuidas see hirm väikeses kohas – nagu Lihula on – välja paistab?
(Paus) Meie olime rakkes oma tööga, [hooldekodu] müüride vahelt palju välja ei saanud. Meile olid kõige olulisemad meie elanikud.
Need töötajad, kes olid riskirühmas, jäid koju ja teised jäid vabatahtlikult tööle. Kas töötasid vahetustega või üks töötaja jäigi esimeste nakatunutega nende juurde elama. See oli tema isiklik ettepanek.
Kokku jäänuks meil majadesse sisse 13-15 töötajat. Nad ise olid sellega nõus ja nende pered olid selleks valmis.
Nemad olnuks seal koos hooldekodu elanikega 24/7, poleks väljas käinud?
Just.
Oli siis töötajatel valida – kes jääb tööle ja kes tahab kodus olla?
Jah. See oli meil juba märtsi alguses läbi töötatud. Ja nüüd, kui mõtlesime, et saab kergemalt hingama hakata, et saab uksed külastajatele lahti teha – siis see [21 hooldekodu elaniku nakatumine mais] juhtus.
Kahe kuuga olid töötajad vaimselt väsinud. Mul on hea meel, et sotsiaalkindlustusameti poolt tulevad nüüd superviisorid töötajatega tegelema. Meie inimesed on vaimselt läbi.
Ja siis veel need siin-seal väljaütlemised, mis mõjuvad tavalisest raskemini. Kui inimesed oleksid vaimult tugevad, siis võibolla ei teekski välja. Aga praegu on kõik hellad.
Vallameedias tunnistasite, et olete näinud hooldekodu töötajatesse isegi vaenulikku suhtumist. Milliseid olukordi te silmas peate?
Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis kulmineerus see eile (27. mail, toim). Levitatakse valeväiteid, et meie karantiini määratud [COVID-19 diagnoosiga] töötajad või nende pereliikmed käivad siin ja seal. Üks töötaja pöördus Messenger'is selle inimese poole, sealt tuli parastamist veel peale – paras, et oled kodus haige, ise olid lohakas... Päris karm oli lugeda seda kõike. Pöördusime politsei poole.
Siis ka mingid helistamised, kaebamised terviseametile.
Kuulsin kuulujuttu, mis jõudis terviseametissegi, et Lihulas jalutab ringi ja levitab viirust teie poeg, kes tuli tagasi Austraaliast.
Nojah, mina olen hästi paksu nahaga inimene. (Naerab) See oligi naljakas lugu. Terviseametist helistas ametnik, telefon kumises, ei kuulnud teda hästi ja kui tema küsis, kas mul on poeg, siis mina kuulsin, kas mul on koer. Ütlesin, jah, mul on koer. (Naerab) Lõpuks jõudsime pojani. Paraku pole minu poeg kuus aastat Lihulas olnudki ja ükski Lihula inimene ei tunnegi teda ära. Aga kust selliseid asju võetakse, ei tea.
Mis mind kõige rohkem ärritab – kui on kahtlused, siis selle asemel, et tüüdata valejuttudega terviseamtit, helistage [mulle], et kus minu poeg on.
Mis see on? Pahatahtlikkus? Paanika? Tavaline keelepeks?
Ma ei oska sellele nime anda.
Või on see ühiskonna mittevalmisolek sellisteks kriisideks?
Arvan, et see ei ole selle kriisiga seotud. Niisuguseid inimesi on kogu aeg olnud ja neid jääbki olema, neid pahatahtlikke.
Minu kodutänaval võeti ühel elanikul nööbist kinni ja küsiti, kuidas ta küll julgeb seal käia ja elada, sest seal tänavas on ju koroona.
See olen mina. Aga mul on meie töötajatest kahju.
Kõige raskem hetk oligi mulle, kui üks töötajatest, kes sai [koroona] positiivse vastuse ja oli kodus, tema poeg jäi päev hiljem palavikku, ja siis ta helistas mulle, ahastavalt nuttis, küsis: mis see tähendab, keegi oli helistanud terviseametisse ja vihjanud, et tema poeg jookseb mööda Lihulat ringi, kuigi peaks isolatsioonis olema. Aga poeg oligi palavikuga toas.
Inimesed ei mõtle, mida nad teevad. Mul oli täielik jõuetus. Tean, et pean oma töötajat toetama, teda kuidagi rahustama, aga mida sa kostad, kuidas seletad sellist käitumist oma töötajale.
Kuidas te talle seletasite?
Eks ma püüdsin lohutada. Olen ikka rääkinud: kõige tähtsam on, et tunneme ise, et teeme õigeid samme. Oleme püüdnud olla [oma nakatunud inimestele] vastastikku toeks, et tuua ravimeid või sööki. Meil on Facebookis oma grupp, kus kõik saavad kirjutada ja toetust avaldada.
Seal siis lohutate üksteist?
Enam-vähem, jah. Aga telefonitsi samuti.
Ja järgmisel päeval käisin selle töötaja akna taga, ta oli juba palju rõõmsama näoga ja pojal hakkas ka palavik alanema. Lõpp hea, kõik hea... Kuid et seda rasket olukorda tehakse veel raskemaks – ma ei saa aru.
Aga te ise olite ju koroonahaige – kerge nohu tõttu lasite end 8. mail testida, järgmisel päeval saite positiivse vastuse. Rumal küsimus, aga mida hooldekodu juhataja sellisel hetkel tunneb?
Te ei taha teada. Päriselt ka.
Hooldekodu juhataja mõtleb, et ah-soo, nüüd on situatsioon selline ja millised on järgmised sammud töö juures. Ega siin palju aega ei olegi midagi tunda, tuleb hakata otsuseid vastu võtma.
Keset kriisi jäi hooldekodu juhatajata?
Ei, meil on hooldusjuht, kes alles märtsis tuli tööle, sai kohe suure katsumuse ja on end fantastiliselt tõestanud. Mina olin küll kodus, aga töötasin sealt edasi. Lihtsalt mind ei olnud [hooldekodus] kohapeal.
Kas te nüüd teate, kuidas nakatusite?
Sada protsenti ei tea kunagi. Arvatakse, et võibolla tööotsija kaudu, kes käis [minuga kohtumas] 30. aprillil. Aga see ei ole ka kindel.
Hiljuti helistati teie vallamajja murega, miks on Lihula hooldekodu väravad lahti, et nii saabki viirus edasi-tagasi vabalt liikuda. Miks teie väravad on lahti?
Sellepärast, et kiirabi- ja kaubaautod ja meie töötajad saaksid edasi-tagasi liikuda.
See on tore küsimus. Päeval on [hooldekodu] värav kogu aeg lahti, meil ei ole kliente, kes minema kõnniksid.
Väraval on silt – võõrad, ärge tulge. Hooldekodu on karantiinis?
Jah. Meie panime ukse kinni juba 6. märtsil ja siis ei võtnud ka enam pakke vastu.
Kuidas ja miks te otsustasite, et nüüd panete hooldekodu karantiini?
Lähtume ikka sellest, et parem karta kui kahetseda.
Saatsime [enda elanike] lähedastele teated, et on võimalik korralda Skype'i kõnesid, aga neid ei tahetud, kõik saavad ka lihtsalt helistades hakkama. Tahangi tänada lähedasi, nemad on olnud hästi mõistvad ja toetajad. Just need, kes on kõige rohkem sellest loost puudutatud, on heatahtlikud ja mõistvad.
Lähedastel on ju väga keeruline – ema hooldekodus, aga vaatama teda ei saa minna.
Nii on, see ongi kõige raskem. Mõned kohtumised ka olid, aga läbi akna. Pere oli akna all üles rivistunud ja telefonidega siis üksteist vaadates räägiti.
Kuidas pääses COVID-19 teie hooldekodusse ja elanikud nakatusid?
Ei tea. Mina selle kuskilt tõenäoliselt sisse tõin, kuigi ise ma [hiljem nakatunud elanike juures] osakonnas ei käinud.
Mis tunne see oli, kui järjest hakkasid teie elanikud, naised, haigestuma? Esimene, teine, kolmas, kuues, kaheteistkümnes, üheksateistkümnes...
Ega siin palju aega tunda ei olnud, oli vaja teha edasised plaanid, et kuidas elanikke ümber tõsta, nakatunud isoleerida. Kogu aeg käis töö.
Lootusetuse tunnet ei olnud?
Ei olnud. Üks [hooldekodu] omanikest ütles aasta tagasi, et küll mina olen ikka optimist. Ega muidu siin ametis saakski olla. Pead olema veendunud, et kõik läheb hästi.
Kõik teie 21 nakatunud klienti on Pärnu või Lääne-Tallinna haiglas. Kuidas nendega praegu on?
Kolm esimest tulevad juba homme (29. mail, toim) tagasi. Kahel proual on palavikuga probleeme, aga muidu pidi kõik stabiilne olema.
Milline seis oli teil kriisi alguses isikukaitsevahenditega?
Kõik vajalik oli olemas, isegi märtsis. Ja siis tuli neid erinevatest ametkondadest juurde, mille üle olen ma väga tänulik.
Kuivõrd olid hoolekodude töötajad valmis kaitsevahendeid kasutama, teadsid ja mõistsid, kuidas neid selga panna ja kuidas seljast võtta, see kõik ei kuulu ju hooldekodu tavavarustusse?
Maskid ja kummikindad on meil kogu aeg tavavarustuses. "Skafandrite" osas olid koolitused, terviseameti poolt käis spetsialist mitu korda, pluss juhendid, mis alla saadeti.
Mõned hooldajad on lähedaste survel või enda hirmu tõttu loobunud tööst.
See on nende õigus, mida me aktsepteerime. Karm öelda, aga koroona-kriis on meie meeskonda liitnud.
Kas nad tulevad tööle tagasi?
Jah. Kolleegid, kes kodus olid, hakkavadki nüüd tegelema haiglast tagasi saabuvate esimeste elanikega, kes ei ole enam nakkusohtlikud.
Oli teil ka vabatahtlikku abi pakkumist, et kogukonnas meditsiiniga kokku puutunud inimesed küsisid, kas nad saavad midagi hooldekodus teha?
Kui eriolukord algas, siis vallavanem uuris, kas meil on abi vaja. Praegu oleme ise hakkama saanud.
Hooldekodud on sellises kriisis kõige haavatavamad – kui nakkus sisse läheb, siis see levibki.
Paraku nii see on.
On teil kaks murelast – klientuuri haavatavus ja töötajate ettevalmistus?
Töötajate ettevalmistus see küll ei ole. Meil on kõik koolitatud, kutsega hooldajad, hästi tublid. Meil ei ole personali voolavust, kõik võtavad tööd hoole ja südamega, tunnevad oma kliente. Ongi juba nagu pereliikmed.
Koroona-viiruse järgmiseks laineks olete paremini valmis?
Muidugi. Aga ma loodan, et seda ei tule, kõik loodavad seda. See praegune on päris hea kool. Kui juhtub uuesti, siis kindlasti on teised nüansid, kuid põhimõtteliselt me oleme valmis.
Maskid jäävadki?
Maskid jäävad päris pikaks ajaks ja kas seda kunagi üldse juhtub, et neid enam vaja ei ole, ei tea. Maskidega on keeruline töötada, pikalt ja pidevalt on see raske.
Mis on teile endale suurim õppetund sellest kriisist?
Praegu olen veel nii asja sees ja kriis pole läbi saanud... Need mõtted, et mis see nüüd siis oli, mõtlen enda jaoks selgeks siis, kui see on läbi. Praegu läheb ikka seda rada pidi, mida on vaja täna teha ja milleks homme valmis olla.
Kõige olulisem, et töötajate vaimne pool oleks toetatud. Õnneks oleme saanud ka palju toetuskirju ja kohalik kogudus palvetab meie eest. See on tore.
Kokku on Lääneranna vallas asuvas Lihula hooldekodus saanud koroonaviiruse diagnoosi 21 hooldekodu naistemaja klienti ja viis töötajat.
Intervjuu toimus neljapäeva hommikul hooldekodu kõrval Lihula ikoonilises Särtsu baaris, kelle pererahvale külalislahkuse eest suur tänu.
Toimetaja: Urmet Kook