Riin Seema ja Halliki Põlda: kellel on aega andekate õpilaste jaoks?
Sellel kevadel andekad ja tublid õpilased enam kooli oodatud pole. Kooli uksed on avatud, kuid õpetajatel tuleb järele aidata neid õppijaid, kes on teistest kõvasti maha jäänud, kirjutavad Riin Seema ja Halliki Põlda algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.
Pärast kriisi juhtus see, mida on haridussüsteemis juba kümme aastat välditud – näost näkku õpe toimub lõpuks tasemerühmades, paraku vaid nõrgema sihtrühma vajadusi arvestades.
Distantsõppe tõttu tuli esile vahe õppijate teadmistes ja oskustes ning kinnistus teadmine, et n-ö keskmistel ja tippudel pole motiveeriv olla tunnis, kus õpitakse nende jaoks ammu omandatut. Näitavad ju ka PISA testide tulemused, et sama klassi õpilased võivad olla lausa kuuel kvalitatiivselt erineval tasemel.
Samas vajavad ka andekad ja keskmiselt võimekad lapsed näost näkku suhtlust oma õpetajatega. Tuletame meelde lähima arengu tsooni mõiste: lähima arengu tsoon on Võgotski termin ülesannete hulgale, mida laps on võimeline omandama. Lähima arengu tsooni alumine piir on oskuse tase, mida laps suudab iseseisvalt töötades saavutada, ja seda nimetatakse ka lapse tegelikuks arengutasemeks.
Ülemine piir on potentsiaalne oskuse tase, mida laps suudab omandada temast võimekama juhendaja abiga. Ka mitmed andekusteooriad (nt Francois Gagne käsitus) rõhutavad ande arengut toetava olulise mõjurina koolikeskkonna, sh õpetaja tuge.
Andekatega tegelemiseks napib ressursse
Meil on kaasav haridus, kus teoreetiliselt peaksid kõik sihtrühmad saama võrdselt tähelepanu: nõrgemad, keskmised ja andekad. Siiski näitavad nii kaasava hariduse analüüsid kui ka kriisijärgne õppekorraldus, et andekust märgatakse vähe ja andekate jaoks pole aega. Koolil on mure nende pärast, kes on teistest maha jäänud. Ülejäänud peavad saama ise hakkama.
Epp Kallaste näitas haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusust kajastavas raportis, et andekust erivajadusena määrati perioodil 2010–2014 vaid kahel protsendil Eesti erivajadustega õpilastest. Ka Halliki Põlda eelmisel aastal kaitstud doktoritöö tulemustes kajastub sama – andekust haridusliku erivajadusena ei nähta ja andekatega tegelemiseks napib ressursse.
Milliseks kujuneb õppekorraldus sügisel? Kas (osaline) distantsõpe jätkub? Kas kriis kordub? Me ei tea praegu neile küsimustele vastuseid.
Õppe diferentseerimine, individualiseerimine ning individuaalsed õpiteed on märksõnad, mis on muutunud eriolukorra tõttu veelgi aktuaalsemaks. Eriti juhul, kui distantsõpe peaks jätkuma, oleks oluline, et õpilased saaksid õppida endale sobivas tempos ja sobiva koormusega, oma potentsiaali ja ressursse maksimaalselt kasutades.
Kuid selline diferentseerimine on oluline ka kontaktõppes, tavaolukorras. Korralduse poole pealt tähendaks see senisest enam õppimist tasemerühmades, sest pole reaalne, et õpetajad suudavad aasta ringi ja eriti distantsõppe vormis suures klassis kolmel või enamal eri tasemel õppetööd korraldada.
Teine võimalus on integreerida eri tasemel õppijaid, kuid see eeldab lisaressursse, sest kaasav haridus, eriti kaasav haridus distantsõppes, on ajamahukas ja kallis. Meedias on korduvalt räägitud distantsõppega kaasnenud õpetajate töökoormuse plahvatuslikust kasvust, õppejõududena tunneme seda ka oma igapäevatöös – ühesõppes üliõpilastega.
Vajadus mitmesuguste õpiteede järele
Võib arvata, et vajadus erinevate õpiteede järele kriisi tõttu suurenes. Eesti andekuseuurija Viire Sepp kolleegidega on rõhutanud, et andekatel esineb ebaühtlasi huvisid ja ebaühtlast õppeedukust, suhtlusprobleeme ning kui tunnis on igav, ka ebaõpilaslikku käitumist.
Virtuaalruumis ja distantsõppe tingimustes oleks õpilase teadmiste tasemele sobivas rühmas õppimine võimalik korraldada terve kooli ulatuses, maakonna piires või kasvõi üle Eesti. Korralduslikult ei pruugi olla lihtne leida tunniplaanis kõigile sobivaid aegu, kuid see on siiski tõsise mõtlemise koht. Selline lähenemine hägustab üldhariduse ja huvihariduse piire, see on aga uue haridusstrateegia kohaselt ootuspärane.
Aktseleratsioon ehk andeka õpilase edasiliikumine õppekavaga teisest kiiremini, ei ole kontaktõppes uus praktika. Praegugi on mitmeid koole, kus selline õpilase individuaalse arengutempoga arvestamine toimib. Näiteks ühes väikekoolis on olnud füüsikahuvilisel kolmanda klassi õpilasel võimalus osaleda seitsmenda klassiga koos füüsikatunnis.
Siiski tõid Saul, Sepp ja Päiviste oma ülevaates "Andekus kui hariduslik erivajadus: olukord Eesti üldhariduskoolides" välja koolijuhtide hinnangu, et vanemate klasside tundides osalemine ei ole Eestis kuigi populaarne õppe diferentseerimise vorm, ehkki suhtumine sellesse oli pigem hea.
Tänapäeva õpilane on harjunud suhtlema sotsiaalmeedias paljude kooliõdede ja -vendadega, mitte vaid oma klassikaaslastega. Seepärast võiks olla kohanemine eri tundides eri klassikomplektidega praegustele noortele lihtsam kui eelmise põlvkonna esindajatele, kelle suhtlusringkond piirdus sageli vaid oma klassikaaslastega.
Siiski ei tohiks suunata andekaid õppima vaid distantsõppe teel, sest noored veedavad nutiseadmetes niigi rohkem aega, kui see tervise seisukohast kasulik on.
Kaasava hariduse väärtused ja hoiakud
Andekate probleemide lahendamine on haridussüsteemi ja ka hariduspoliitiline küsimus, mis vajab muutusi väärtustes ja hoiakutes ning ressursside ümberkorralduses.
Loodetavasti muutis distantsõpe kaasava hariduse seniseid jäiku hoiakuid selles osas, et väga erinevad õpilased peavad ilmtingimata õppima kõiki õppeaineid ühel ajal ja samas (klassi)ruumis. Oluline on pöörata tähelepanu iga õppija arengule ja potentsiaali väljaarendamisele, väärtustades isiksuslikke erinevusi, kuid sama olulised on ka õpetajad ja nende aeg.
Ühiskond ei saa eeldada, et õpetaja teeb pidevalt ületunde oma tervise, pere ja laste arvelt.
Toimetaja: Kaupo Meiel