Karl Soonpää päevik 21. juunil 1940. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 21. juunil 1940 oma päevikusse:

21. juunil. Hommiku kell 7 kutsuti Vab. Val. koosolekule. Simin.[ister August] Jürima seletab, et öösil on rvl. [Riigivolikogu liikmed Maksim] Unt, [Aleksander] Jõeäär ja N.[eeme] Ruus töölismajasse sisse murdnud ja selle "üle võtnud".

Nüüd nõudvat Unt luba töölistele korraldada miitingut Vabaduse platsil. Kui simin luba andmast keeldunud, ähvardanud Unt sellest hoolimata töölised viia Vab. platsile. Simin palub Vab. Val. juhtnööre, kas lasta töölistel miitingule koguneda? Oma seisukohta ei avalda; tundub aga, et politsei kalduks nagu mittevahelesegamise poole!

President osutab parlamendi kokkukutsumise mõtet, mis aga kahjuks maha laidetakse ([välisminister Ants] Piip, Jürima). Laidoner arvab, et Šdanov [Ždanov], kes uue Valitsuse kujundamise asjus Eestis viibib, otsib miitingult tuge võimalikkude loosungite näol, et nõuda rohkem punast värvi kujundavasse valitsusse.

Ta arvab, et kuna venelaste sissemarss Tallinnasse sündis ilma vähemagi korrarikkumiseta või vahejuhtumiseta, siis ei oleks ka Šdanovil nagu muidu põhjust valitsuses muudatusi nõuda! Nii kaldub valitsuse arvamine selle poole, et miitingule mitte takistusi teha, kuigi kindlat otsust vastu ei võeta.

Toompäält lahkudes ja oma korterisse Tatari tän. minnes üle Vab.[aduse] platsi on miiting käimas. Nõutakse tööd ja leiba, valitsuse lahkumist j.n.e. On tunda 1917. a. lõpu õhkkonda enamlistel koosolekutel. Riigikontrollis olles selgub, et rongikäik on käinud Kadriorus, kus presidendil pole lastud kõnelda.

Samuti on käidud keskvanglas, kus – Vene soomusautode asudes ähvardavalt positsioonile – rongikäigust on nõutud poliitvangide vabastamist. [Kohtuminister Albert] Assor on teinud ka korralduse, enne läbirääkides presidendiga.

Pääle töö lõppu koju minnes näen Vabadusplatsi nurgal rahvasalka ühe poolnärudes tüübi ümber, kes katsub "kihundada", aga rahvas suhtub sellele vaenulikult. Vaatan, kuis politsei reageerib sellele, aga politseinikku polegi enam väljas. Selgub, et politsei üldiselt tänavatelt kadunud.

Kell 4 telefoneerib [August] Merits, et Pika Hermanni otsas lehvivat Vene lipp. Läheme Tooniga [Antonie Soonpää – toim] välja ja selgub, et see nii on. Hariduse tänava otsa juurde jõudes selgub, et relvastatud tsiviilisikud Prantsuse lütseumi majasse, kus asub sõjakool, sisse püüavad murda. Vene soomusmasinad on üles seatud Hariduse tänava mõlema otsa juurde. Kohtan P. Männikut, kellega tükk aega päält vaatame tegevust.

Meie nähes aga lütseumi sisse ei pääseda. Pärnu maanteed kodu liikudes sõidab sealt läbi Vene veoautosid, täis relvastatud Vene sõdureid, kes laulu löövad. Osal autodest on ka püssidega tsiviilelanikke. Rahvas, kes seisatama jäävad, on kurb, naised enamasti nutavad, ka lihtrõivaisse riietatud naised.

Koju jõudes katsun saavutada üht ja teist tuttavat telefonil, aga kusagilt ei vastata. Läheme Tooniga Leo [Leo Soonpää, Karl Soonpää vend – toim] poole Raua tän. Seal on pääle teiste ka Viinamägi (?), kes paistab olevat väga elevil. Leo korter on otse Raua tän. koolimaja vastas. Pärale jõudes umbes kell 7–8, on koolimaja akendel särgiväel sidepataljoni mehed, kes pealt vaatavad, kuidas kümmekond erariides relvastatud noortmeest püüavad sisse tungida, aga lukus ukse ja valve tõttu peavad tühjalt tagasi pöörama.

Oleme kuni kella ½12, kus saatejaam teatab uue valitsuse koosseisu: [Johannes] Vares, [Hans] Kruus, [Maksim] Unt, [Nigol] Andresen, [Neeme] Ruus, [Boris] Sepp, [Johannes] Semper, [Tõnis] Rotberg, [Juhan] Narma, [Aleksander] Jõeäär. Niina [Niina ehk Linda Irene Murrik-Polonsky-Kukk oli Leo Soonpää abikaasa, tuntud vasakpoolsete vaadete poolest – toim] ütleb neid kõiki tundvat, mis mind imestama paneb. Saatekava lõpul mängitakse harilikul viisil hümni.

Tahame lahkuda, et koju minna, kui üle uulitsa koolimaja juures läheb laskmiseks. Osa kuule jookseb otse meie maja pihta; nagu pärast selgub, on ülemisel korral 5 kuuli läinud läbi akende. Piilume pimedast korterist koolimaja poole, aga ei saa õiget pilti, kuidas seal operatsioonid arenevad. Lastakse seest ja väljast. Vahest sõidab autosid ja ka paar Vene soomusautod on näha.

Paaril korral, kui laskmine vaikinud, teeme minekut, aga ikka hakkab laskmine uuesti. Alles hommikuvalgel peaseme minema. Nagu selgub, on kindral Rotberg isiklikult käinud intsidenti lahendamas. On surnuid ja haavatuid mõlemal poolel.


Ajaloolane Küllo Arjakas: 18. juunil algas Tallinnas NSV Liidu saatkonnas Eesti uue valitsuse moodustamine. Alustati siseministrist, kelleks pidi saatkonnanõunik Vladimir Botškarjovi soovitusel saama Riigivolikogu liige töölissporditegelane Maksim Unt, kes oli juba 1930. aastate algusest olnud NSV Liidu saatkonna informaator. Botškarjov oli tulnud Eestisse kiirkorras 1939. aasta septembris, NKVD välisluure Tallinna resident oli tähtsamaid saatkonnategelasi.

19. juunil jõudis Tallinna ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov kui NSV Liidu juhtkonna eriesindaja. 20. juunil otsustati saatkonnas esitada järgmisel päeval president Pätsile kinnitamiseks uue valitsuse koosseis ning korraldada selle läbisurumiseks järgnevalt pealinnas ja mujal meeleavaldusi. Maksim Unt edastas saadud suunised Tallinna töölisvõimlas toimunud koosolekul, kus osales mitusada ametiühingute ja töölisorganisatsioonide tegelast ja pealinna kommuniste.

Veidi hiljem kirjutas Maksim Unt oma elulookirjelduses: "20 juuni õhtul sm. Šdanov andis minule ülesande organiseerida öö jooksul miitingu ja väljaastumine 21. juuniks. Saades korralduse, asusin seda kohe täitma."[1]

21. juunil korraldati Tallinnas "valitsuse vahetamiseks" miiting ja demonstratsioon, demonstrantide kolonne saatsid Punaarmee soomusmasinad. Toompea rõdult karjuti maha peaminister Uluots ja Kadriorus ei lastud rääkida president Pätsil. Demonstrandid vabastasid Tallinna Keskvanglast nn poliitvange, võtsid üle politseijaoskondi, Riigi Ringhäälingu ja ajalehe Uus Eesti toimetuse.

Õhtupoolikul heisati Pika Hermanni torni Eesti Töölisspordi Liidu punane lipp. See leidis aset kell 18.45, mitte kell 4 – ilmselt järgmisel päeval päevikusse sissekannet tehes on Karl Soonpää aja ekslikult märkinud. Kell 22.15 teatati raadios uue valitsuse moodustamisest, kus uueks peaministriks sai arst ja poeet Johannes Vares (Barbarus). Uue valitsuse tuumiku moodustasid pahempoolsed sotsialistid (11-st uuest ministrist olid viis kuulunud varem Eesti Sotsialistlikku Tööliste Parteisse, valitsuses oli veel mitu üldtuntud pahempoolset haritlast).

Uues valitsuses polnud ühtegi kommunisti ja nii üritas Nõukogude saatkond jätta Eesti sündmustest välismaailmale mulje kui tavalisest valitsusevahetusest, mis toimub sisepoliitilise võitluse käigus.

Juunipöörde ajal avaldasid 21. juuni hilisõhtul Tallinnas Raua tänava koolimajas relvastatud vastupanu Sidepataljoni võitlejad. Nad avasid tule, kui majja sissetungivad mässajad tahtsid neilt isiklikke asju ja järelejäänud relvi ära võtta.

Tulevahetuses sai surma nooremseersant Aleksei Männikus, valvepostil seisnud reamees Johannes Mandre ning eri mälestuste põhjal ka 7–13 ründajat. Raua tänava relvakonflikti tuli kesköö paiku kohapeale klaarima kindralmajor Tõnis Rotberg, kes oli Varese valitsuses asunud sõjaministri ametikohale, ja tema järel jõudsid kohale kuus Punaarmee soomusautot. Rotberg andis läbirääkimiste järel käsu ohvitseridel ja meeskonnal relvad ära anda ning koolimaja ruumidest lahkuda.

[1] Ruben, Aarne. Vares-Barbaruse valitsus. Tln., 2001, lk. 223.


Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: