Kolmkümmend aastat tagasi taastas Eesti Vabariik oma riikliku iseseisvuse 1918. aastal loodud ning 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Tollal kaheksa-aastase lapsena ei mäleta ma ise 20. augustit 1991. aastal, küll aga mäletan üht-teist muud tollest ajast.

Ma mäletan, kuidas istusin lasteaias vaibal ja õppisin Eesti lipu laulu sõnu enne lõunauinakut, kui tavaliselt olime sel ajal kuulanud päevast unejuttu. Kasvataja ütles laulusõnad ette, meie kordasime järele nii kaua, kuni sõnad pähe jäid. Ja on peas seniajani. See pidi olema enne 1989. aasta sügist, sest siis läksin ma juba kooli. Mu esimese lugemiku kaanel ilutses veel Vladimir Lenin, aga pioneerilaagri asemel läksin juba gaidilaagrisse.

Ma mäletan kodus olnud isamaaliste lauludega kassetti, mida mulle väga kuulata meeldis, aga miskipärast olin veendunud, et need laulud on pühad ja neid ei kuulata niisama, klotsidega mängimise taustaks. Mul oli sellest kahju.

Ja ma mäletan hirmu, halvavat hirmu, mida õhkus emast, kui ta ei vastanud ükskord mu küsimustele. Ta ilmselt ei kuulnudki neid, sest me vaatasime kogu perega köögiaknast, kuidas Nõukogude tankid Tallinnasse sõitsid… Mina ei teadnud, mida ma kardan, ema teadis. Mina kartsin, sest tajusin tema hirmu.

Ja ma mäletan, et ma ei saanud aru ema vastusest, kui küsisin, mida ta lapsena mõtles ja tundis, teades, et tema isa on Siberis vangis. Ema vastas, et midagi ei mõelnud, kõigi isad olid vangilaagris. Küsimusi tekitas hoopis see, kui kellegi isa oli kodus. Ma ei saanud aru. Jumal tänatud.

2021. aasta kevadel matsime metsavenna, kelle varjamise eest mu vanaisa Vorkutasse vangilaagrisse mõisteti. Vanaema oli veskil, kui 1952. aastal öösel nende koju tuldi. Seitsme- ja kaheaastased lapsed jäeti üksinda koju. Vanem tütar mäletab, et kui isa ära viidi, kuulis ta metsast lasku ja kuni esimese koju jõudnud kirjani ei teadnud keegi, kas isa enam elus ongi.

Mees, keda vanaisa oma talus varjas, oli vangistamise ajal 22-aastane. Ta sai koju tulla alles kakskümmend aastat hiljem... Mul õnnestus teda kohata, aga ta ei rääkinud mulle suurt midagi. Ja taaskord tundsin ma õhus füüsiliselt tajutavat hirmu.

Vanaisal "vedas", ta vabastati amnestia korras 1956. aastal ja sai aasta hiljem koju. Ema ja tädi olid isa kõik need aastad oodanud. Nad ei mäletanud, milline ta on ja olid metsateel küsinud igalt võõralt mehelt, keda liikus sealkandis harva, kas tema on nende isa. Kui siis isa lõpuks tuli, oli ta laste silmis lihtsalt tundmatu mees köögis, keda nad võõrastusest pelgasid. Hiljem ei olnud ta kunagi rääkinud vangilaagrist, Pagari tänava kongidest ega Patarei vanglast, ammugi ülekuulamistest ja näljast; ta oli kirjeldanud vaid Vorkuta loodust.

Need mälestused ei ole sugugi erandlikud. Erinevates variatsioonides on neid igal Eesti, Läti ja Leedu perel, sest nende riikide haaramise Nõukogude mõjusfääri otsustasid Nõukogude Liit ja Saksamaa omavahelise mittekallaletungilepingu salajase lisaprotokolliga 23. augustil 1939. aastal. Järgmisel aastal Balti riigid okupeeriti. Algasid repressioonid, aga algas ka vastupanu. Ning kõik, mis jäi nende kahe vahepeale.

Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil alustas Nõukogude okupatsioonivõim Eesti kujundamist NSV Liidu osaks. 19. juunil saabus Tallinna Stalini erisaadik Andrei Ždanov kontrollima 16. juunil Eestile esitatud ultimaatumi täitmise käiku.

Esialgu taheti jätta mulje, et tegemist on Eesti siseriikliku poliitilise muudatusega. Vormiliselt jätkasid Eesti Vabariigi ministeeriumid tegevust, kuid enamik kõrgemaid ja keskastme riigiametnikke tagandati peagi kohtadelt. 21. juunil kinnitati ametisse marionettvalitsus eesotsas Johannes Varesega.

Konstantin Päts oli formaalselt president kuni 21. juulini 1940, mil nukuparlament esimest korda kogunes. Päts saadeti 30. juulil koos perega asumisele Venemaale, kus ta 26. juulil 1941 arreteeriti ning kus ta pärast vanglas ja psühhiaatrilisel sundravil olemist 1956. aastal tegelikult vangina suri.

Eesti "vastuvõtmisega" NSV Liitu 6. augustil 1940. aastal lõpetati ka Eesti riikluse jätkamise matkimine. Sellele järgnes juba avalik jõuline vastandumine "kodanlikule" vabariigile, mille käigus vangistati ja peagi hukati enamik "kodanliku" riikluse kandjaid, s.o poliitikud, kõrgemad riigiametnikud, ohvitserid, politseinikud, ettevõtjad, maa- ja majaomanikud, jõukamad talupojad jt. Kõige muu hulgas tuli moonutada või hävitada ka kõik see, mis kuulus kultuuri ja hariduse alla.

Veel enne Saksa vägede saabumist 1941. aastal õnnestus metsa varjunud meestel ja naistel paljudes Lõuna-Eesti paikades võim enda kätte haarata ning heisata sinimustvalged rahvuslipud, kuid eestlaste iseseisvuspüüdlusi ei toetanud ka natsionaalsotsialistlik Saksamaa.

1944. aasta septembris tehti meeleheitlik katse iseseisvus taastada, kui presidendi ülesannetesse astunud viimane peaminister Jüri Uluots tegi Otto Tiefile ülesandeks moodustada Eesti Vabariigi valitsus. Valitsus moodustatigi, kuid enamik sellega seotud inimesi vangistati Nõukogude repressiivorganite poolt ja tegutsema sai valitsus oma põhiliselt uues koosseisus hakata paraku juba paguluses.

Enamik lääneriike ei tunnustanud kunagi Balti riikide okupeerimist. Mitmes riigis tegutsesid edasi ka Eesti, Läti ja Leedu diplomaatilised esindused, olgugi et Nõukogude Liit ähvardas 1940. aasta suvel mahalaskmisega kõiki Balti riikide diplomaate, kes 24 tunni jooksul koju tagasi ei pöördu. Kogu Nõukogude okupatsiooniaja pidas kõigist Eesti esindustest ainsana vastu peakonsulaat New Yorgis.

Eesti Vabariigi Valitsuse eksiilis viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Heinrich Mark andis 1992. aasta oktoobris oma volitused üle taastatud Eesti Vabariigi presidendile Lennart Merile.

See, ma arvan, on näituse "Vastupanu Nõukogude võimule Eestis 1940-1991" olulisim sõnum – et praegune Eesti on seesama riik, mis loodi 1918. aastal ja okupeeriti ning annekteeriti Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal.

Viiekümne Nõukogude okupatsiooniaasta sisse jääb palju vastupanuvorme aktiivsest passiivseni, mida kõiki ei jõua kajastada ükski näitus, sest enamik Eesti rahvast ei andnud sisimas oma vabadust mitte kunagi ära. Kes võitles relvaga, kes tindiga, kes tõmbas okupatsioonikuritegudele tähelepanu võõrsil; peamine on, et seda tehti südamega.

Eesti Mälu Instituudi näitus "Vastupanu Nõukogude võimule Eestis 1940-1991" on pühendatud iseseisvuse taastamise 30. aastapäevale ning tuletab meelde, et iseseisvuse taastamise loo taga on pool sajandit ennastohverdavaid pingutusi erinevatel kujudel ja tuhandetelt Eesti inimestelt. Näitus on eesti, vene ja inglise keeles e-näitusena ja Tallinnas Tammsaare pargis alates 18. augustist.