Lauri Vahtre: Päts, Laidoner ja infosõda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

Elav ajalooline mälu on Konstantin Pätsile ja Johan Laidonerile kaks korda hinnangu andnud ning pole kummalgi korral süüd leidnud, kirjutab Lauri Vahtre.

Hiljaaegu võttis Imbi Paju taas üles olulise ja huvipakkuva küsimuse, kuidas 21. sajandi avakümnendil õnnestus muuta Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri mainet ning mälestust. Koguni nii põhjalikult, et kümnendi lõpuaastal kirjutas Pekka Erelt – kui tuua lihtsalt esimene ettejuhtuv näide – juba täie enesestmõistetavusega: "Igal rahval peavad olema oma mineviku suurkujud, kelle üle uhkust tunda. Eestlaste õnnetuseks ühel päeval selgus, et Päts ja Laidoner selleks enam ei kõlba."

Tsitaadist võib järeldada, et Päts ja Laidoner on üldiselt lugupeetud suurkujude hulgast kõrvaldatud. Eraviisilistes ja ka vähem eraviisilistes mõtteavaldustes on nüüdseks täiesti tavaline, et nimetatud kaht meest tituleeritakse võimuhaarajateks, riigireeturiteks, argpüksideks, korruptantideks, Pätsi ka diktaatoriks.

Omaette uurimust vajaks, milline on sellise hoiaku jagajate sotsiaalne, hariduslik, perekondlik ja emotsionaalne taust, kuid antud kirjutis sellele ei pretendeeri.

Imbi Paju märgib Vene eksspiooni Oleg Gordijevski arvamusele tuginedes, et tegemist oli psühholoogilise infooperatsiooniga, mille korraldas paljude teiste samalaadsete hulgas Vene salateenistus.

Gordijevski selgituse järgi on selliste operatsioonide kaugem eesmärk lõhkuda Euroopa Liitu sisemiselt, vahetu eesmärk antud juhul kahjustada eestlaste tugevat ajaloopilti, mis oli – Kremli ilmseks meelehärmiks – aidanud eestlastel suhteliselt edukalt üle elada taastamisperioodi raskused ja kujuneda tõsiseltvõetavaks riigiks.

Operatsiooni tehniline korraldus, kui see tõesti oli infooperatsioon, lähtus täiesti ratsionaalsest eeldusest, et kui negatiivne propaganda lähtuks Venemaalt, siis eestlased seda ei usuks, kui aga Soomest või mujalt läänest, siis usuvad.

Mis aga tülikülvajatele eriti sobiv: positiivne tulemus saavutataks ka juhul, või vähemalt nende osas, kes ei usu: see külvaks eestlaste ja soomlaste vahele umbusku, isegi kui neid lausa tülli ei õnnestu ajada.

Venemaal on Eesti-Soome koostööd mõnigi kord takistada õnnestunud, kuid hõimuvellelik kokkuhoidmine on tõsiasi tänini ja kahtlemata on see Venemaale pinnuks silmas, sest iial ei või teada, millal sellest kujuneb kivike hammasrataste vahel. Kremli praegustele peremeestele sobiks väga hästi, kui eestlased ja soomlased suhtuksid teineteisesse umbes sama hästi kui türklased ja armeenlased.

Või kui olla täpsem: vaevalt et Kremlit väga huvitab, mida arvavad eestlased soomlastest, küll aga see, mida soomlased – või ka teised lääneriigid – eestlastest. Venemaa huvi on, et potentsiaalne toetus Eestile ja muidugi ka Lätile ning Leedule oleks võimalikult nõrk. Kreml soovib, et lääs arvaks Eestist võimalikult halvasti ja et eestlased ise arvaksid endast võimalikult halvasti.

Öeldu ei tähenda, et meie vastu lähemas tulevikus midagi plaanis peaks olema, tegemist on strateegilise huviga.

See on asja üks külg. Kuid on ka Pätsi-Laidoneri teema ise, mis pole kusagile kadunud ja karta on, et see tõuseb seoses kavandatava monumendiga peagi ei tea mitmendat korda taas päevakorda, mistõttu söandan sel teemal esitada mõned arutlused.

Infooperatsiooni ei tohi mõista lihtsustatult

Kõigepealt küsimus, kas või millisel määral oli tegemist kavakindla operatsiooniga. Vastus, isegi oletuse tasemel, kipub jääma ebamääraseks.

Oluline on meeles pidada, et infooperatsiooni ei tohi mõista lihtsustatult – nii, et kuri ja kaval Vene agent püüab mõne Soome ajaloolase (või kelle tahes) mingi saatanliku võttega lõksu või ostab ära ja annab seejärel talle ette teksti, mille viimane peab oma nime all avaldama. Selline tegutsemisviis tundub ebaratsionaalne, see pole tõhus ja vahelejäämise oht on suur.

Taoliste operatsioonide tarvis pigem kaardistatakse kõigepealt inimesed, kes oma seisukohtade, väljaütlemiste ja tegevuse poolest juba nagunii liiguvad soovitud suunas ning asutakse nendega tegelema. Näiteks antakse neile märkamatult hoogu. Kui mitte muuga, siis kiiduavalduste, tunnustavate artiklite ja kommentaaridega.

Inimestel on kalduvus kiitust uskuda ja liikuda alateadlikult sinnapoole, kus neid veelgi kuulda võiks. Jätan kordamata selle solvava termini, mida selliste isikute kohta tarvitatakse. Edasine sõltub juba asjaoludest. Mõni müüb ennast päriselt maha, mõni jääbki "kasulikuks", ise seda õieti märkamata, veel vähem tunnistamata.

Pole kahtlust, et sellised inimesed leitakse. Alati võib leida eestlase, kes on valmis soomlaste kohta halva sõna ütlema, ja soomlase, kes on valmis sedasama tegema eestlaste suhtes. Nagu eespool öeldud, vajas selline infooperatsioon just viimaseid.

Kuid Soome ei olnud ainus maa, kust tulnu oli õige ja hea. Sama kehtis kogu demokraatliku lääne kohta. 1990. aastatel, just siis, kui äsja taastatud Eesti Vabariik võitles oma koha ja maine eest vabade rahvaste hulgas, tõrjudes süüdistusi venelaste rõhumises ja muudes inetustes, pidas Rootsis elav eesti päritoluga kirjanik ja tõlkija Peeter Puide koostöös ajakirjanik Mert Kubuga vajalikuks avaldada rea kirjutisi, milles eestlastest tehti suured süüdlased juutide hävitamises Teise maailmasõja ajal.

Formaalselt võisid Puide esitatud tõigad tõele vastata, repressioonides ja hukkamistes osales tõepoolest eestlasi. Ent isegi kui kaasalööjaid olnuks tervelt sadakond, teinuks see ikkagi vaid ühe protsendi ühest protsendist eestlaste koguarvust. Ehk siis iga rahvuse kehas alati olemasoleva statistilise suuruse, mis on valmis milleks tahes.

Kuid Puide eesmärk ei olnud mitte täpsustada seniseid arusaamu, vaid luua mulje kollektiivsest süüst. Samasugust sõnumit, et eestlased on natsid, levitasid samal ajal interrindelased nii Eestis kui ka Venemaal. Töö kandis vilja.

Minu kauge, sõja ajal väikelapsena Eestist lahkunud sugulane, kes elas tollal Inglismaal, rääkis vahejuhtumist Londoni poes või ametiasutuses, kus ta juhtus mainima, et on eestlanna. Vestluspartner nähvas vastuseks: "See pole küll asi, mille üle uhke olla." Nn vihkamisvastane võitlus oli tootnud uut vihkamist.

Mul pole loomulikult mingit alust väita, et Puide oleks tegutsenud kellegi ülesandel või õhutusel. Seetõttu ma midagi sellist ei väidagi. Kuid tõsiasjaks jääb, et need kirjutised avaldati, et need sobisid väga hästi kokku Vene impeeriumimeelsete jõudude propagandaga ja et nende põhisõnum oli demagoogiline.

Rahva kui terviku hoiaku üle saab otsustada selle järgi, kuidas ta käitub juutidega siis, kui ta teeb oma seadused ise. Sõjaeelse Eesti Vabariigi käitumine juutide suhtes paistis silma vastutulelikkusega; koledused tulid koos võõra võimuga, mis andis voli neile, keda eestlaste enda riigikorraldus ohjes oli hoidnud.

Juuditeema ja süüdistused natsismis ei ole praegu eriti aktuaalsed, kuid pole kunagi päevakorrast täiesti kadunud (rutiinselt kuuleb Venemaa alusetuid süüdistusi "natsismi ülistamise" eest) ja neid võib igal hetkel üles soojendada. Nii või teisiti, uue sajandi nullindatel võeti rünnaku alla hoopis Päts ja Laidoner.

Miks mitte varem? Ilmselt seetõttu, et laulva revolutsiooni ajal oli veel elus ja üsnagi tegus see põlvkond, kes mäletas "Eesti aega". Need inimesed teadsid, mis meeleolud valitsesid 1930. aastatel, 1939. ja 1940. aastal.

Kahtlemata olid mälestused ajaga ilusamaks muutunud – nii nagu nüüdseks vanema põlvkonna mälestused nõukogude ajast –, kuid päris tühja koha peale ilustatud mälestused siiski ei teki. Pätsi ja Laidoneri laimamine ei oleks 1990. aastatel veel lihtsalt läbi läinud. Oli tarvis oodata mäletajate põhiosa lahkumist, põlvkonnavahetust, mille võis toimunuks lugeda aastat viisteist pärast Vabariigi taastamist.

"Presidentti Konstantin Päts"

Kõik ei alanud siiski Soomest, nagu Gordijevski skeemi alusel arvata võiks, vaid hoopis sellest, et Jaan Tõnissoni poeg Heldur Tõnisson leidis eesti ajaloolase, nimelt Magnus Ilmjärve, kes asus Vene arhiivimaterjalidele tuginedes Pätsi mälestust maha tegema.

Mis tundub perekondliku kättemaksuna Postimehe sekvesteerimise eest 1935. aastal, kuid sellest kasvas välja midagi enamat. Ilmjärve artikleid luges hoolega soome ajaloolane Martti Turtola.

2002. aastal ilmus Turtolalt paljuski Ilmjärvele tuginev raamat "Presidentti Konstantin Päts", mille kirjastus Tänapäev kiirelt Maimu Bergil eesti keelde tõlkida lasi. Tõlge ilmus 2003. aastal ja võeti laias lugejaskonnas – ehkki mitte asjatundjate hulgas – vastu teatava aupaklikkusega. Ikkagi soome ajaloolane, ja võtab kirjutada eestlastest.

Raamat on teaduslikus mõttes nõrk, pealiskaudne, sisaldab palju vigu ja on kirjutatud vanema venna positsioonilt. Kuid mitte lausa katastroof ja autoril jätkub peategelase suhtes kohati ka armulikku tunnustust. Kokkuvõttes loetakse Päts siiski kollaborandiks ja pannakse ühele pulgale marssal Petainiga. "Pettur," resümeeris Turtola.

Pätsi-raamat elati teatava piinlikkustunde saatel üle. Kaugemat ja kaudsemat mõju on paraku raske hinnata. Küllap tundus "müütide purustamine" paljudele julge ja moodne olevat, mõni lugeja sai koguni psühhotrauma, halvustav suhtumine hakkas juuri ajama.

2004. aastal ilmus Magnus Ilmjärve kapitaalne peateos "Hääletu alistumine". Erinevalt Turtola teosest jätab Ilmjärve töö mulje tõsiteaduslikust monograafiast, mis rohkele allikmaterjalile toetudes tõestab, kui abitult, saamatult ja reetlikult käitus Eesti juhtkond iseseisvuse kaotamise aegu.

Paraku osutasid mitmed ajaloolased (E. Medijainen, A. Pajur ja eriti põhjalikult Jaak Valge), et teos on tendentslik ja küsitavusi täis ning et allikaist loetakse välja asju, mida seal ei ole. Liiga selgelt oli näha, et autori eesmärgiks on tõestada etteantud teesi, milleks on riigi juhtkonna 1939.-1940. aasta käitumise terav ja sageli emotsionaalne hukkamõist. Rohkem meeldis teos Marek Tammele.

Kuid tegu oli tehtud ja "hääletu alistumise" süü vajus nüüd juba täie raskusega Pätsi ja Laidoneri õlgadele. Kiirelt ilmus sadu süüdistajaid, kes sotsiaalmeedias meie suurmehi mitte pelgalt ei kritiseerinud, vaid lausa sõimasid.

Tegemist oli nähtusega, mida oleks huvitav eraldi uurida. Hüpoteesina võib pakkuda, et mida kaugemale Teise maailmasõja sündmused jäid, seda rohkem hakkas eriti nooremat põlvkonda seoses ajalooga kummitama mingi rahuldamatuse tunne, mis formuleerus veendumuseks, et "oleks tulnud vastu hakata".

Kui vanemad inimesed teadsid, et vastu tõepoolest hakatigi, nimelt 1944. aastal, siis nullindateks oli Sinimägede mälestus juba osalt määritud (Ruutsoo: "pikantne avantüür Hitleri huvides"), teiseks polnud Saksa mundris sõdurite meenutamine enam ülepea poliitiliselt korrektne.

Ilmjärve raamat pakkus süüdlase, täpsemalt süüdlased, kelle peal ennast välja elada ja pidamata jäänud sõda maha pidada. Sellest sai omamoodi majandusharu, psühhoteraapia vahend ning lõpuks seltskonnamäng, mis sobis ideaalselt aina jõudu koguva üldise "müütide" ja "stereotüüpide" purustamise moega, mis on sestsaadik üksnes tugevnenud.

"Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940"

2008. aastal ilmus Turtola raamat "Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940". Selle sünd oli asjaosaliste endi väitel teist laadi kui Pätsi-raamatul. Initsiatiiv tuli Tänapäeva poolt, Turtola pakkus teema ja kirjastusele see sobis.

Pätsi-raamatut oli kirjastus müünud üle 10 000 eksemplari ja küllap oodati head teenistust ka uuelt teoselt. Mul puuduvad andmed, kas rahalised ootused õigustasid end, kuid sisulise poole pealt raamat kriitikat ei kannata.

Turtola seab Laidoneri ja Pätsi ühele pulgale juba Vidkun Quislingi ja Otto Ville Kuusisega, liigitades nad kõik "20. sajandi "suurte" isamaareeturite hulka". Loomulikult on Pätsist, senisest autokraadist, saanud sujuvalt ka diktaator. Kogu tekst näitab kiirustamise märke; tuline kiire oli ka tõlkega, mis tehti otse käsikirjast, nii et eesti- ja soomekeelne väljaanne ilmusid peaaegu üheaegselt.

Raamatus leiduvaid rohkeid vigu ei jõua siinkohal kommenteerida, seda on tehtud ka piisavalt. Näiteks Vabadussõjale pühendatud leheküljed on täielik haltuura. Esile tasub tuua läbivat demagoogiavõtet: nimelt rõhutab autor kümneid kordi, et tema eesmärk on korrigeerida "ülistavat" hoiakut Pätsi ja Laidoneri 1939.-1940. aasta otsuste suhtes.

Tegelikult pole mingit ülistavat hoiakut kunagi olnud. Ebamäärane, kuid siiski reaalselt eksisteeriv rahvuslik ajalooline mälu oli nende aastate sündmustesse ja ka langetatud otsustesse üle kuuekümne aasta suhtunud kahetsustundega nagu loodusõnnetusse, riigi juhtide üle kohut mõistmata. Müüti, mida purustada, tegelikult ei olnud.

Teine kõnekas detail seostub Mannerheimiga. Turtola ei jäta kasutamata ühtki võimalust, et näidata, kui mannetu oli Laidoner ja kui mehine oli Mannerheim. Soome ajaloolasena ei tohiks talle aga teadmata olla, et Mannerheimi soovitus Soome valitsusele 1939. aastal oli… NSV Liidu nõudmistele vastu tulla. Mis asetab asjaolud hoopis teise valgusse. Selle tõiga esiletoomisega laguneks terve raamat koost.

Turtola ülekeevat pahameelt Eesti alistumise üle võib osalt mõista, andis see ju NSV Liidule võimaluse rünnata Soomet Talvesõja ajal ka otse üle lahe. See on erakordselt ebameeldiv ajalooline fakt, mida ei tee olematuks ka tõsiasi, et eestlaste jäägitu poolehoid kuulus soomlastele. Kuid tervet Laidoneri-raamatut selle pahameelega ära ei seleta. Taas võime vaid märkida, et Laidoneri tabanud rünnak asetus teatud ajaloolisse konteksti.

Meenutame. 2007. aastal oli Tallinnas teisaldatud pronkssõduri monument, millele järgnesid nn pronksiööd ja rahvusvaheline tähelepanu. Aeg oli suurepärane, aktiviseerimaks operatsioone Eesti ja eestlaste maine määrimiseks.

Turtola hakkas kirjutama Laidoneri-raamatut, aktiivselt asus tegutsema stalinist ja Vene šovinismi õigustaja Johan Bäckman, kes suutis pikki aastaid Eesti-vastast laimu levitada, enne kui Soome riik tema tegevusvabadust kärpima hakkas.

2009. aastal teatas Soome Yle TV1 ajakirjanik Leena Hietanen, et Putinil on täielik õigus saata tankid Tallinna tänavaile. Bäckmanile ja Hietasele, kes viibutasid äraproovitud natsismi-kaarti, järgnes päris kümnendi lõpus juba hoopis veider tegelane Sami Lotila. Viimase ilmne eesmärk ei olnud mitte Eesti mustamine läänemaailma ees (selleks olid tema kommentaarid liiga labased), vaid eestlaste ja soomlaste tülliajamine.

Taas kulus õige mitu aastat, enne kui sellest lahe mõlemal kaldal aru saadi. Jälle pole mul ainsatki tõendit, et Lotila taskusse oleks mõni rubla laekunud, aga tõsiasjaks jääb, et taoline tülikülvamine oli kasuks üksnes Eesti ja Soome vaenlastele. Et kivid ainult soomlaste kapsaaeda ei lendaks, meenutagem veelkord, et Laidoneri-raamatu tellis Turtolalt kirjastus Tänapäev (peatoimetaja oli siis Tiina Tammer ja praegu Tauno Vahter) ja et sellegi töö juures toetus autor Ilmjärvele, nagu ta ise eessõnas tunnistab.

Kuritegudes on süüdi kurjategijad, mitte nende ohvrid

Lõpetuseks lühidalt sellest, miks Turtola ja Ilmjärve süüdistused ning hukkamõistvad otsused (isamaareeturid, diktaatorid, usurpaatorid, petturid jne) Laidoneri ja Pätsi kohta tuleks kui mitte valelikeks, siis vähemalt ekslikeks ja eksitavaiks lugeda.

Rahva arvamus on teatavasti mõiste, millega tuleb ettevaatlik olla. Eri rahvad on ühest ja samast isikust või sündmusest sageli hoopis eri arvamusel, järelikult on raske rahva arvamuse abil tõtt mõõta. Kuid igal juhul on rahva arvamusel, olgu see siis milline tahes, olemas põhjus. Kui kedagi jäädakse meenutama hea sõnaga, siis on see isik andnud rahvale midagi, mida rahvas vajas.

Seda tasub meeles pidada ka Pätsi ja Laidoneri puhul. Pärast 1934. aastat kadus vapside populaarsus nagu võluväel. See ei olnud mitte (üksnes) propaganda teene, vaid tulenes tõsiasjast, et Päts viis sisuliselt ellu vapside programmi – tegi ära selle, mida rahva enamus ootaski. (Sõnaselgelt rõhutab seda nt Oskar Rütli.)

Päts vaigistas poliitilise mudamaadluse, kutsus üles ühisosa otsima, andis kindlustunde. Päts ei olnud diktaator ega autokraat, vaid loomuldasa patriarh, kes suhtus rahvasse nagu taluperemees oma kodakondsetesse.

Tolleaegses maailmas, kus nüüdsetega võrreldavaid demokraatiaid võis sõrmedel üles lugeda ja kus just sel ajal toimus silmanähtav demokraatiast kaugenemine, polnud selline lahendus sugugi halvim võimalikest. Seda kinnitab ka mu enda perekonnapärimus. Lugupidamine presidendi suhtes ei olnud teeseldud. Kuid see polnud ka mingi joovastunud jumaldamine.

Müüt on hoopis demokraatia "hävitamine". Kui eesti rahvas 1941. aastal kohtus Saksa vägedega ja selle käigus ka täiesti tavaliste sakslastega, kes käisid taludes pekki kauplemas ja keda vahel ka eeskambrisse kutsuti, tajuti sageli, et natsismi aastad on poiste mõtteviisile oma jälje jätnud. Ja see tekitas koguni teatava üleolekutunde, meie siin oleme ikkagi demokraatlikud inimesed, aga teie oma natsionaalsotsialismiga...

Sama efekt toimis veel palju võimsamalt punavõimu ajal. Pätsi riigikorra erinevus perfektsest demokraatiast osutus nii tühiseks, et sellest ei tasunud kõnelda.

Rahulolematus Pätsi valitsemisviisiga oli 1930. aastatel siiski vähehaaval suurenenud ja ilmselt oleks see ta ükskord ka võimult viinud, ent selleni jäi veel tükk maad ja sõda tuli vahele.

Kui 1939. aastal oleks Pätsi suhtes valitsenud juba vaenulik üldmeeleolu, siis pidanuks baaside leping ja hilisem alistumine rahva Pätsi otse vihkama panema. Kuid seda ei juhtunud. Need vähesedki reservatsioonid, mis tema suhtes olid tekkinud, pühkis nõukogude võim minema, hiljem jäid mõned Pätsi vastased tegutsema üksnes paguluses.

Nüüd sai Pätsist müüt, teda ja Laidoneri oodati tagasi hästituntud lauluridades; tema tagasitulekut oodati juba Saksa okupatsiooni ajal ning selle kohta liikus päris fantastilisi kuulujutte.

Pätsi aina lillelisemaks muutuv kuvand pidas vastu terve Nõukogude aja ega tekitanud suuremaid probleeme ka laulva revolutsiooni päevil. Tõsi, Tahkuranna monumendi taastamisel (1989) ma üht kriitilist kommentaari siiski kuulsin.

Elav ajalooline mälu on Pätsile ja Laidonerile kaks korda hinnangu andnud (1930. aastatel ja 1940. aasta järel) ning pole kummalgi korral süüd leidnud. Võrdlus Quislingi ja Kuusisega on kohatu. Pigem tuleks Pätsi võrrelda Taani kuninga Christian X ja tema peaministri, sotsiaaldemokraat Thorvald Stauningiga, kes alistusid sakslastele ja tegutsesid seejärel koostöös okupantidega. Oleks päris huvitav teada, kuidas reageeriksid taanlased, kui Turtola kirjutaks raamatu, milles neid mehi nimetatakse reeturiteks.

Nagu öeldud, toimus uue sajandi alguskümnendil muutus. Kuuskümmend aastat oli olnud selge, et Eesti iseseisvuse hävitaja oli Stalin, nüüd korraga enam mitte. Ajaloolased on nii Turtola kui Ilmjärve tööle andnud professionaalses mõttes laitva või koguni väga laitva hinnangu, kuid sellel pole peaaegu mingit mõju, uus diskursus elab juba oma elu, sest mingil põhjusel valitseb selle järele nõudlus.

Eelöeldu ei tähenda, nagu üritaksin tolmust puhtaks pühkida sõja järel tekkinud nostalgilist Pätsi-kuvandit. Küsimus, kas Päts ja Laidoner käitusid 1934. aastal ja aastatel 1939.-1940. aastal õigesti või valesti, jääb tegelikult igaveseks lahendamata, sest puudub kontrollivõimalus.

Meil on võimalik vaid uurida, millised olid nende langetatud otsuste tagajärjed ja siingi võib jõuda vastuoluliste järeldusteni. Näiteks, et Pätsi ja Laidoner käitusid küll ratsionaalselt, kuid arvestades tagajärgi ja kõrvalmõjusid, mida nemad arvestada ei saanud, peame tulevikus sellist stsenaariumi iga hinna eest vältima.

Me saame ka arutleda, kas langetatud otsused ikka olid omaaegsete teadmiste valguses ratsionaalsed või mitte. Kuid see on omaette teema, millest on juba palju kirjutatud ja kirjutatakse veelgi. Millest tuleks aga üle saada, see on mõtlematu reeturiks tembeldamine. See võiks olla läbitud etapp, aeg on liikuda edasi õiglasema ja kainema hinnanguni. Meeles pidades, et kuritegudes on süüdi ikkagi kurjategijad, mitte nende ohvrid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: