Enne kui omavalitsus või riik kriisi ajal üksikute eakate ning riskigruppide abistamise vajadusele reageerida jõudis, olid vabatahtlikud juba aktiivsetes kogukondades eakad inimesed läbi helistanud ning ka poest ja apteegist vajaliku koju toonud.

Loomulikult ei tekkinud selline operatiivsus tühjale kohale: abikäsi ulatati nendes paikades, kus koostöö tegemise traditsioon oli olemas enne kriisi.

Kogukondades, kus polnud koostööd ja ühistegevusi, puudus aga võimekus kriisiolukorras mobiliseeruda. Kodanike kaasamist kohalike kogukondade tegevustesse tuleb seetõttu "rahuajal" igati toetada, et soodustada inimeste omavaheliste sidemete loomist.

Selleks, et järgmise kriisi ajal veelgi paremini hakkama saada, tuleks praegu kohalikes omavalitsustes põhjalikult läbi mõelda, kuidas oma kogukonnas vabatahtlikke kaasata ja kasvatada. Samuti peab olema tagatud stabiilne rahastus, et vabatahtlike kaasajatel oleks võimalik ootamatutele vajadustele paindlikult ja asjakohaselt reageerida.

Kriis tõi esile ka mitmed vabatahtlike kaasamisega seotud riskikohad. Euroopas oli näiteid, kus tekkinud olukorda kasutasid abivajavatele abi pakkudes ära kuritegelike kavatsustega inimesed ning ideoloogiliselt äärmuslikud rühmitused.

Eestiski tuli ette, et eaka ukse taha jõudsid halbade kavatsustega "abilised", kes soovisid pangaandmeid või tuppa pääseda. Sellist kuritarvitamist aitab vältida abi pakkumine koostöös kogukonnaga või professionaalsete vabatahtlike kaasajatega. Selle koostöö loomisel ja käigus hoidmisel on võtmeroll kohalikel omavalitsustel.

Selleks, et organisatsioonid saaksid tõhusalt ühiskonda panustada, vabatahtlikke ette valmistada ja kaasata, tuleb vabatahtlikku tegevust arendada eluvaldkondade ja sektorite üleselt.

Pisikeses Eestis tegutsevad nii sotsiaalvaldkonnas, turvalisuses kui ka keskkonnateemadel tihtipeale ühed ja samad inimesed ning kui igaüks omaette võrgustikke loob ja tegutseb, ei jätku meil lõpuks lihtsalt inimesi.

Esimesed sammud sektorite-üleseks koostööks on ses vallas juba tehtud. Rahvastikuministri egiidi all töötasid vabatahtlike kaasajad välja vabatahtlike kaasamise mudeli kriisiolukorras. Nüüd on meil koroonakriisi tulemusel olemas kokkulepitud protsess, kes, kuidas ja millal vabatahtlikke kaasab ja kes millist rolli täpselt täidab.

Samadele järeldustele on jõudnud ka Euroopa Vabatahtlike Keskus (European Volunteer Centre, CEV), mille töös Eesti Külaliikumine Kodukant osaleb, jagades liikmesriikidega soovitusi vabatahtliku tegevuse käiguvahetuseks.

Vabatahtlike tegutsemisvõimalusi kavandades tuleb seista hea selle eest, et vabatahtlikke kasumi teenimise nimel ära ei kasutataks.

Meilegi üllatuseks tõi kriis välja segaduse vabatahtliku tegevuse mõiste ümber. Nii mõnedki organisatsioonid kaasasid vabatahtlike nime all hoopis asendustöötajaid. Olgu üle korratud, et vabatahtlik tegevus on inimese vabast tahtest, palka saamata, ühiskonna heaks tehtav tegevus.

Samal ajal on vägagi asjakohane ja mõistlik vabatahtlikele nende tegevusega seotud kulude hüvitamine. Samuti võib vabatahtlikke kaasav ühing oma teenuse eest tasu võtta ja neist tuludest vabatahtlikele vajalikku varustust, koolitust ja koordineerimiskulu katta.

Kokkuvõttes saame öelda, et Eestis tulid inimesed koroonakriisi ajal meeleldi vabatahtlikena appi abivajajaid aitama. Loodetavasti jätkub meil nüüd energiat luua ja arendada püsivamad koostöömudelid kohalike omavalitsuste, kogukondade ja vabatahtlikke kaasavate organisatsioonide vahel.

Heaks lähtekohaks on kindlasti asjaolu, et vabatahtliku tegevuse edendamine on kajastatud ka peagi valmivas kodanikuühiskonna programmis aastateks 2021-2024.

Liikumine Kodukant on siseministeeriumi strateegilise partnerina arendanud vabatahtliku tegevuse valdkonda aastast 2013. 2014. aastast on Kodukant Euroopa vabatahtlike keskuse liige ning alates 2017. aastast on Kodukandi esindaja ka Euroopa vabatahtlike keskuse juhatuses.