Eimar Veldre: abipolitseinikud – eraisikud või võimuesindajad?

20. aprillil 1994. aastal võttis riigikogu vastu abipolitseiniku seaduse, millega pani aluse kaasaja ühe haruldasema ja edukaima avaliku sektori vabatahtliku tegevuse mudelile. Sellega seoses tähistamegi sel nädalal abipolitseinike 26. aastapäeva, kirjutab Eimar Veldre.
Maailmas on vähe riike, kus vabatahtlikud on kaasatud politsei töösse. Veel vähem on neid, kus vabatahtlikele on antud volitused esindada riiki ja kasutada selleks ka erimeetmeid ja -vahendeid.
Paratamatult tekitab see aga aeg-ajalt küsimuse, et kas see on ikka õige? Kas pole mindud liiale? Või hoopis vastupidi – kas saaksime vabatahtlikke veel enam usaldada avaliku võimu ülesannete täitmisse?
Abipolitseiniku volituste piir
Vabatahtlike kaasamisel üldiselt ei ole piire, kuid üheks piiriks on see, mida üks või teine ülesanne ja selle täitmine eeldab. Polekski iseenesest probleemi vabatahtlike kaasamisel ja seda ei peaks seadusega reguleerima, ent avaliku korra tagamine ehk korrakaitseülesanded on seotud teiste inimeste õiguste piiramisega – õigusega inimest tänaval peatada, küsitleda, teda ohu korral kinni pidada, tema koju siseneda ja asju läbi vaadata jms.
Just selliste eriliste õiguste tõttu on vajalik abipolitseinike tegevus seadusega täpselt paika panna, sest igaüks ei saa hakata ise politsei ja riigi nimel tegutsema ja võimu kasutama, selleks tuleb volitused saada. Selliste korrakaitseliste õiguste teemal ongi vast abipolitseinike tegevuse puhul enim arutelu tekkinud.
Nõuded abipolitseinikule – eriõigustega vabatahtlik
Alustuseks tuleb selgitada aga seda, kes üldse abipolitseinik on. Tegemist on vabatahtlikuga, kes ei ole samal ajal ka politseiametnik. Ta on politsei esindaja, kellel on selleks erilised volitused ja õigused. Samuti on abipolitseinikul kohustus järgida ametniku eetikakoodeksit.
Seaduse alusel on abipolitseiniku pädevuses politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel ja tõrjumisel ning avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel.
Samuti võib abipolitseinik, vastava eriettevalmistuse saamise järel, politsei ülesandel teostada iseseisvalt liiklusjärelevalvet ja järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle ning politsei ülesandel täita iseseisvalt ülesannet avalikku korda ähvardava vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks.
Ka abipolitseinikuks saamine ei ole pelgalt soovi avaldamine, et järgmisel päeval saadakse juba osaleda politsei patrullis või ennetus- ja piirkonnatöös. Abipolitseiniku kandidaat peab esitama enda kohta mitmeid andmeid ja läbima ka tervisekontrolli. Samuti peab abipolitseinikuks kandideerija esitama iseloomustuse tööandjalt või õppeasutuselt või soovituse politseiametnikult. Lisaks kontrollib politsei ka kandidaadi tausta.
Abipolitseinikuks ei võeta isikut, keda on karistatud tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest; kellel on karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest; kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav; kellelt on jõustunud kohtuotsusega ära võetud politseiametniku ametikohal töötamise õigust; kes on sõltuvuses alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine kasutamisest või kes on psüühikahäirega, raskekujulise isiksuse- või käitumishäirega; kes on sellise tervisehäirega, mis takistab tal abipolitseiniku ülesannete täitmist; kes oma käitumise poolest ei sobi abipolitseiniku ülesandeid täitma ning kelle käitumine või eluviis ohustab tema enda ega teise isiku turvalisust.
Seega on kasutusel väga tihe sõel, mis välistab väga paljuski ohu, et politseis hakkaks vabatahtlikuna tegutsema kriminaal või inimene, kelle tervis pole selleks kohane. Loomulikult ei ole selline kontroll absoluutne, mistõttu erandlikel juhtudel tuleb vabastada abipolitseiniku staatusest ka inimesi, kelle kohta ilmneb töö käigus uusi asjaolusid, mis räägivad vastu tema sobivusele politsei ridadesse.
Oluline on ka märkida, et nendes nõuetes pole tehtud leevendusi ega järeleandmisi alates 1994. aastast, vastupidi, neid on tehtud karmimaks ja võrreldavamaks politseiametnikule.
Seepärast võib abipolitseinikku käsitleda kui vabatahtlikku teenistujat, kellel on mitmed ametnikule omased õigused ja kohustused ning nõudmised, aga kes selle eest ei saa palka ega tasustatud puhkust.
Kas abipolitseinike väljaõpe on piisav?
Just väljaõpe on olnud pidevalt ka kriitilise pilgu all. Põhimõtteliselt peab abipolitseinik esmase õppe käigus ja 40 tunni jooksul omandama algteadmised ja oskused politseitöös osalemiseks.
Arvestades, et tegemist on tehnilise- ja suhtlemistöö kombinatsiooniga, siis suuresti toimub tegelik sisseelamine politsei praktilises töös osalemise käigus, nagu igal elualal – erialane õpe koolipingis, ametialane töökohal. Samas on politsei kaasaegse organisatsioonina arvestamas ka vabatahtlike varasemat töö- ja õpikogemust, mistap abipolitseinikuks astujad, kes on kas õppinud või töötanud politseiga sarnasel alal, ei pea kõike uuesti läbi ja neid saab kiiremini usaldada korrakaitsetöösse.
Samuti ei piirdu abipolitseiniku õpe pelgalt algtasemega. Teenistuse käigus tuleb igal aastal läbida täiendusõpe. Relvade ja erivahendite kandmise ning kasutamise õiguse saamiseks läbitakse veel täiendavad erikoolitused. Arvestades, et lisandub uusi õigusi ja samuti arenevad politsei taktika ning muud tegevusjuhendid, siis areneb abipolitseinike väljaõpe pidevalt, et politsei vabatahtlikud oleksid vastavuses turvalisuse tagamise nõuetega.
Asendamatu jõud ja suur panus
Kõige selle juures tekib paratamatult küsimus, et mis on abipolitseinike roll meie politseitöös ja ühiskonnas turvalisuse tagamisel. Kui arvestada, et abipolitseinikud panustavad aastas keskmiselt ca 100 000 töötundi, siis politseiametniku madalaima palgamäära (1075 eurot bruto) järgi oleks abipolitseinike panuse võrdne ligi 50 politseiametniku aastatööga ja rahaliselt väärt üle poole miljoni euro, see on keskmiselt ühe politseijaoskonna patrulltalitus.
Kuid majandusliku väärtuse kõrval on veel tähtsam ühiskondlik hüve, mida abipolitseinikud loovad – turvatunne, ohtude vähendamine, politsei sidumine kogukondadega, usalduslike suhete loomine, inimeste eneseteostus vabatahtlikena ja rahulolu vabatahtlikuna panustamise võimalusest ja palju muud.
Just selles viimase loetelus peitubki vaba ühiskonna üks suurimaid väärtusi, inimeste vaba tahe ja eneseteostamise võimalused. Üle 26 aasta on seda olnud võimalik Eesti politseis, järgmised 26 ootavad ees.
Toimetaja: Kaupo Meiel