Rauno Vinni: kuidas kriisist tugevamana välja tulla? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rauno Vinni.
Rauno Vinni. Autor/allikas: Praxis

Kriisiga hakkamasaamise edutegur on oskus seada prioriteete. Olukorra igakülgne analüüs annab meile arvatavasti ohtralt teadmisi, kuid reformideks on tarvis valikuvõimalusi kitsendada ja määratleda otsusekohad, kirjutab Rauno Vinni.

On aastakümneid, mil ei juhtu midagi ja on nädalaid, mis on otsekui kümnendid. See revolutsioonilisi aegu iseloomustav mõte on omistatud Vladimir Iljitš Leninile (mõne targa kinnitusel ekslikult). Arutelu küsimuses, kas tänu COVID-19 pandeemiale on ühiskonnas paaril viimasel kuul toimunud murrang või on evolutsioon ajutiselt kiirema käigu saanud, alles kestab.

On neid, kelle arvates maailm ei ole enam endine. Teised pakuvad, et peagi oleme oma põliste rõõmude ja murede juures tagasi, sest inimese põhiolemus jääb samaks ja ühiskond teiseneb aeglaselt.

Poole valimine selles debatis sõltub inimese ilmavaatest ja kriisikogemusest. Viirus ründab kogu maailma ja kõiki ühiskonnakihte, kuid mõned rühmad on teistest siiski rohkem kannatada saanud.

Ka riikide reageeringutes leidus erinevusi, näiteks kui Rootsis oli vähe ametlikke piiranguid, siis Hispaania ühiskond oli sisuliselt lukus. Riikide kriisijuhtimise õnnestumist saame paremini hinnata umbes aasta pärast. Ent kogemuste analüüsimisega ei pea nii kaua ootama – riigi rasketest aegadest läbi tüürimises on õppetunde, millega tuleb tegeleda kohe.

Lähtekoht on see, et me saame nutikalt tegutsedes mõjutada kriisiga kohanemise edukust. Me ei saa ümber pöörata suuri rahvusvahelisi trende, kuid me saame oludega paremini või halvemini adapteeruda. Riigi tasandil on selleks vaja situatsiooni jälgimise, analüüsimise ja otsuste tegemise võimekust.

Peenelt väljendudes peaks kriisiohje süsteemi sisse ehitama toimiva seisukorra hindamise ja tagasisidestamise mehhanismi.

Mida see praktikas tähendab?

Variante on mitmeid ja lahenduse kokku leppimine kuulub poliitikute pädevusse. Kuid välja saab pakkuda mõned printsiibid, millega kriisist õppimisel tuleks arvestada.

Esiteks, kriisikogemuse käsitlemisel on põletavateks valdkondadeks tervishoid ja majandus. Kuid vaadata tuleks ka teisi teemasid, näiteks distantsõppe kogemust, korrakaitse ja piirivalve toimivust, hoolekannet, kriisijuhtimise ja varude tagamise korraldust, info liikumist ja otsustamist (sh parlamendi rolli), kommunikatsiooni jne.

Valitsus on viimastel kuudel tihedasti konsulteerinud epidemioloogidega ja küsib majandusprobleemide lahendamisel nõu majandusekspertidelt. Kuid eelnev küsimuste loetelu näitab, et viirusega kooselamise strateegia kujundamisse tuleb kaasata ka teiste elualade esindajad, näiteks psühholoogid, riigi-, õigus-, ja andmeteadlased, kommunikatsiooni-, hariduse- ja hoolekande spetsialistid jt.

Teiseks, sissevaade konkreetse ala probleemidese ja võimalustesse on eeskätt vastava pädevusega asutuste ja ministeeriumide ülesanne. Kuid valdkondlikud kriisi õppetunnid tuleb n-ö kesksele areenile tuua. Avastuste jagamine on vajalik ühiste järelduste sõnastamiseks, et suurendada muutuste idanemise tõenäosust.

Pole kahtlust, et kitsamas ringis probleemide analüüsimine ja mõttevahetus juba käib. Ent tähtis on tulemuste arutelu avada kõikidele – riigikogu liikmetele, ettevõtjatele, vabaühendustele, ekspertidele jne. Nagu viimasel ajal öeldakse, tegutsemine peab olema lokaalne, kuid mõtlemine globaalne ehk lähtuma kollektiivsetest huvidest.

Kolmandaks, arvestades suurt ebakindlust ja teadmatust (nt kas, millal ja mil viisil viiruse teine laine tuleb?), võiks kriisi õppetundide lahkamise ja ettepanekute kujundamise jagada kaheks vooruks.

Esmalt võetaks ette lühiajaline vaade ja hiljem pikem perspektiiv. Esimesse kategooriasse kuuluks kiiret reageerimist vajavad ülesanded (nt juhtimine hädaolukorras). Teise rühma kuuluvad suure mõjuga ja kaugemat tulevikku mõjutavad probleemid (nt diskussioon selle üle, kui ulatuslik peaks pärast kriisi olema riigi sekkumine majandusse või millist riiki me suudame üleval pidada?).

Neljandaks, kriisiga kohanemise võti on muutuste tegelik juurutamine! Selle üheks eelduseks on ekspertide, ametnike ja poliitikute (sh rahvasaadikute) sujuv koostöö. Reformid sünnivad siis, kui otsustajad on arutelu algusest peale n-ö paadis. Kogu protsessil peab olema ka konkreetne vastutaja.

Viiendaks, kriis süvendab juba teada-tuntud trende ja võimendab oma aega oodanud uuenduste vajalikkust. Heaks näiteks on riigireform. Riigikogu menetluses on otsuse "Riigireformi elluviimisest" eelnõu (181 OE). Eelnõu esimesel lugemisel 18. mail 2020 kritiseerisid mitmed sõnavõtjad reformiprojekti ambitsiooni puudumise pärast. Parlament leidis, et kavand vajab põhjalikumat arutelu ja ettepanekute esitamise tähtajaks lepiti kokku septembri keskpaik.

Selline tööplaan loob võimaluse siduda kriisi õppetunnid riigi reorganiseerimise plaanidega – lühema vaatega riigivalitsemist puudutavad järeldused saab sisse kirjutada riigikogu riigireformi otsusesse. Pikema mõjuga teemad annaksid parlamendi riigireformi toetusrühmale, põhiseaduskomisjonile jt osalistele ainest edasiste reformiotsuste ettevalmistamiseks. 

Pandeemia ja riigivalitsemise seoseid lahanud eksperdid nii meil kui ka mujal on välja pakkunud teemasid, millele riigi uuendamisel võiks panustada.

Nendeks on e-valitsemise baasinfrastruktuuri töökindluse hoidmine, inimkesksete ja ettevõtjasõbralike e-teenuste ennaktempos arendamine (sh bürokraatlike tõkete vähendamine, andmeanalüüs, e-teenuste rahastamismudelite ülevaatus, kohaliku tasandi e-teenuste edendamine, reaalaja majanduse lahendused ettevõtjate omavahelises ja riigiga suhtluses), hariduses digipöördega jätkamine, telemeditsiin, e-lahendused kaasamises ja õigusloomes, e-parlament, paindlikkuse suurendamine planeerimises ja eelarvestamises ning riigiaparaadi ülesehituses, otsustamisõiguse detsentraliseerimine, valitsemistasandite ja -osalejate rollide täpsustamine jmt.

Millele võiks Eesti panustada lähemas ja kaugemas vaates?

See küsimus toob meid kuuenda põhimõtte juurde – kriisiga hakkamasaamise edutegur on oskus seada prioriteete. Olukorra igakülgne analüüs annab meile arvatavasti ohtralt teadmisi, kuid reformideks on tarvis valikuvõimalusi kitsendada ja määratleda otsusekohad. Energia tuleb investeerida tegevustesse, mis aitavad meil kriisist tugevamana väljuda.

Kokkuvõttes sobiks kriisi õppetundide omandamise juhtmõtteks Nassim Nicholas Talebi raamatust "Antifragile" (antihabras) pärit idee, et pelgalt vastupidava süsteemi rajamisest ei piisa. Selline süsteem toibub šokist ja võtab endise kuju. Tarvis oleks saavutada olukord, kus ühiskond suudab vapustused nii omaks võtta, et väljub nendest paremana.

Talebi mõtted lähevad kokku kriisi senise peamise õppetunniga – paratamatusega toimetulemisel saadab edu häid kohanejaid.

Riikide kohastumise suutlikkus oleneb mitmetest asjaoludest, näiteks sektoritevahelise koostöö ja usalduse tugevusest, informatsiooni kogumise ja otsuste tegemise võimekusest, valmidusest kaasata kõiki olulisi osapooli ning jagada seekaudu võimu ja vastutust, oskusest mõelda ja tegutseda süsteemselt. Siinne artikkel pakkus välja mõned mõtted, kuidas sellise "antihapra" riigi suunas võiks liikuma hakata.

* Rauno Vinni on riigivalitsemise teemadega kaua tegelenud vabaühenduse palgal olles. Praegu on ta riigikontrolli töötaja. Antud arvamuslugu väljendab autori isiklikke seisukohti.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: