Ajaloolane Linda Kaljundi: Eestis ei ole kadunud soov rõhutada enda ohvrirolli ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga
Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ajaloolane Linda Kaljundi, kes sügisel võtab kunstiakadeemias emeriitprofessor David Vseviovi koha kanda, arutleb, miks langevad Ameerikas ja Euroopas monumendid. Kas kukkuma peaks ka piiskop Albert Riias? Kas eestlastel on võitja või kaotaja identiteet? Mida teha Narva tänavanimedega? Küsis Toomas Sildam.

Kas te olete positiivne inimene?

Ma arvan küll, et olen positiivne.

See ülestunnistus mõjub ehmatavalt, kas te ei arva?

(Üllatunult) Ei, ma ei arva. Tänapäeval, kriiside ja ärevuse ajastul on ikka oluline olla positiivne. Viimastel aastatel näeb üliõpilaste seas järjest rohkem ärevust ja ärevamaid küsimusi maailma tuleviku kohta. Nii on oluline otsida tegutsemise viise, mis ei lase ahastada ja tegevusetusesse jääda.

Mulle näib, et koroona-ajal on negatiivsus parem kui positiivsus.

Miks te nii arvate?

Sest kui koroona-ajal öelda kellelegi, et ta on positiivne, siis...

(Puhkeb naerma)

... on ta haigestunud.

Kui nii võtta, siis muidugi.

Aeg muudab sõnade tähendust?

Jah, kindlasti.

Ka inimeste ja sündmuste tähendust?

Jah, muidugi, aeg muudab ajaloo tähendust kogu aeg.

Siin ongi võibolla ajaloolastele üks viimase paarikümne aasta suuremaid muutusi – mineviku enese, mineviku faktide uurimise kõrval tegelevad nad arutlemisega selle üle, kuidas ajalugu on eri aegades ja eri kohtades väga erinevalt mäletatud. Ühtlasi küsivad nad seejärel, miks see nii on?

Maailmas langevad praegu monumendid, sest paljudes riikides meenub rassismivastastele meeleavaldajatele, et need ajaloolisteks kujudeks valatud mehed on sajandeid tagasi vägivallaga maid ja rahvaid haaranud. Millise pilguga teie seda vaatate?

Ajaloolasena vaatan huvitunud pilguga. Sest sõda monumentide ümber käib ühelt poolt selle pärast, mis maailmas on seoses kolooniate ja orjandusajalooga juhtunud, aga teistpidi on see sõda selle ümber, kuidas ma ajalugu peaksin mäletama.

Kui nende monumentide üle [praegu] sõditakse, siis sõditakse tegelikult ajaloo hilisemate kujutiste üle.

Kas see nüüdne sõda monumentidega on midagi, mis varem või hiljem tuli ära pidada? Ka Euroopas.

Nüüd on see eskaleerunud, aga sõda monumentide, tänavanimede, linnaruumi ja kohanimede nimetamise ümber – see on käinud ju pidevalt. Kui Eesti Vabariik loodi, siis 1920-ndatel võeti tsaari-aegseid monumente maha, Peeter I monumendist [Tallinnas] tehti legendi järgi münte, paljusid tsaari-aegsete nimedega tänavaid nimetati ümber... Samamoodi on see toimunud ka muudes maades.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu küsib viimases "Pööningus", et üleüldse, kuidas saab minevik, saati veel ammune, meid enam ohustada? Milline on teie vastus?

Tuleksin tagasi mõtte juurde, et minevik on minevik, sellisena nagu ta on kunagi toimunud.

Minevik on meile tõesti kättesaamatu ja nii ta meid enam ei ohusta. Aga sõjad käivad ju selle ümber, millised mineviku sündmused, kangelased või antikangelased on tänapäeval olulised sümbolid.

Keda tõstetakse erinevate riikide või kogukondade jaoks pjedestaalile, keda kasutatakse sümbolina ühiskondlikes vaidlustes? Kuidas ühes või teises riigis ajalugu õpetatakse, kuidas oma identiteeti ümber ehitatakse? Ja teistpidi, kui rääkida koloniaal- ja orjandusajaloost, siis on see kindlasti mõjutanud, millised on erinevate rasside ja rühmade ühiskondlik positsioon ja võimalused tänapäeval. Või on Euroopa kolonialism mõjutanud, milline on endiste kolooniate olukord praeguses maailmas. See ei ole alati kaugeltki hea.

Ajaloolane ja ajaloo mõtestaja David Vseviov selgitas hiljuti ERR-ile, rääkisime siis Teise maailmasõja lõpu erinevatest tähendustest, et minevikku kujundab olevik. Seega pole probleem mitte ajaloos, vaid meis endis, praegu elavates inimestes?

Jah, David Vseviovil on täiesti õigus. Ajaloolased rõhutavad viimasel ajal järjest enam: me kujundame pidevalt ümber pilti minevikust, arusaama minevikust. See muutub vastavalt sellele, millised on oleviku vajadused, unistused, ka konfliktid.

Kuidas praegune sõda monumentidega kujundab ümber ajalugu, seda saame näha või mõista paremini umbes kümne aasta pärast.

Leopold, belglaste kuningas [1865-1909], on nüüd kurjuse kehastus. Kas piiskop Albertil on ikka koht Riias pjedestaalil?

See on omamoodi põnev teema, Eesti ajaloo võrdlus koloniaalmaadega. Arvan, et need arutelud on Eestis veel pidamata.

Kui mõtleme Belgiale, siis tõepoolest, Leopold II monumente on maha võetud, ta on tõusnud uuesti valgusvihku. Belglased on oma koloniaalajaloo ja koloniaalsüüga viimasel ajal pidevalt tegelenud. Hiljuti avati Brüsselis uue ekspositsiooniga nende koloniaalmaade muuseum, mis arutleb põhjalikult, kuidas koloniaalajalugu mäletada.

Eestis on õhus idee, et võiksime võrrelda ristisõdu, Eesti vallutamist keskajal ning asumaade koloniseerimist, aga selle mõttega peaks veel tegelema, seda veel arutama.

Piiskop Albert rajas küll 1201 Riia linna, aga ta oli Liivimaa vallutaja ja praeguse Eesti ala alistaja. Mõõga ja ristiga, vere ja pisaratega. Mis me teeme, kas võtame ta kuju maha?

(Muigab) Seda peaks Riias küsima ennekõike lätlastelt.

Need vaidlused koloniaalmaade vallutajate kujude ümber Ameerikas ja Euroopas, on tõukunud kogukondade konfliktist. Euroopa riikides elavad endistest asumaadest pärit inimeste kogukonnad tunnevad end riivatuna endiste koloniaalisandate kujudest või muuseumidest. Ja teiselt poolt tulevad paremradikaalsed või ultrarahvuslikud liikumised, kes heroiseerivad koloniaalisandaid või orjakaubitsejaid.

Jällegi, see tõukub teravast konfliktist kogukondade erineva ajalootõlgenduse vahel.

Piiskop Alberti puhul ei ole Eestis ega Lätis sellist konflikti. Ma ei näe, et Eestis oleks niisuguse konflikti teke ka võimalik.

Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

President Toomas Hendrik Ilves ütles veebruaris 2007: "Iga riik ja rahvas peabki oma võite meeles pidama ja tähistama." Aga kuidas olla nii suuremeelne ja mõistev, kui mõni neist võitudest oli meie kaotus?

See on küsimus, mida ajaloos on palju küsitud: kuidas vältida, et – nagu Walter Benjamin (1892-1940, Saksa filosoof, sotsioloog, kirjanduskriitik ja publitsist, toim) ütles – ajalugu kipub olema võitjate ajalugu, ja ohvrid unustatakse.

Ikka võimalikult mitmehäälselt ja mitmekülgselt tuleb ajalugu meeles hoida. Vaatame, kuidas on viimasel ajal räägitud sõjaajaloost muuseumites, dokumentaalfilmides, ajalooraamatutes – ikka erinevaid osapooli välja tuues. See võiks olla üks lahendus.

Folklorist Marju Kõivupuu kasutas äsja Vikerraadios, rääkides samuti praegusest monumentide langemisest, väljendit "ajaloo tsenseerimine". Ajaloolastele pole võimalik ajalugu tsenseerida, aga rohkematele inimestele saab minevikus toimunu tähendust muuta küll.

Võibolla ajaloo tsenseerimise mulje tekib inimestel ka sellest, et kui monumente maha võetakse...

Siis need tsenseeritakse välja?

Just, keegi nagu kustutatakse ajaloost ära. Arvan, et see ei ole ka paljude ameeriklaste eesmärk, kes võitlevad nende monumentide mahavõtmise eest, sest nad ei võta neid ajaloost välja, vaid pjedestaalilt maha. Monument tõstab kellegi väärtuslikuks, sümboli staatusesse.

Ameerikas, Euroopas või mujal maailmas ei peaks praegused üleskutsed koloniaalajalugu ümber mõtestada piirduma ainult monumentide mahavõtmisega. Ega sellest ole üksi abi. Ajaloost tuleb rääkida, otsides uusi viise, kuidas rääkida koloniaalajaloost, ka orjanduslikust ajaloost Ameerikas.

Monumentide mahavõtmisele peab järgnema arutelu kooliõpikutest muuseumideni. Vaja on laiemat dialoogi ühiskonnas.

Kuidas teile meeldib Prantsuse presidendi Macroni enesekindlus, kui ta lubas: "Vabariik ei pühi ajaloost ühtki jälge ega nime. Vabariik ei võta maha ühtki kuju, vaid vaatab rahulikult meie ajaloole ja mälule."?

See oli Macroni poolt üsna jõuline avaldus. Ta ütles ka, et toetab rassismivastaseid proteste, kuid samas leiab, et tuleb austada politseid. Temale oleks monumentide mahavõtmine riigi nõrkuse näitamine.

Aeg annab vastuse, kas see teeb Prantsuse riigi tugevamaks. Julge, enesekindel, tugev riik võib võtta ka seisukoha, et jah, me oleme avatud oma ajaloo üle rääkima, võime võtta isegi mõne monumendi maha. Sellest kramplikult kinni hoida... Kas see on õige, seda me näeme.

13 aastat tagasi küsitlesite Eesti Ekspressile koos ajaloolase Marek Tammega Cambridge'i ülikooli emeriitprofessorit Peter Burke'i ja meenutasite tema arutlust, et erinevalt võitjatest ei saa kaotajad endale mineviku unustamist lubada. Kas siin võib olla üks president Macroni enesekindluse põhjendus?

Siis võib küsida, kas Macron näeb prantslasi võitjana või kaotajana. Presidendiks olemise vältel on ta pidanud Prantsusmaa koloniaalminevikuga heitlema mitmel korral, näiteks seoses muuseumitega, et kui palju ja millisel moel tuleks anda tagasi kolooniatest röövitud vara.

Arvan, et ja Prantsusmaal on koloniaalmineviku mäletamine veel hästi lahtine ja läbi vaidlemisel.

Peter Burke arvas, et kui sa tunned end kuuluvat kaotajate hulka, siis sa elad minevikku pidevalt uuesti läbi.

Peter Burke rõhutas, kuidas kaotajaid jääb ajalugu kummitama, nad ei saa sellest lahti lasta.

On rahvaid, kes loovadki enda identiteeti kaotuste ja traagilise ajaloo ümber. Eesti puhul võiksime samuti küsida – kumb see siis on, kas eestlasel on võitja või kaotaja identiteet?

Kuidas teile tundub?

Ajaloolised identiteedid on vastuolulised ja keerulised, neis võib olla mõlemat [koos]. Eesti puhul rõhutatakse isegi praegu, ka Nõukogude aja mõju tõttu, läbi pika orjaöö ja muistse vabadusvõitluse kaotamise, läbi Jüriöö ülestõusu kaotamise ja läbi Mahtra sõja kaotamise ohvriks olemist.

Traagiline ohvri mentaliteet on meil tõesti tugev, mis seostub ka 20. sajandi raske ajalooga – Nõukogude okupatsioon, Teises maailmasõjas iseseisvuse kaotamine jne. Tõesti, see kõik kokku oleks justkui kaotajate identiteet.

Aga teistpidi, muistse iseseisvuse kaotamise lugu omandas oma lõpliku kuju pärast Vabadussõja võitu. See on lugu sajandeid kestnud võitlusest iseseisvuse eest, kus võidud mängivad samuti suurt rolli – Vabadussõja võit ja hiljem iseseisvuse taastamine, NSV Liidust lahkulöömine...

Nii on siin [Eesti puhul] nii kaotuste kui ka võitude rõhutamist.

Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Aga praegu, me oleme ju võitjate poolel?

Praegu, jah, kindlasti. Kas just kindlasti, aga sajandeid kestnud raskustest ja keerulistest naabritest hoolimata on Eesti iseseisvust õnnestunud alal hoida, uuesti taastada – see on selline... valitsev identiteet.

Kuid teistpidi ei ole kuskile kadunud soov rõhutada enda ohvrirolli. Näeme ju Eestis debatte, et Nõukogude repressioone Ida-Euroopa rahvaste üle tuleks teadvustada globaalsemalt ja osade arvates võrdsustada natsi-Saksamaa inimsusevastaste kuritegudega. Ka orjaöö-lood ja metafoor, et eestlased on orjarahvas, ei ole kuskile kadunud.

Seda võiks laiendada ja mõelda, kuidas eestlased mõtlevad endast seoses Euroopa kolooniate ajalooga. Kuidas sellega suhestuda? Siin ei nähta ennast võitjatena, vaid üldine arusaam on pigem, et meil ei ole sellega midagi pistmist, olime ise ka koloniseeritud, see ei ole meie süü. Euroopa orjandusajaloo suhtes positsioneeritakse end kas neutraalselt või kaotajate poolele.

Kuigi juunis 2020 võiks Eestil ja eestlastel olla rohkem võitjate tugevust?

Kas võitjate tugevust... Võiks olla rohkem enesekindlust ja valmisolekut ajaloo erinevate teemadega tegelemisel. Kui võitja tugevust mõõta...

Ma ei mõelnud tugevuse all ülbust.

... võiks seda mõtestada valmisolekuna ajaloo üle avatult rääkida ja tunnustada ka teisi nägemusi ajaloole ja teiste kogukondade erinevaid mälestusi. Võibolla mõelda ka selle ütle, et eestlastegi ajaloomälu ei ole ühtne, siin on samuti erinevate kogemustega inimesi, ühiskondlikke rühmi.

Avatust võiks olla rohkem, ja julgust.

Professor Burke ütleks vist selle peale, et me kõik näeme minevikku oleviku silmadega.

Sellest ei ole kindlasti pääsu. Seda peaks laiemalt teadvustama, eriti kuna kooliharidus on traditsiooniliselt õpetanud minevikku minevikuna, selle asemel, et taibata ja diskuteerida, miks me täna mäletame minevikust neid või teisi sündmusi ja tegelasi. Võiksime arutada, et ehk on Eesti minevikust unustatud mingid teemad, mille mäletamine või meeldetuletamine, nendest rääkimine võiks tuua midagi kasulikku ja huvitavat tänasesse päeva.

Tuleb teil mõni selline teema meelde?

Näiteks Nõukogude aja argielu meenutamine. 1990-ndatel keskendus selle perioodi uurimine ka ajaloolaste poolt paljuski repressioonidele, mis kindlasti oligi vajalik ja möödapääsmatu. Selle kõrval jäi aga varjule inimeste enda ajalugu ja elukogemused Nõukogude ajal. On huvitav vaadata, kuidas sellega kõigepealt hakatigi rohkem tegelema ajakirjanduses ja muuseumites, tooma esile argieluga seotud mälestusi, meenutusi, kogemusi, mis võimaldas inimestel paremini oma elulooga ja oma mälestustega toime tulla ning neid suhestada avaliku diskussioonimäluga.

See on mäletamiskultuur?

Jah, nii võiks nimetada küll. Ajaloo mäletamine ei ole ainult ajaloolaste asi, vaid seal osalevad muuseumid, kunst, teater, kirjandus, kooliharidus... See on lai väli.

Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Me mäletame ja seletame erinevalt isegi asju, mida oleme koos läbi elanud.

Seda on viimasel ajal palju uuritud, kuidas lähimineviku kollektiivne, ühiskondlik meenutamine kujundab ümber inimeste endi mälestusi. Ütlesite, et mäletame sündmusi erinevalt, kuigi võime olla osalenud samas sündmuses. Nii kindlasti ongi.

Teisalt on uurijad sõjamälestuste puhul näidanud, et mehed osalesid samas sõjas, võibolla sõdisid koos, aga kogesid sõda erinevalt, kuid hiljem on nende mälestused muutunud sarnasemaks tänu sellele, kuidas sõda on kujutatud sõjafilmides. Või inimeste mälestused Siberisse küüditamisest, mida on alates 1990-ndatest hakatud rohkem koguma ja üles kirjutama – on näha, kuidas inimesed mõtestavad oma kogemusi, võttes eeskujuks erinevaid ilukirjandusteoseid. Nii võivad nad hakata mäletama ka asju, mida nad ise ei ole kogenud.

Ja siis on olukorrad, nagu näiteks Interliikumise miiting 15. mail 1990 Toompeal, töölismalevate sissetung valitsuse ja parlamendi sisehoovi. Tollasel eestikeelsel ajakirjanikul ja NSV Liidu sõjatehase Dvigatel töölisel on sellest samast päevast totaalselt erinev mälestuspilt ja emotsioon.

Kindlasti on erinev. Ja nende mälestuspilt täna võib olla mõjutatud sellest, kuidas nad on harjunud seda sündmust nägema. Eesti ajakirjanikul võivad tema mäletamises olla tähtsamal kohal hetked või fraasid, mida on hiljem rohkem korratud, näiteks filmides. Ka Dvigatelis töötanud inimesel võib olla meenutustes tähtsamal kohal midagi, mis on tema kogukonna kultuurimälus rohkem esil.

Hiljuti vaatasime tudengitega Eesti iseseisvuse taastamise aega, arutasime, et tegelikult oleks maru huvitav, kui kogutaks laiemalt ka Interrindes olnud inimeste mälestusi. See on veel kogukond, kes on elus...

Osaliselt.

Osaliselt, jah, mitte enam kõik. Mis veelkord näitab, et asjaga tasuks tegeleda. Nüüd on võibolla ka piisavalt palju aega möödas, et koguda nende mälestusi. See oleks Eestile julguse või enesekindluse mõõdupuu, et seda poolt ka uurida.

Kas mineviku erinev seletamine on põhjus, miks eesti- ja venekeelsel kogukonnal on raske omavahelist silda ületada?

Kindlasti mitte ainult see, siin on palju muid põhjuseid, erikeelsest haridusest ja ruumilisest segregeerumisest on olnud palju juttu.

See ei pea tingimata nii olema. Siin on palju, mida saab teha rohkem ja paremini, et tekiks dialoog. Kindlasti tuleb tegeleda ka konfliktsete teemadega. Teise maailmasõja mälestus on erinev, seda ei ole lihtne muuta, aga võibolla ei ole halb selle üle debateerida.

Teistpidi tasuks otsida ühiseid teemasid. Näiteks kirjandusteadlane Epp Annus on rääkinud, et Nõukogude-aegse argielu ja kodukultuuri kogemus oleks midagi, mida annaks uurida eestlaste ja venelaste ühise ajaloomälu teemana. Ülepea tuleks anda eestivenelaste ajaloole ja mälestustele rohkem häält, koguda rohkem siia Nõukogude aja erinevatel perioodidel tulnud inimeste elulugusid. Meil on [neist] vähe materjali, seda ongi vähe kogutud, ei ole olnud suuri näitusi eestivenelaste ajaloost, pole olnud ka palju uurimisprojekte.

See kõik looks aga pinda ühistele teemadele ja aitaks eestivenelaste identiteeti ja oma ajalugu rohkem siinse piirkonnaga seostada.

Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

"Miks meile läheb nõnda korda Pronkssõdur Tõnismäel, ent meid ei eruta sugugi Nevski katedraal Toompeal?" Mida te praegu vastaksite Marek Tammele, kes suvel 2007 teile antud intervjuus selle küsimuse sõnastas?

See on jälle ajaloo olevikulisus. Nevski katedraal Toompeal on erinevatel perioodidel tekitanud eestlaste hinges vägagi suurt ärevust.

Sõjaeelses riigikogus arutati, kas seda katedraali ei peaks lammutama.

Jah, see on tsaariaja lõpus [1900. aastal] püstitatud, tekitas ka suurt ärevust baltisakslaste seas, kes oleksid samal kohal näinud näiteks Lutheri monumenti.

Nagu ütles Nevski katedraali ehitamise algataja, Vene keisririigi Eestimaa kuberner Sergei Šahhovskoi, et "merelt ja maalt säraks kõrgel üle Tallinna vene peakiriku rist kui õigeusu võidu tunnus".

See on kindlasti tsaaririigi identiteedi, Vene kultuuriruumi, õigeusu võimu sümbolina sinna ehitatud. Aga ei ole halb, et see meid ülemäära ei eruta ja endast välja ei vii.

Jällegi, ega monumendid, ehitised, väljakud, tänavad, linnade nimed iseenesest ei erutagi, nende ümber peab olema konflikt. Tuntud Austria kirjanik Robert Musil [1880-1942] on öelnud hästi, et ei ole midagi nähtamatumat, kui üks monument. Eesti ja veel enam muu maailma linnad on lõputult täis igasugu monumente, valdavalt mehi ratsahobustel, kellest enamikku ei pane me üldse tähele. Eestis on lisaks pronkssõdurile terve rida Nõukogude-aegseid monumente, mis meid eriti ei eruta.

Ajaloolased on monumentidega viimasel ajal palju tegelenud ja mõned neist on öelnud, et ei ole paremat vahendit millegi ära unustamiseks, kui see, et raiud ta monumenti. Monument üksinda ei hoia ajaloolist sündmust või tegelast rahva meeles, sinna ümber on vaja ka muud tegevust.

Või monumentaalset konflikti.

Või monumentaalset konflikti, jah.

Konflikt on kõige vastuolulisem, kuidas midagi saab ühiskonnas päevakajaliseks. Aga kui mõtleme positiivselt, et mingi ajalooline tegelane oleks kollektiivses mälus olulisel kohal, siis ega ainult monumendist aita. Teda peab korduvalt meelde tuletatama, veel parem, kui erinevates kultuurilistes vahenduskanalites – filmis, teatris, kirjanduses, erinevate rituaalide kaudu... Suured mälupaigad sünnivad nii. Ainult monumendist kellegi meeles hoidmiseks ei piisa.

Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Narvas tõrgub kohalik linnavõim muutmast Eesti Töörahva Kommuuni (novembrist 1918 kuni jaanuarini 1919 Narvas tegutsenud Nõukogude Venemaa organiseeritud Eesti Vabariigi vastane moodustis, toim) kahe tegelase järgi nimetatud tänavate nimesid. Mida teie narvalastele soovitaksite, kas Daumani ja Tiimanni tänavad jätta või ümber nimetada?  

Mina arvan, et sellised konfliktid on hea võimalus debatiks ja aruteluks. Sel kevadel oleme ju palju kuulnud, et patt on head kriisi raisku lasta.

Ka ajalookonflikti puhul peaks kasutama võimalust selle üle arutada kohapeal, nii oleks kõige parem. Minna siit Tallinnast õpetama, mida nad peaksid tegema, ei ole tingimata kõige mõistlikum. Aga et korraldada kohapeal sisulist arutelu, see oleks suur väljakutse, mida võiks proovida.

Aga kui Narva linnavõim tahaks nimetada need tänavad kahe käsu korras ajateenijana Afganistani sõtta viidud ja seal langenud Narva noormehe, Sergei Fjodorovi ja Vjatšeslav Aleksejevi järgi?

Isiklikult arvan, et Afganistani sõja [1979-1989] kogemus või üldisemalt Nõukogude sõjaväes teenimise kogemus ja erinevad konfliktid, kuhu sellega satuti, võiks olla üks ühine eesti-vene mälupaik, mida Eesti ühiskonnas pole väga palju arutatud ja mõtestatud.

Kui nad [Narvas] ainult nimetaksid [tänavad nende sõdurite järgi] ja edasi unustatakse, siis resoneerib see ainult Narvas, aga parem, kui tekiks laiem debatt. Veel toredam oleks eestivenelaste Afganistani sõjas osalemise mälestuste kogumine ja arutelu, kuivõrd võiks selline jagatud mälestus luua ühiseid mälupaiku ja jagatumat, seotumat ajaloolist identiteeti eestlaste ja Eesti venelaste vahel.

Suvel 2007 olite häiritud, et teadlastelt nõutakse üha enam riigitruudust ja kõlavad etteheited "punaprofessoritele". Kuivõrd te tunnete praegu Eestis soovi ühe ja õige ajalookäsitluse ja mineviku tõlgendamise järele?

2007, seoses Pronkssõduri kriisiga, muutis väga teravaks küsimuse, kas ja kuidas peaks olema riiklikult määratud, milline Eesti ajalugu peab olema.

See üks ja õige?

Üks ja õige... See tuli väga teravalt välja ka 2012, kui aasta lõpus ilmus Eesti ajaloo II köide, mis käsitles keskaega ja sündis suur poleemika, miks ei ole ristisõdu käsitletud muistse vabadusvõitluse võtmes ja miks Jüriöö ülestõusule on nii vähe tähelepanu osutatud. Siis ma tunnetasin jälle teatud ootust, et meil peaks olema justkui üksainus ja õige Eesti ajalugu.

Aga kui vaatan, mis praegu Eestis toimub, nii ajalooraamatute kui ka ajaloo õpetamise vallas koolis ja ülikoolis, muuseumites, ka ajakirjanduses, siis mulle tundub, et meie ajalookultuur läheb järjest mitmekesisemaks. Väga positiivne, et tuleb erinevaid hääli. Viimasel ajal tundub, et ka Eestis on kunstnikud tegelenud väga hästi sellega, et toonud välja erinevate inimeste mälestusi ja ajaloo kogemusi, kes on peavoolu ajaloos jäänud tahaplaanile.

Muidu meie ajaloopilt mitmekesisemaks ei lähe, kui neid erinevaid kogemusi ja hääli välja ei tooda.

Toomas Sildami intervjuu Linda Kaljundiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: