Aimar Ventsel: mälusõjad monumendirindel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Riina Litov /ERR

Praegu näib juba mõnda aega käivat suuremamastaabiline ja enam-vähem ülemaailmne mälusõda. Mälestussambad lendavad oma kohtadelt ning mis ei lenda, neid rüvetatakse võimaluse korral. Eestiski on monumendirindel peetud mälusõda päris korralikult, kirjutab Aimar Ventsel.

1984. aastal avaldas prantsuse ajaloolane Pierre Nora esimese raamatu hilisemast kolmeköitelisest sarjast, milles ta luges üle ja analüüsis läbi Prantsusmaa tähtsamad sümbolid, mida ta nimetas "Les Lieux de Memoire". Aastakümne jagu hiljem tõlgiti esimene köide sellest triloogiast inglise keelde ning "Les Lieux de Memoire" on nüüd teaduses käibetermin.

Kui võtta kokku lühidalt "Les Lieux de Memoire" sisu, siis tegemist on mälestamise ja mälukohaga, mis on muutunud teatud kogukonna, riigi või rahva jaoks oluliseks sümboliks. Mälukohad on kusjuures kas materiaalsed või mittemateriaalsed, nad erinevad oma iseloomult, vormilt ning vanuselt.

Paljudel juhtudel on mälukohtade tekkimisele kaasa aidanud riik – see käib ennekõike mälestussammaste püstitamise kohta aga arhitektuuri- või loodusmälestiste kaitse alla võtmisega.

Kui mälukohad on sisse viidud riigi initsiatiivil, siis on Pierre Nora arvates tegemist katsega ühtlustada rahvuslikku mälu, luua laiadele elanikkonna kihtidele ning erinevatele gruppidele sümbol, mis ühendaks kõiki.

Vahel juhtub aga see, et need sümbolid kaotavad oma ühendava funktsiooni ja hakkavad hoopis vastupidiselt ühiskonda lõhestama. Siis tekivad mitmesugused konfliktid ja pinged ning hea on, kui need konfliktid ei muutu füüsilisteks. Ühiskondlikku konflikti mäluobjektide tähenduse üle nimetatakse inglise keeles mälusõjaks.

Praegu näib juba mõnda aega käivat suuremamastaabiline ja enam-vähem ülemaailmne mälusõda. Mälestussambad lendavad oma kohtadelt ning mis ei lenda, neid rüvetatakse võimaluse korral.

Nagu me teame, sai see laviin alguse USA-s, kuid on nüüdseks pehmemas vormis levinud ka Euroopasse. Kui USA-s rebitakse mälestusmärke maha kümnete kaupa, siis meie pool ookeani on siiamaani piirdutud värviga ülevalamisega või siis teravate repliikide kirjutamisega monumendile, erandiks on olnud Belgia kuningas Leopold II monument Antwerpenis ja orjakaupleja Edward Colstoni kuju Bristolis.

Mind kutsuti raadiosse praeguse monumentide langetamise teemal rääkima ja siis ma avastasin, et ma olen juba kaotanud ülevaate et mida ja kus maha võeti või võtta kavatsetakse (kui protestijate nõudmised läbi lähevad muidugi).

Monumentidega võitlemine on nähtavasti aktuaalne läbi aegade ka selle pärast, et see võitlus on suhteliselt lihtne, efektiivne ja omakorda sümboolne. Tihti on nii, et monumendi hävitamine on üpris kerge. Tuleb kujule köis kaela visata, vastumeelse suurmehe monument üles tõsta või pikali kiskuda, siis kolksuga maha lasta ning hiljem maas lebavate tükkide keskel tantsu lüüa.

Sümboolse väärtusega ehitistega on märksa raskem, ehkki ka neid on teinekord maatasa tehtud, tuntuim näide ajaloost on kasvõi despootliku monarhia sümboliks saanud Bastille vangla vallutamine ja hävitamine prantsuse rahva poolt 14. juulil 1789. aastal. Bastille hävitamine oli nii sümboolne, et seda kuupäeva peetakse tänapäeval Prantsuse revolutsiooni (nõukogudeaegses keelepruugis Suur Prantsuse Revolutsioon) alguseks.

Kujudega on märksa lihtsam ning lisaks kõigele meenutab kuju teisaldamine, kui talle on tross kaela ümber tõmmatud, sümboolset poomist. Meenutagem kasvõi Lenini kujude mahavõtmist Eestis 1990. aastate alguses.

Ma vist ei pane palju mööda kui väidan et tänapäeval on eestlaste arusaamad omaenese ajaloost suhteliselt konfliktivabad, "head" ja "pahad" on paika loksunud ning seetõttu meil suuremastaabilist mälusõda karta pole.

Võimaliku Konstantin Pätsi mälestussamba püstitamise küsimus pole siiamaani kedagi barrikaadidele ajanud ning vaevalt et ajab. Eesti Leegioni nn Lihula mälestussamba mitte lõppeda tahtev saaga ei peegelda tegelikult konflikti eestlaste erinevates arusaamades ajaloost, vaid pigem erineva taseme võimude pelgust rahvusvahelise skandaali ees.

Kohalikul venekeelsel kogukonnal on – tõsi küll – paljudele sündmustele ajaloost väga erinev vaade, ent isegi Pronksiööd ei riskiks ma nimetada mälusõja üheks väljenduseks (selle sündmuse ümber on kõik siiamaani nii segane, et ma täitsa ootan detailiderohket ning neutraalset uurimust sel teemal).

Võib-olla sellepärast võibki eestlaste seas kohata pigem negatiivset suhtumist globaalsele monumendikukutamisele. Samal ajal unustatakse ära, et Eestiski on peetud mälusõda monumendirindel päris korralikult.

Kõigepealt võttis Eesti Vabariik väikestviisi maha Tsaari-Venemaa aegseid monumente, siis võttis Nõukogude Liit maha Eesti Vabariigi monumente, siis jälle võeti maha nõukogudeaegseid monumente. Viimane aeg langes kokku suurema lainega, kui peaaegu igal pool endises sotsialismileeris kisti maha mälestusmärke.

Eesti Vabariik on olnud kogu taasiseseisvunud ajal olnud seotud mälusõjaga, mille monumendiks on võidupüha paraad Moskvas. Kuidas sellesse suhtuda või kas sellel osaleda riiklikul tasandil, on küsimus, mis Eestis perioodiliselt tõstatub. Moskva võidupüha paraad on klassikaline näide sellest, mida Pierre Nora mõtleb mittemateriaalse les lieux de memoire all.

Kogu jutu mõte on selles, et mälusõjad mälukohtade ümber on kogu aeg eksisteerinud. Juba sellest ajast, kui Egiptuse vaaraod lammutasid oma eelkäijate püramiide või mälestusmärke. Nende intensiivsus on lihtsalt erinev. Praegune mälusõda on tunnistus sellest, et jälle on mingid arusaamad nii radikaalselt muutunud, et ajavad suuri rahvahulki konflikti, aga midagi üleloomulikku selles ei ole. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: