Margus Oro: surrogaatvanemlus sünnitaks Eestisse uusi vanemateta lapsi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Margus Oro.
Margus Oro. Autor/allikas: Erakogu

Sorrogaatvanemluse seadustamine tekitaks ühiskonda paradoksaalsel kombel senisest rohkem vanemliku hooleta lapsi, kelle eest peab hakkama vastutama riik, leiab SOS Lasteküla juhatuse liige Margus Oro.

Murelike nägudega noorpaar, kes saatuse tahtel püüab saada Ukraina surrogaatemalt last ja kogub selleks sotsiaalmeedias raha – sellised kaadrid tekitavad mõistagi tuhandeis vaatajais kaastunnet ning küsimuse, miks nad ei tohiks saada seda kõike siin, Eestis? Lihtne vastus - Eesti on arenenud riik, ent küllap jääb sellisest selgitusest paljudele väheks. Võib-olla piisab sellest, kui öelda, et lapsi ei peagi saama kuskilt tellida? Jah, on kurb tõdeda, et mõned vanemad muudmoodi bioloogilisi lapsi ei saa, aga midagi pole teha – inimeste võimalused pole võrdsed. Alati jääb ju võimalus lapsendada. Kui aga sellestki jääb väheks, siis tuleb rääkida pikemalt laste – just laste, mitte lastest unistavate vanemate - õigustest.

Viimasest Eesti Ekspressist võis lugeda, kuidas Ukraina naised, võttes sageli raskeid terviseriske, sünnitavad surrogaatlapsi jõukatele perekondadele mujal maailmas. Jutt käib madala sissetulekuga naistest, kel soov ühekordse suure rahasüstiga kindlustada juba olemasolevate laste heaolu.

Nõue, et surrogaatemaks pürgijal peab juba olema oma laps või lapsed, on kehtestatud selleks, et ema ei kiinduks liigselt lapsesse, kelle ta peab ära andma, ning et ta ei jääks tüsistuste korral pärast asendusemaks olemist ise lastetuks. Teisalt on lapsed üks peamine pere toimetulekut mõjutav tegur ning väga tihti see põhjus, miks naised end üldse surrogaatemaks pakkuma lähevad. Iga järgnev laps tõstab pere vaesusriski ning kitsikus muudab pered haavatavaks nii meil kui mujal. Kahtlemata hakkaksid ka Eesti vähekindlustatud naised suure raha lootuses oma elu ja tervisega riskides surrogaatvanemateks, kui seadusandlus seda vähegi võimaldaks.

On paare ja peresid, kuhu lapsed sünnivad lihtsalt ja loomulikult. Laste saamine õnnestub alati, kuid sündmus ei pruugi olla vanematele rõõmuks. Lapsi saadakse ka siis, kui need pole otseselt soovitud või oodatud ning vanemad ei võta lapse sünni eest täit vastutust. Pere ja laste olukord halveneb iga järgmise pereliikme tulekuga, majanduslikele raskustele lisandub terve komplekt erinevaid sotsiaalseid probleeme. SOS lasteküla tegevusega 1994. aastal alustades olid 90 protsenti meie hoolealustest orvud ehk vanemad kaotanud lapsed. Täna aga tegeleme põhiosas sotsiaalsete orbudega, kelle pärituoluperedes on vanemlusega suured raskused ning puudub arusaamine vanema kohustustest.

Teises äärmuses on pered, kes väga tahavad lapsi, aga mingil põhjusel ei saa. Kuigi meditsiin saab neile paaridele mitmel moel appi tulla, pole siiski mingit garantiid, et nad on võimelised ja suutlikud lapse eest vajalikul moel hoolitsema. Lapsendamise puhul testitakse pere toimetulekuvalmidust põhjalikult ja mitte kõik paarid ei läbi vanemaks saamise sõela. Viljakusravi või surrogaatemaduse puhul käsitletakse paari aga tavalise bioloogilise perena, ehkki vähemalt surrogaatvanemluse puhul, mil paaril jääb puudu tavapärane üheksakuuline vanemateks küpsemise periood, pole nende valmisolek kindlasti piisav.

Maailmakodanik on tulnud, aga mis temast edasi saab? Oluline on lapse ja vanema suhe, mis järgneb maailma tulekule. Eestlased tahavad ikkagi oma last ning pole üldiselt valmis pakkuma kodu neile lastele, kes juba olemas, kuid jäänud vanemliku hooleta. Viimase kahe aasta kogemus on näidanud, et pered ei ole valmis pingutuseks, mida lapsendamine nõuab. Selleks, et lapsendada või hoolduspereks hakata, peab pere vastama teatud kriteeriumitele, läbima vastava koolituse ning tehakse perehinnang, mis annab selge indikatsiooni perekonna valmisolekust. Surrogaatvanemaga lapse saajaid sel moel ei testita, puudub igasugune sõel, et millised on nende võimed või motiivid. Ometi peame arvestama, et raskuste tekkimisel jõuavad ka surrogaatlapsed lõpuks meie juurde asendushooldusesse.

Surrogaatemaduse, viljatusravi ja lapsendamise puhul on küsimus ühtmoodi selles, milline on ühiskonna valmisolek tegeleda kaasnevate probleemide ja ennetustegevusega. Perede heaolu tagamisel on kõige olulisem varane märkamine ja ennetustöö, kuid alarahastatuse tõttu ei jätku selleks täna ei vahendeid ega spetsialiste. Olukord on karm ja nukker, kaotajaks jäävad ennekõike lapsed. Just seetõttu peaks kogu debatt alternatiivsel moel laste saamise üle taanduma ennekõike laste õigustele ja heaolule.

Surrogaatvanemlust soosiva poliitika korral peab arvestama väga selgete negatiivsete tagajärgedega. Terviseriskide, ärilise poole ja eetiliste küsimuste kõrval toimub muutus perede ja naiste mõttelaadis. Kui surrogaatvanemlus muutub sarnaselt kunstliku viljastamisega veel üheks kättesaadavaks alternatiiviks loomulikule vanemlusele, soodustab see laste saamise edasi lükkamist. Kuna alternatiivseid meetodeid kasutades võtab lapse saamine kauem aega, tekib üha rohkem neid peresid, kuhu esiklaps sünnib vanemate neljakümnendate eluaastate keskpaigas või hiljemgi.

Bioloogiliseks vanemaks saamise võimaluste paranedes väheneks kindlasti lapsendamiste arv, mis juba tänaseks on langenud 20-30 lapsendamisele aastas. Samuti leiduks vähem paare, kes on valmis end mõnele vanemliku hooleta lapsele hoolduspereks pakkuma. Ilmselt jäävad vanemlikust armastusest ilma need surrogaatlapsed, kes sünnivad mõne terviseveaga. Seega toob surrogaatvanemluse levik paratamatult kaasa hoopis vanemliku hooleta laste arvu kasvu, kelle üles kasvatamine jääb riigi sotsiaalsüsteemi mureks. Lisaks peab arvestama, et riskipered, kellel sünnib palju lapsi ja kes näevad surrogaatvanemluses majandusliku kasu võimalust, kasutaksid seda õlekõrt kõhklemata. Selline võimalus aga tuleks täielikult välistada.

Surrogaatvanemluse leviku mõju on ennustamatu ning võib tekkida täiesti uus sihtrühm vanemaid, kelle puhul kohtutel tuleb otsustada vanemlike õiguste äravõtmise üle. Kas ei sobi laps perre või otsustavad vanemad lapsest siiski loobuda. Loomuliku pereks kasvamise puhul eelneb vanemaks saamisele üheksakuu pikkune ootus, mil last ootav ema ning ka isa kujundavad uusi kiindumussuhteid ja loovad lapsele sobiva vastuvõtu. Kui aga paarile ühel hetkel kellegi teise kantud surrogaatbeebi sülle asetatakse, pole mingit garantiid, et vajalik lähedus üldse tekib. Ilmselt teeb mu jutt haiget kellelegi, kes kusagil üle kõige enesele last soovib, kuid peame paratamatult vaatama suurt pilti, millised muutused surrogaatvanemlus ühiskonnas kaasa tooks. Laps ei saa kunagi valida, millistel tingimustel ta sünnib – tema valikud on ette antud. Just seetõttu on tarvis täiskasvanute tarkust.

Iga mõne aasta tagant lööb vastav debatt korraks lõkkele, täites leheveerud ja lüües poliitikud kahte leeri. Sageli juhtub see valimiste eel, mil emotsioone küttev ja ühiskonda polariseeriv teema pakub head võimalust silma paista. Kogu see tähelepanu niivõrd marginaalsele teemale pole ei proportsionaalne ega õigustatud. Tegelikult peaks lastega tegelev poliitiline ressurss kuluma mujale – olemasolevate laste ja perede aitamisele, ennetustegevustele ja tugiteenustele ning piisava hulga võimekate spetsialistide tagamisele. Peaksime keskenduma ammu nähtavatele ja selgetele probleemidele, mis aga ei ole nii populaarsed teemad.

Eks ole seegi näitaja, et meie avalikkus tegeleb meeleldi selliste teemadega nagu surrogaatvanemlus, kuid jätab tähelepanuta abivajavad lapsed ja ennetustöö tänastes riskiperedes. Küps ühiskond seisab oma nõrgimate eest. Seniks, kuni meil on selles vallas tõsiseid puudujääke, pole vaja surrogaatvanemluse seadustamist arutada.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: