Eesti koolid on aastaid elanud olukorras, kus eripedagooge, logopeede, koolipsühholooge ja sotsiaalpedagooge lihtsalt ei ole piisavalt võtta. Seda tajuvad nii koolijuhid, õpetajad kui ka abivajajate laste pered igapäevaselt liigagi hästi. Spetsialisti otsivad kuulutused seisavad kuid üleval, konkursid nurjuvad ning olemasolevad spetsialistid töötavad sageli mitmes koolis korraga. Kannatajaks on abivajav laps.

Pole kahtlustki, et tugispetsialist peab oma tööd oskama, kuid kui üliõpilane on läbinud juba suure osa õpingutest, omandanud ligikaudu kaks kolmandikku vajalikust haridusest ning töötab kogenud kolleegide juhendamisel, siis pole põhjust, miks ta ei võiks koolis juba päriselt lapsi toetada. Sama võimalus on õpetajakoolituse tudengitel olnud aastaid ning see on end õigustanud.

Praegune süsteem on tekitanud lausa kummalisi lahendusi. Kuna koolidel on abi vaja, töötavad inimesed erinevate ametinimetuste all – vaimse tervise toetaja, nõustaja, kõnearenguspetsialist –, kuigi tegelikult täidavad nad tugispetsialisti ülesandeid. See ei ole hea töötajale, koolile ega lapsele. Selged reeglid ja võimalus seaduslikult koolis töötada oleksid kõigi huvides.

Ainult tudengite kooli lubamisest muidugi ei piisa. Lahendada tuleb ka tugispetsialistide rahastamine. Õpetajate töötasuks eraldab riik omavalitsustele sihtotstarbelise toetuse. Tugispetsialistidele samasugust riiklikult tagatud palgafondi ei ole ning nende palk sõltub suuresti koolipidaja võimalustest. Nii võib juhtuda, et isegi kui kool teab, et laps vajab abi, ei ole tal võimalik vajalikku spetsialisti palgata.

Kui riik peab tugiteenuseid hariduse loomulikuks osaks, peab ta tagama ka nende stabiilse rahastamise. Me räägime aastaid kaasavast haridusest, kuid kaasamine ei sünni üksnes ilusatest põhimõtetest. See eeldab inimesi, kes lapsi toetavad. Kui riik seab koolidele kohustuse pakkuda tuge, peab riik võtma ka vastutuse selle toe rahastamise eest.

Arvud räägivad enda eest. Juba praegu vajab ligi viiendik Eesti üldhariduskoolide õpilastest õppimisel lisatoetust ning tuhanded lapsed vajavad tõhustatud tuge. Samal ajal suudetakse pakkuda ainult umbes kolmveerand vajalikest teenustest. See tähendab, et paljud lapsed ei saa abi õigel ajal või ei saa seda üldse.

Ja mis siis juhtub? Kui kool ei suuda tuge pakkuda, saadetakse pere abi otsima erasektorist, kuid eripedagoogi, logopeedi või psühholoogi teenus on kallis ning paljudele peredele lihtsalt kättesaamatu. Nii sõltub lapse arenguvõimalus üha enam tema vanemate rahakoti paksusest. See ei saa olla Eesti hariduse eesmärk.

Varajane abi on investeering, õigeaegselt antud tugi aitab lapsel õppida, vähendab hilisemaid probleeme ning toetab õpetajaid, kes üha keerulisemates klassides iga päev töötavad. Seetõttu väärib ministeeriumi algatus tunnustust. Kui õpetajakoolituse tudengid võivad juba õpingute ajal koolis õpetada, siis on täiesti loogiline anda samasugune võimalus ka tulevastele tugispetsialistidele.

Järgmine samm peab olema sama julge. Tugiteenuste rahastamine peab muutuma riiklikuks prioriteediks. Nii nagu riik rahastab õpetajaid, peab ta tagama ka selle, et igas koolis oleks võimalik palgata vajalikud tugispetsialistid. Alles siis saame ausalt öelda, et kaasav haridus ei ole pelgalt ilus loosung, vaid päriselt toimiv süsteem, kus abi jõuab lapseni õigel ajal sõltumata sellest, millises koolis ta õpib või kui suur on tema pere sissetulek.