Anton Aleksejev: eesmärk on saavutatud, nüüd võib arreteerimistega alustada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Kaks üksteise järel Venemaal toimunud tuntud inimese kinnipidamist tekitavad tunde, et president Vladimir Putini ametiaega pikendava põhiseaduse muutmisega on võimude eesmärk saavutatud ja nüüd võib ka arreteerimistega alustada, kirjutab rahvusringhäälingu Moskva korrespondent Anton Aleksejev.

Venemaa ajakirjanduses on selline tuntud test – te tulete tegema intervjuud kaitseministriga ja olete tema kabinetis. Mingi hetk väljub minister kabinetist ja te näete tema laual dokumente, mille järgi kuulutub riik välja homme sõja. Mida te teete? Kas avalikustate selle info või mitte? Õige vastus: jah, avalikustada, sest ajakirjaniku ülesanne on levitada ühiskondliku tähtsusega informatsiooni. Vastutus võimaliku riigisaladuse lekitamise eest lasub kaitseministril, mitte ajakirjanikul.

Mulle tuli see näide meelde seepärast, et 7. juuli hommikul arreteeriti Moskvas süüdistatuna riigireetmises minu sõber Ivan Safronov.

Ivan on teise põlvkonna ajakirjanik. Ivani isa hukkus 2007. aastal kahtlaste asjaolude tõttu. Tema isa töötas ajalehes "Kommersant" ja sinna tuli tööle ka tema poeg Ivan Safranov. Ivan kajastas samu teemasid, mis tema isa – kaitsepoliitika küsimused, vene relvatööstus ja relvaäri.

Eelmisel aastal pidi Ivan Safronov "Kommersandist" lahkuma tsensuuri ja surve tõttu – ajalehe peatoimetaja ja omanik nõudsid temalt, et ta avalikustaks oma loo allikad. Koos Ivaniga lahkus tookord terve poliitika osakond – peaaegu 20 inimest.

Pärast seda töötas Ivan ajalehes "Vedomosti" ja käesoleva aasta aprillis läks tööle riigikorporatsiooni RosKosmos, kus temast sai Roskosmose direktori nõunik ehk pressisekretär. Seal asutuses ei olnud tal ligipääsu salajasele infole – seda on öelnud nii Roskosmos kui Vene presidendi pressisekretär Dmitri Peskov.

Ivani süüdistatakse selles, et 2012. aastal värbas ta Tšehhi luure. Sel ajal õppis Ivan aga ajakirjandusteaduskonnas, oli 22-aastane ning vaevalt sai olla välisluure jaoks huviobjektiks.

FSB väitel andis Ivan Tšehhi luurele 2017. aastal mingit salastatud infot Vene riigi relvaäri kohta. Tšehhid omakorda andsid selle info edasi ameeriklastele. See süüdistus kõlab kaheldavalt, sest Ivanil ei olnud ligipääsu salastatud informatsioonile. Kui seda infot andsid aga tema allikad, siis peaks kohtu all olema allikad, mitte ajakirjanik. Just sellest räägib eelpool toodud ajakirjanike test kaitseministri dokumentidega.

Siinkohal pean ma rõhutama, et võib-olla ma ei ole ka objektiivne, sest Ivan on minu lähedane sõber.

Venemaa presidendi pressisekretär Dmitri Peskov kutsus avalikkust üles usaldama FSB uurijat. Ma olen temaga nõus, kuid see on raske. 2012. aastal kirjutati ümber Venemaa karistuseadustiku paragrahv "riigireetmine". Varem oli see lihtsalt riigisaladuse lekitamine välisriigile. Nüüd seda paragrahvi aga laiendati – kuriteoks sai, tsiteerin "rahalise, tehnilise, konsultatsioonilise või mõne muu abi osutamine välisriigile, välis- või rahvusvahelisele organisatsioonile või nende esindajatele tegevuses, mis on suunatud Vene Föderatsiooni julgeoleku vastu." Tsitaadi lõpp. 

See tähendab, et kui ma võtsin Ivanilt kaks aastat tagasi kommentaari vene palgasõdurite hukkumise kohta Süürias 2018. aastal, osutas tema mulle konsultatsioonilist abi. Mina olen aga välisorganisatsiooni ehk Eesti Rahvusringhäälingu esindaja. Ametlikult vene võimud seda insidenti Süürias ei kommenteerinud.

Nii et kui vene julgeolekuorganid peaksid Ivani poolt osutatud abi Vene Föderatsiooni julgeolekut kahjustavaks, siis juba ainuüksi sellest piisaks süüdimõistvaks kohtuotsuseks.

Ajakirjanik oleks valmis mitte lekitama riigisaladust, aga selleks peab ta teadma, mis on riigisaladus ja mis mitte. Ent riigisaladuse alla kuuluva info nimekiri on ise riigisaladus. Nii et härra Peskovil on täiesti õigus – antud juhul ei jää meil muud üle kui usaldada FSB uurijaid, sest mitte keegi ei saa kontrollida süüdistuse alust.

Ivani kolleegid kardavad, et ajakirjaniku amet läheb Venemaal järjest ohtlikumaks, aga nagu näitab ülalpool toodud karistusseadustiku artikkel on ohu all ka välisajakirjanikud ja laias laastus kõik inimesed.

Mina kui välismeedia esindaja, esindan riski nende jaoks, kes annavad mulle intervjuu või annab infot mitte-formaalses vestluses, off the record. Hetkel ähvardab Ivan Safronovit 12 kuni 20 aasta pikkune vangistus ja mina ega tema Vene kolleegid ei tea, mille eest konkreetselt. Ning kui tegemist oli tõesti riigisaladusega, siis miks me ei näe neid, kes seda infot Ivanile andsid?

Sama palju küsimusi tekitab teine arreteerimine, mis toimus ka eelmisel nädalal.

Vahi alla võeti Habarovski krai kuberner Sergei Furgal. Teda süüdistatakse mõrvade organiseerimises 2004. - 2005. aastal.

Furgal on Vladimir Žirinovski Liberaaldemokraatliku partei liige ja mitu aastat järjest oli ta riigiduuma saadik. Kaks aastat tagasi võitis ta juhuslikult Habarovski krais kubernerivalimised "Ühtse Venemaa" kuberneri Vjatšešlav Športi vastu.

Liberaaldemokraatlik partei on Kremilile absoluutselt lojaalne, nii et Furgali võit näitas, et inimesed on väsinud "Ühtsest Venemaast" ja selle poolt pealesurutud kandidaatidest. Furgal ise ei ole mitte mingisugune opositsionäär ega Kremli vaenlane. Muidu ei istuks ta üle riigiduumas kolmes järjestikuses koosseisus ega oleks tervisekaitse komisjoni esimees.

Tema arreteerimine provotseeris aga ootamatult Habarovskis massilisi demonstratsioone kuberneri toetuseks. Inimesed on nördinud, et nende poolt kuberner arreteeriti Moskva käsul. Ja ei aidanud isegi süüdistused mõrvade organiseerimises – rahvas neid süüdistusi lihtsalt ei usu ja arvab, et tegemist on kättemaksuga kaks aastat tagasi tehtud vale valiku eest.

Furgal ei ole esimene arreteeritud kuberner – enne teda arreteeriti veel näiteks Gaiser Komi vabariigist ja Horošavin Sahhalinist. Nende eest aga keegi tänavatele ei läinud. Äkki seepärast, et nad mõlemad olid "Ühtsest Venemaast"? Igaljuhul protest-meeleavaldus, kus osales 35 000 inimest, on signaal Moskvale – meiega nii käituda ei tohi!

Safronovi ja Furgali arreteerimised tekitavad ühe ja sama küsimuse – miks oli vaja nii kaua oodata, et kurjategijad kinni panna? Kuidas mõrvar Furgal istus aastaid riigiduumas? Kuidas riigireetur Safronov sai Roskosmosesse tööle ja enne seda kajastada presidendi tööd omades juurdepääsu Kremlile? Kuidas nad mõlemad läbisid julgestusteenistuse kontrolli?

Nende kahe arreteerimise vahel on veel üks seos – mõlemad toimusid mõned päevad pärast hääletust põhiseaduse muudatuste kohta. Peamine neist lubab Vladimir Putinil kandideerida presidendiks veel kaks korda ja seega valitseda Venemaad 2036. aastani.

Kui Safronov ja Furgal oleks arreteeritud enne hääletamist oleks see viinud tähelepanu neile. Vaevalt siis Habarovski krai toetaks siis presidendi pakutud muudatusi. Samuti hakkasid siis ajakirjanikud nõudma oma kolleegi vabastamist ja kohtuprotsessi avalikustamist.

Hetkel aga tekib tunne, et peamine eesmärk on saavutatud ja nüüd võib ka arreteerimistega alustada. Ilmselt just arreteerimised ja vangistamised on võimu vastus kaotatud valimistele ja ajakirjanikele, kes tahavad ausalt oma tööd teha.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: