Anton Aleksejev: ametnikud Moskvas ei mõista, mis riiki nad juhivad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Anton Aleksejev annab Vikerraadio päevakommentaaris ülevaate Venemaal Habarovski krais toimuvatest protestiaktsioonidest ning sedastab, et Sergei Furgali juhtum näitab, et ametnikud Moskvas ei saa päriselt aru, mis riiki nad juhivad.

Venemaa kunagine peaminister Viktor Tšernomõrdin jättis endast maha palju aforisme. Ühe neist ütles ta välja, kui endine Venemaa president Boriss Jeltsin pakkus talle võimalust juhtida uut demokraatlikku parteid "Meie kodu on Venemaa". Viktor Stepanovitš võttis pakkumise vastu, aga partei ja demokraatia kohta ütles nii: "Ükskõik, mis parteid me siin ehitame, ikka tuleb välja NLKP."

Möödunud on rohkem kui kakskümmend aastat, aga endise peaministri sõnad on aktuaalsed siiani. Seda tõdesid sündmused Habarovski krais, kus pärast endise kuberneri Sergei Furgali arreteerimist läksid inimesed tänavatele.

Kuberneri kadumisega kadus regioonis ka juhtimine. Habarovskis toimusid mitmetuhande osalejaga miitingud ja Moskvas mõeldi, kuidas seda protesti vaigistada. Lõpuks otsustas Kreml määrata kuberneri ajutiseks kohusetäitjaks Mihhail Degtjarjovi.

Oma loogika siin on – nii endine kui ka uus kuberner on mõlemad Vladimir Žirinovski Liberaaldemokraatliku partei liikmed. Kui Habarovski elanikud valisid kaks aastat tagasi selle partei esindajat, tähendab, et see partei neile meeldib. Elu aga näitas kohe, et parteiliikmelisus ei oma mingit tähtsust. Kodanikud ei võtnud algusest peale uut kuberneri omaks ja miitingutel hakkasid kõlama mitte ainult nõudmised lasta vabaks endine kuberner, vaid ka loosungid "Putin, mine ära".

Uurijad süüdistavad Sergei Furgali tapmiste organiseerimises, nii et paistab nagu kaitseksid Habarovski elanikud mõrtsukat. See ei ole muidugi nii. Inimesed kas ei usu süüdistustesse või arvavad, et süüdistus on vaid põhjus karistada kuberneri, kes valiti kaks aastat tagasi võimule Moskva tahte vastaselt.

Toona oli Kremli jaoks samamoodi oluline, mis partei liige kandidaat on. Kandidaat pidi olema Ühtsest Venemaast, kuid Habarovski Krai elanikud otsustasid teistmoodi ja võimule valiti liberaaldemokraat.

Sergei Furgal oli riigiduuma saadik Habarovski Kraist ja selles piirkonnas olid tal konkreetsed ärihuvid. Mõnes teises riigis mängiks see asjaolu kandidaadi vastu, sest see oleks ju puhas huvide konflikt ja korruptsioon, aga Venemaal Kaug-Idas aitas see hoopis kandidaadile kaasa – vaadake, ma olen kohalik, mul on siin raha, ma ei ole keegi, kes lihtsalt Moskvast siia saadeti.

Selles mõttes huvitas Furgali parteilisus Kremli, aga mitte tema valijaid. Samamoodi ei huvita valijaid Furgali paari aastakümne taha jäänud kriminaalne minevik.

Furgali juhtum näitab, et ametnikud Moskvas ei saa päriselt aru, mis riiki nad juhivad. 2013. aastal sõitsin toonase kolleegi Krister Parisega läbi Baikali-Amuuri magistraali. Meil oli võimalus rääkida erinevate kohalike elanikega ja kõik nad pidasid end Venemaa tõelisteks patriootideks.

Kaug-Ida ja konkreetselt Habarovsk ei ole parimad kohad elamiseks, vähemalt arvestades sealseid vahemaid ja looduslikke tingimusi. Kui inimesed või nende esivanemad tulid sinna elama, siis selleks, et seda territooriumi Venemaa jaoks säilitada. Isegi kui sa oled salakaubavedaja ningtood kaupa Hiinast, makstes tollile altkäemaksu, oled sa seal ikka nagu riigi teenistuses, ilma sinuta see territoorium lihtsalt ei oleks Venemaa.

Nõukogude ajal olid palgad Kaug-Idas kaks korda suuremad kui Venemaa Euroopa osas. Nüüd on kõik muutunud.

Kohalikud vaatavad Moskva ametnikke nagu lolle, kes püüavad sundida unikaalseid inimesi ja patrioote oma Moskva reeglite järgi elama. Raha ei anta enam nii palju kui NSVL-i ajal ja lisaks püüavad Moskva võimud organiseerida mingeid arendusprogramme, kuid Kaug-Ida elanike silmis paistavad need programmid puhta röövimisena - koos Moskva rahaga tulevad kohale ka suured Moskva ärimehed, kes tahavad endale kogu kasumit ja hävitavad Kaug-Ida unikaalset loodust.

"Jätke meid rahule" - see on miinimum, mida Kaug-Ida elanikud Moskvalt soovivad. Ideaalis aga "andke raha, me oleme selle ära teeninud" ja siis jälle "Minge ära ja jätke meid rahule".

Selles mõttes oli kohalik ärimees Sergei Furgal täiesti normaalne kandidaat Habarovski kuberneri kohale. Ta organiseeris kohaliku valitsuse istungite ülekandeid internetis. Seal võisid ta valijad näha, kuidas uus kuberner sõimab ametnikke konkreetsete asjade eest, näiteks koolilõunate halb kvaliteet. Ja üleüldse – Furgal suhtles inimestega.

Seevastu Mihhail Degtjarjoviga, keda Venemaal tuntakse kui Vladimir Žirinovski "klouni", on lood vastupidi. Furgal võitis valimised juhuslikult, sest Kreml toetas tegutsevat kuberneri, kes kandideeris muidugi Ühtse Venemaa poolt. Sergei Furgalil olid presidendi administratsiooniga pingelised suhted, sest seal ei suudetud talle andestada võitu Ühtse Venemaa kandidaadi üle.

Tulemuse saavutamiseks pidi Furgal töötama ikka oma valijate, mitte Moskva huvides, sest just tänu valijatele, mitte Kremlile, sai ta kuberneriks. Nii et kodanike reaktsioon kuberneri arreteerimisele on täiesti arusaadav – rahvas läks tänavatele mitte konkreetse isiku eest, vaid kogu süsteemi vastu. Süsteemi vastu, mis nende valiku peale sülitab.

Kusjuures Vene riiklik televisioon ignoreeris algusest peale Habarovski protesti. Kui aga selgus, et nõnda enam ei saa, andsid föderaalsed telekanalid eetrisse uue kuberneri sõnumi selle kohta, et protestide taga on mingid välisagendid. See vaid lisas õli tulle. Inimesed läksid uuesti tänavatele, andmaks protestidega teada, et uus juht solvas neid ja et föderaalmeedia - ehk jälle Moskva - nende solvumist ei märka.

Nüüd tekkis Habarovski krais paradoksaalne olukord. Iga uue kuberneri samm ainult halvustab tema mainet tulevaste valijate silmis. Kui ta alustab mõnda uut projekti, saab ta jälle vastuseks protesti ja kriitika.

Isegi kui Mihhail Degtjarjov otsustab ehitada näiteks lastehaigla, võib protesti põhjuseks saada mis iganes, näiteks et haigla on liiga väike või et on see ehitatud valesse kohta. Uus kuberner teatas uhkelt, et talle helistas peaminister Mihhail Mišustin, kes lubas Habarovskile eraldada riigieelarvest rohkem raha. See võiks inimesi rõõmustada, kuid toimus vastupidine – rahvas hakkas muretsema, et koos Moskva rahaga tulevad neile Moskva ärid ning jälle mindi tänavatele.

Kõik see ei tähenda, et Habarovski krai laadseid proteste tuleb nüüd oodata ka teistes regioonides. Ühtse Venemaa valitud kubernere arreteeritakse samuti, aga nende kaitseks ei tule keegi tänavatele. Ja Habarovski protesteerijad saavad ka ise aru, et Sergei Furgali keegi neile tagasi ei anna. Üks nende nõudmistest on, et kohtuprotsess Furgali üle ei toimuks mitte Moskvas, vaid Habarovskis ja koos vandekohtunikega, aga see nõudmine jääb ka ilmselt saavutatamatuks.

Kui inimesed näevad, et nende protestid midagi ei muuda, tunnevad nad pettumust ning suunduvad tänavatelt. Nii et kui protestid vaibuvad, siis see rahu võib olla Moskva jaoks näiline. Inimestele võib määrata uue juhi, aga see ei tähenda, et see juht saaks midagi olulist otsustada.

Üleüldse on probleem selles, et Venemaa erinevates otstes elavatel inimestel on õiglusest erinev ettekujutus. Aga inimesed nõuavad peamiselt mitte ainult raha, vaid et neist lihtsalt lugu peetaks. Ja just selle viimasega ongi kõige suurem probleem.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: