Statistikaamet rehkendas Eestile mullusest mõõtmisaegade madalaima soolise palgalõhe numbri. 17,1 protsenti teenis tunnise tööaja Eesti mees keskeltläbi naisest enam brutopalka.

Palgalõhe kasvas viimati pärast eelmist kriisi, sealt edasi on see üha väiksemaks muutunud. Palgalõhe näitab ühiskonna suurt pilti, mitte seda, kui palju teenib teie naaber või teenivad ühte ja sedasama tööd tegevad inimesed.

Miks soolist palgalõhet siis üldse mõõta, kui naabri palka teada ei saagi?

Töö tuleb kõige paremini välja, kui see on päriselt hingelähedane ja tasu õiglane. On igati kasulik teada, et kui inimesed kõik ühtemoodi pingutades tund aega tööd vuhivad teha, miks siis on tasu selle eest nii erinev.

Osa põhjuseid on teadlased välja uurinud - naised ja mehed valivad erinevaid erialasid, mehed on tööl paindlikumad, naistel on karjäärikatkestused ja laste tõttu vahetatakse töökohti ja eriala, palgaootused on erinevad, jne.

Veel põnevam on küsimus, kui palju sellest sünnib tegelikult inimese vaba tahtena ja kui palju on peale sunnitud.

Näiteks kas väikese lapse ema tegelikult tahab väiksemat palka just siis, kui tema väljaminekud kasvavad?

Kas neiud valivad vähem kõrgepalgalisi tehnikaerialasid seetõttu, et neil on lapsest saati soovitatud pilgeni täis robootikaringi asemel valida odavam koorilauluring? Õrnas eas paar suunavat märkust juurde, näiteks et tüdrukud ei oskagi matemaatikat ja nii see läheb.

Kas lapsega pikalt kodus olemine on vaba valik või hea lasteaiakoha puudumine?

Kas ettevõtetele pandud suured rahalised kohustused töötaja lapsesaamise korral mitte ei tekita kiusatust valida vastutusrikkamale kohale kulude mõttes riskivabam mees?

Sotsiaalsed, piimaga kirjutatud normid on need, millest läbimurdmine võib olla piinarikas nii naisele kui ka mehele. Ootus, et teatud kriteeriumitele vastavad inimesed teevad teatud tüüpi tegevusi või jätavad need tegemata parasjagu kehtiva vaikiva kokkuleppe raames. Siia alla mahuvad piiravad soolised stereotüübid ehk ettekujutus sellest, kuidas peaks teatud olukorras käituma inimene tulenevalt sellest, kas ta on naine või mees.

Näiteks ei ole mitte üheski seaduses kirjas, et mehed peaksid käima just nimelt meeste WC-s, aga ometi nii käiakse ja naiste WC-sse minejale pandaks seda pahaks. Sageli on naistel kõrgemapalgalisele tööle pürgides sarnased takistused, nagu mehel naiste WC-sse ilma mingi muu tagamõtteta pürgides: "Kus sa trügid! Karjääri tegemise asemel tuleb sul teha hoopis teisi asju! See ei ole naistele sobiv töö! Mine koju, sa pead lapsi kasvatama! Jne."

Ei ole mõistlik ega ole ühtegi põhjust, miks peaksid naised ja mehed erinevalt töötama või laste kasvatamisse või eakate hooldamisse või kodutöödesse kuidagi erinevalt suhtuma. Tähtsad on nii inimese enda vaba eneseteostus kui ka majanduse vajadus töökäte järgi, mis ei piirduks valikuga poolest elanikkonnast.

Miks palgalõhe Eestis väheneb?

Sooline palgalõhe väheneb kogu maailmas alates 1980. aastatest. Me kohaneme sellega, et pesu peseb naise asemel ära pesumasin. Vabanenud neli tundi, mis varem kulusid palitäie pesu pesemiseks, saab nüüd palgatööd teha.

Säärased muutused tähendavad ka uusi sotsiaalseid norme. Pea igas peres on pesumasin olemas, teenust pakuvad pesumajad ja kui keegi usuks hea perenaise tunnuseks üle päeva neljatunnist käsitsi pesuküürimist, peetaks teda imelikuks.

Viimastel aastatel on palgalõhest palju räägitud ja asjast rääkimine aitab muuta sotsiaalseid norme praegu olemasolevale tööelule vastavamaks. Asjast rääkimine on ka teistes riikides aidanud kaasa palgalõhe vähenemisele. Tööandjad on üha rohkem motiveeritud, juhid mõtlevad palgakorraldusele ning töö- ja pereelu ühitamisele tähelepanelikumalt.

Tõenäoliselt mõjutas mullust palgalõhe vähenemist ka alampalga üsna suur tõus (470 eurolt 2017. aastal 540 euroni 2019. aastal), sest naisi töötab madalapalgalistel kohtadel rohkem kui mehi.

Palgalõhe "kuldaeg" on laste sünni ümber. 2018. aasta kevadest on naistel luba imetamise kõrvalt oluliselt rohkem teenida, seegi aitas palgalõhet vähendada. Töist tulu võib nüüd teenida kuni 1,5-kordse keskmise palga (mis on 2020. aastal 1774,05 eurot) suuruses ilma, et vanemahüvitist vähendataks.

Vanemahüvitise saajad on 88 protsendil juhtudel naised, siingi kasvab vaikselt meeste osakaal, mis omakorda suurendab võrdseid võimalusi tööturul. Kui palk tõuseb sektorites, kus enamasti töötavad naised, siis vähendab seegi riigi palgalõhet – näiteks õpetajatest on naisi 86 protsenti ja pedagoogi keskmine palk on tõusis 2019. aastal üle 1500 euro.

2018. aastast on riik suunanud miljoneid lisaraha hoolduskoormuse vähendamiseks – ja kuna varem pole eakate hooldamise tõttu enamasti jällegi naised saanud oma palgatööle keskenduda, siis on hoolduskoormuse vähendamisel tõenäoliselt oma mõju ka 2019. aasta palgalõhe vähenemisse.

Palgalõhe vähendamine sõltub paljudest otsustest - inimese enda valikutest, kolleegi toetusest, ülemuste ja tööandjate otsustest, riigi õigusloome otsustest.

Mõnigi kord pole inimesel vaba valikut otsustada. Näiteks võib isegi kohustuslikus põhikoolihariduses tekkida olukord, kus kõik klassis tahavad valid just tehnoloogiasuunda, aga kuna kohti ei jagu, siis suunatakse tüdrukud ikkagi heegeldama, sest poistele see ju ei sobivat. Vaid mõned 10-aastased oskavad ja jaksavad sellele argiellu sobimatu soolise jaotuse sotsiaalsele normile vastu astuda.

2020. aastal on kõige olulisem majanduskriisi kiire ületamine, sest suurte kriiside ajal halveneb reeglina nõrgemate ja madalama palgaga inimeste olukord ning lõhed kasvavad.