Katju Aro: üks paremaid vahendeid naispoliitikute toetamiseks on teie hääl ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karju Aro
Karju Aro Autor/allikas: https://www.katjuaro.fi/

Kui naised tahavad kindlustada, et neid puudutavad küsimused lahendatakse nende huvidele mõeldes, peavad nad olema võimukoridorides kohal ja tegema neid otsuseid, ütles Katju Aro Praxise konverentsil "Naised poliitikas: murdes võimustereotüüpe" peetud ettekandes.

Alustan ülestunnistusega ja lõpetan selle andeksandmisega. Kuid kõigepealt. Seda ettekannet kirjutades, tundsin kõike järgnevat:

"Ma ei tea, millest ma räägin."
"Miks ma ei soovitanud selleks kedagi teist?"
"Ma ei oska ei kirjutada ega kõne pidada."
"Mul pole piisavalt oskusi ega ekspertiisi sel teemal."
"Seda publikut ootab küll ees pettumus."

Tundsin ennast nagu pettur. Petturi sündroom on muster, mis paneb inimest oma oskustes, andes või saavutustes kahtlema ja sellega kaasneb "petturina" paljastamise hirm. Kuid miks kogevad naised palju sagedamini petturi sündroomi kui mehed?

Arvatakse, et kui koged süsteemset mahasurutust või kui sulle otseselt või kaudselt on kogu elu öeldud, et oled väärt vähem kui teised ja pole edu ära teeninud, muutub see sinu sisemiseks narratiiviks. Kui hakkad saavutama asju, mis selle pikaajalise narratiivi vastu räägivad, siis tekib petturi sündroom.

On tõenäolisem, et koged petturi sündroomi, kui sa ei näe eriti teisi välimuselt või taustalt endasarnaseid, keda selgelt saadab edu. Tean, kust mu petturi sündroom pärineb, aga tundest on siiski raske lahti saada. Ja kuidas võiksidki naised endas mitte kahelda, kui vaatad statistikat.

Üle maailma on kolmest parlamendikohast neli meeste käes. Vähem kui ühte riiki kümnest juhib naine. Need arvud on vapustavad.

Kui sa ei näe endasuguseid kõrgetel kohtadel, võtab tohutult julgust uskuda, et see tee võiks sulle lahti olla. Seetõttu ei ole sugugi väike asi, et USA on valinud esimese naise, mustanahalise ja Lõuna-Aasia päritolu inimese USA asepresidendiks.

Soome eristub riikide seas, sest mitte ainult pole peaminister naine, vaid naiste ja meeste osakaal valitsuses on võrdne. Samas peab märkima, et vähemustest naised pole üldse esindatud. Ja muidugi ei ole küsimus ainult esindatuses ja "näo tegemises".

Küsimus on selles, kelle käes on võim. Kui naised tahavad kindlustada, et neid puudutavad küsimused lahendatakse nende huvidele mõeldes, peavad nad olema võimukoridorides kohal ja tegema neid otsuseid. Iga vähemuse ja kõigi naiste jaoks on üks mõte kandev: ei midagi meie kohta ilma meieta.

Mis takistab naistel võimukoridoridesse siseneda?

Uurisin asja ja järgnev on kokkuvõte sellest, mida Soome poliitikud rääkisid. Peamine probleem on muidugi naiste kitsas roll ja kõik, mis sellega kaasneb. Kõigepealt pereküsimus.

Naised teevad siiani suurema osa tasuta tööst kodus ning see mõjutab ka naisi, kes sihivad poliitikat. Raske on ühildada laste ja maja eest hoolitsemist kohtumiste ja kogunemistega, mis võivad toimuda mistahes ajal.

Meie kohtumiste ja läbirääkimiste süsteem ei ole lastesõbralik, vaid pigem neile, kes ei pea kunagi muretsema selle üle, kes valvab koosoleku ajal lapsi. Üksikemana olen seda omal nahal kogenud.

Kuigi on olemas meetmed lastehoiu jaoks nõukogu koosolekute ajal, peab suurem osa poliitilisest tööst toimuma mähkmete vahetamise ja unejuttude lugemise vahel.

Teiseks on klaaslaed, mis eksisteerivad nii erakondade sees, poliitilises süsteemis, kui ka ühiskonnas laiemalt. Paljudes erakondades on ikka veel naiste roll teha lobitööd. Selmet olla otsustajad, teevad nad ettepanekuid juhtidele, kes enamjaolt on siiski veel mehed.

Ühel meie vanimatest erakondadest, Rahvuslikul Koonderakonnal, pole kunagi olnud naissoost juhti, kuid nad ei näe selles ilmselt probleemi. Või õigemini pean ütlema, et juhtkond probleemi ei näe.

Mõned nende naispoliitikutest on muret väljendanud küll. Võimu jagamise viisid erakondades väljenduvad valimistel ja peaministri ning ministrite valikus.

Kui soovida rohkem naisi kõrgeimatele poliitika tasanditele, peab alustama naiste toetamist juba rohujuure tasandil. Sama tasakaalu puudumine on loomulikult nähtav kõikjal ühiskonnas.

Erasektoris on tänapäeval naised sageli kommunikatsiooni- või turundusjuhid, kuid üliharva tegevjuhid. Või näiteks ülikoolides on suurem osa personalist ja tudengitest naised, kuid enamus professoreid on mehed.

Kolmandaks on probleemideks seksism, rassism ja vihakõne.

Miski ei peleta naisi poliitikast tõhusamalt kui hirm oma heaolu või turvalisuse üle. Vihakõne hulga kasv, eriti sotsiaalmeedias, on juba vaigistanud palju akadeemikutest naisi ja mõjutanud naiste tahet osaleda poliitikas.

Neljandaks on fenomen, et kunagi ei lähe miski korda, ükskõik, mida sa ka ei tee. Ütleme selle kohta topeltstandardid.

Üks kolleeg kirjeldas, kuidas tema erakonnas toetatakse naisi igal tasandil, kuid eksperdi staatust ei saa nad nii lihtsalt kui mehed. Ma arvan, et me kõik teame seda fenomeni.

Neli aastat tagasi nägime, kuidas üdini ebakompetentsest mehest sai USA president. Nüüd tal isegi jagub julgust keelduda ametist lahkumast, samas kui paljud kompetentsed naised peavad alati kaks korda rohkem vaeva nägema, et neid nähtaks ekspertidena ja et neil oleks autoriteet. Ja isegi siis tunnevad nad end sageli petturitena.

Aga sellega topeltstandardid ei piirdu. Üks asi, mida kolleegid toonitasid, oli see, et poliitikas näib, et naine on alati liiga noor, kuni järsku ta on liiga vana.

Huvi naiste vastu näib raugevat, kui nad vananevad. Samas kui pea kõik mehed lähevad riigimeestena pensionile, jõuavad riiginaiste staatusesse väga vähesed naised.

Ja siis on see üksildus, mis tuleb sellest, kui oled ainus naine ruumis, kellele ei pakuta samasugust tuge nagu meeskolleegile, keda kutsutakse keeruliseks, kui ta avab ootamatult suu, keda kutsutakse liigselt agaraks, kui tal on ambitsioone, ja kelle ideid kas eiratakse või varastatakse kellegi teise poolt, kelle hääl lihtsalt võimendub rohkem.

See pole lihtne töö. Aga see pole ka kõik ainult sünge. On ka häid vahendeid, mille abil neid takistusi ületada. Aga mis need vahendid siis on? Mida saab teha, et toetada poliitikasse pürgivaid naisi? Kuidas saame naisi nügida võimule?

Jällegi, teen järeldusi nii omast kogemusest kui ka sõprade ja tuttavate kogemusest nii kohaliku kui ka riikliku tasandi poliitikas.

Esiteks, pere, jälle. Nii see pere, milles kasvasime, kui see pere, mille ise lõime täiskasvanuna. Kui laps kasvab peres, kus poliitikast räägitakse iga päev ja kus saab vaielda, annab see paljudele naistele sellise enesekindluse, mida neil hiljem on vaja teiste veenmiseks, et just nende ideed on õiged.

Aga mitte igaüks ei tule sellisest perest. Seega on ligipääs vabale haridusele heaoluriigis kõige suurema varajase mõjuga inimeste hilisemale osalusele poliitikas. Et kasvatada enesekindlust ja võimekust, on vaja võimalust õppida.

Samavõrd oluline paljude jaoks oli abikaasa või elukaaslase tugi, nii vaimne kui praktiline, kui peres oli lapsi. Ja kuigi see on oluline, jällegi, ei ole seda kõigil. Seega peab paika panema mingid tugistruktuurid, millest saavad kasu igasugused pered.

Näiteks Soomes kompenseerivad KOV-id kõik lastehoiutasud volikogu koosolekute ajal. Kui seda võimalust poleks, ei saaks ma isiklikult neil koosolekutel osaleda. Nüüd räägitakse parlamendi tasandil, et tehakse imetamistuba, sest rekordarv noori naisi parlamendis tähendab ka seda, et parlamendihoonet külastab igapäevaselt rekordarv imikuid.

Need võivad tunduda pisiasjadena, aga neil on paljudele naistele tohutu mõju.

Teiseks, eeskujud. Pikk rida naisi, kes võitlesid meie hääleõiguse eest, või siis varajased feministide võidud. Ja naispoliitikud, keda on kasvades parlamendis või valitsuses nähtud. Minu jaoks oli määrav hetk see, kui Tarja Halonen valiti Soome presidendiks. Paljud tüdrukud nägid ennast järsku esindatuna riigi kõrgeimas ametis. Räägitakse, et järsku hakkasid lasteaias mõned poisid küsima, et kas nemad võiksid suureks saades ka presidendiks saada.

Kolmandaks, võrgustikud. Mehed on alati oma võrgustikest kasu lõiganud, sageli mitte naiste kasuks. On loogiline, et ka naised selliseid võrgustikke enda hüvanguks loovad.

Paljudel noortel poliitikutel Soomes on kogemusi õpilasliitudest või MTÜ-dest, kus neil oli võimalik omandada juhtimisoskusi ja luua poliitilist agendat. Paljud naispoliitikud räägivad, kui olulised olid nende jaoks naiste võrgustikud või feministlikud võrgustikud kas nende oma erakondades või erakondade üleselt. Need võrgustikud tuginevad naistevahelisel solidaarsusel ja teineteise aitamisel.

Kui ma ühinesin feministliku liiduga kahekümnendates eluaastates, sain kõigepealt nõukogu liikmeks ja siis organisatsiooni esinaiseks, tugevdas see mu oskusi ja lõi võrgustiku, mis siiamaani mind toetab. Veel oli oluline selle kogemuse saamine keskkonnas, mis oli turvaline ja toetav ning ei pannud mulle pahaks ei mu vanust ega sugu. Sel ajal olin ka ülikooli nõukogu liige. Seal domineerisid mehed ja see kogemus oli oluliselt erinev.

Neljandaks: naiste kampaaniad vajavad teie tuge. Naiste kampaaniad on väiksemad ja vähem rahastatud. Ning kuigi naised valivad iga sugu, valivad mehed mehi.

Üks paremaid vahendeid naiste toetamiseks on teie oma hääl. Kasutage seda naissoost poliitikute edendamiseks, kellesse usute, kasutage seda naiste poolt hääletamiseks. Ja kui on võimalik, siis toetage rahaliselt naiste kampaaniaid.

Lõpetuseks, oma erakonna tugi (või toe puudumine). Mõnes erakonnas on lihtne olla naine, samas kui teises on võimatu edasi jõuda või oma ideedega läbi murda. Seda peavad naised samuti silmas pidama, kui nad on nõus kandideerima. See on ka üks põhjus, miks on olemas Feministlik Erakond.

Aktivistidena olime ise kogenud, kuidas igasugune naiste õiguste või feministlike edendamine lahjenes erakondades. Poliitilisse agendasse mistahes feministliku teema lisamine tähendas kõigepealt erakonna naisorganisatsioonidele lobitöö tegemist, nemad omakorda pidid veenma erakonna meessoost juhte, kes sageli lihtsalt ettepanekuid eirasid või lahjendasid.

Tahtsime luua erakonna, kus saaksime ise agenda seada. Mitte lobitöötajatena vaid otsustajatena. Tahtsime sellist erakonda, kus me ei pidanud kedagi oma missioonis veenma ja kus soolise võrdõiguslikkuse ideedest peetakse alati lugu.

Muidugi pelgalt olemasolu kaudu tahtsime survestada teisi erakondi rohkem toetama sarnaseid ideid oma erakondades, ja et nad mõistaks, et nad võivad ka edendada feministe.

Samuti veenda feministe, et see võiks nende jaoks toimida. Ma arvan, et see tõestas ennast, kui feminism tungis peavoolupoliitikasse Soome parlamendivalimistel läinud aastal.

Samal ajal on naiste poliitilise osaluse edendamine alati kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Kuigi on naisi, kes on nähtamatust laest läbi murdnud, tuleb sageli välja, et see polegi klaasist vaid veest, ning jäätub taas.

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse esindatuse eest võitlemine on ülesmäge rühkimine. Midagi ei saa iseenesestmõistetavaks pidada.

Oleme viimastel aastatel näinud naiste tõusu ja feminismi peavoolustumist, kuid samas ka konservatiivse antifeministliku liikumise tõusu, maskeerituna paremäärmuslikuks populismiks, meesõiguslaste aktivismiks, fundamentalistlikeks kristlasteks ning muudeks äärerühmitusteks, mis on ühendanud jõud riikides nagu Poola, Ungari ja USA – ning Soomes samuti.

Nende liikumiste jõu kogumisel viimase aastakümne jooksul on mitu põhjust. Samal ajal on see ka ajalooline trend.

Selline antifeministlik tagasilöök tuleb alati siis, kui naised teevad olulisi edusamme võrdsete õiguste poole. On üks oluline tegur, mida ma veel pole maininud, ning see on loomulikult meedia.

Naiste esindatus meedias

Kui rääkida naiste esindatusest tipp-poliitikas, on võimatu eirata, milline näeb välja üldiselt naiste esindatus meedias. Meedia on filter meie ja maailma vahel ning see võib kas võimendada või vaidlustada ühiskonna ebavõrdsusi.

Geena Davise Institute on Gender in Medial on moto: mida ta näeb, selleks ta saab. Aga kas naised näevad end võrdselt esindatuna meedias? Põhjamaade ajalehtede põhjal tehtud statistika kohaselt ei näe.

Ajalehes Helsingin Sanomat kõigub naistest kirjutatud artiklite osakaal vahemikus 20-30 protsenti, kuid ei jõua kunagi 50 protsendini või üle selle. See arv on jäänud samaks, vaatamata eraldi jõupingutustele aastal 2018 lisada naisi uudistesse ning vaatamata sellele, et rekordarv naisi on Soomes ministrid ja poliitilised juhid.

Miks on meedia jaoks nii raske leida naisi kellest kirjutada? Mul on paar ideed reeglite kohta, mis tõstaks naiste esindatust meedias ja mida ma tahaks, et meediaväljaanded järgiksid.

Esiteks, jälgi alati, et kajastatavate sündmuste puhul intervjueerid mitmekesist inimeste gruppi. See mitte ainult ei esinda ühiskonda paremini, vaid samuti lisab huvitavat sisu ja uusi perspektiive loole.

Teiseks, ära vali alati esimest eksperti, kes pähe kargab. Katsu pingutada ja leida naisi ja vähemusi, kes sel teemal on eksperdid. Selleks peab rohkem pingutama, sest nad pole nii nähtavad. Aga seda enam peab seda tegema.

Kolmandaks, ära kunagi ütle: "Me ei leidnud kommentaari jaoks naist." Naiste väljajätmine ei ole loomulik asjade kulg vaid valik. Kui on raske õiget inimest leida, mõtle kriteeriumid uuesti läbi: võib-olla leidsid ise, et sulle soovitatud naine polnud piisavalt kogenud või usaldusväärne? Katsu meenutada oma sisemist narratiivi selle kohta, mida pead usaldusväärseks, ja lepi sellega, et naiste suuremaks osaluseks on vaja neile anda võimalus.

Neljandaks, palun ära ütle: "Sugu pole minu jaoks oluline." Kui see poleks oluline, ei oleks enamus inimesi, keda uudistes näeme mehed. Ja valged mehed sealjuures.

Ja kui sinult palub intervjueerija oma ekspertiisi jagada, katsu öelda "jah", kui oled naine ja katsu öelda "ei", kui oled mees ja kõik teised intervjueeritavad on ka juba mehed. Meeste harjumus öelda: "Tänan, ei" on aidanud naisi edendada Rootsis. Tahaks, et rohkem mehi järgiks seda eeskuju.

Veel tahaks, et kui meedia otsustab intervjueerida naispoliitikuid, järgiks nad neid lihtsaid reegleid: Katsu naistelt mitte küsida pere kohta ja ära kommenteeri nende välimust. Selle asemel küsi neilt nende poliitiliste ettepanekute sisu kohta.

Küsi meestelt nende pere kohta ja päri, kuidas nad oma töö- ja pereelu ühildavad tööga poliitikas. Kui nende pere on lapseootel, küsi, kas nad kavatsevad isapuhkust võtta ja kui mitte, siis miks?

Samuti julgustan meediat mõtlema rohkem visuaalsetele narratiividele, mida nad võimendavad mees- ja naispoliitikuid intervjueerides.

Mina olen erakonna juht. Kuigi me pole parlamendierakond, on Soomes praegu vaid 16 erakonnajuhti. Üks iga registreeritud erakonna kohta. Kuid kui palutakse mind pildistada ajalehe jaoks, palutakse mul teha igasuguseid naljakaid ja "ligipääsetavaid" asju.

Kas võiksite siin läbi augu piiluda?
Kas te ukulelet mängite?
Võiksite ehk üles-alla hüpata?
Palun naeratage?

Mitte üheltki meessoost erakonnajuhilt Soomes ei küsita samu küsimusi. Ning muidugi on traditsioonilised visuaalsed märgid: naisi pildistatakse ülalt, mehi alt, naisi pehmes valguses, mehi kontrastselt.

Osa sellest mängib naiste kasuks, sest ligipääsetavus poliitikuna pole sugugi halb asi. Kuid pahatihti peegeldab see ideed võimust, mida me oleme nõus omistama meestele, aga mitte naistele.

Lubasin alguses andeksandmist. Siit see tuleb. Nagu ma mainisin, kahtlesin endas seda ettekannet kirjutades. Jagasin oma tundeid Facebookis. Sain sõpradelt palju toetavaid kommentaare.

Ja siis oli üks kommentaar lõime lõpus. Kommenteerija on laialt austatud ja kogenud naispoliitik. Ta on parlamendiliige, kes kandideeris presidendiks paar aastat tagasi ja on töötanud juhina nii riiklikes kui rahvusvahelistes organisatsioonides. Ta kirjutas, et temagi kahtleb endas kogu aeg.

See oli solidaarne tegu. Ja ilma nende ülioluliste solidaarsete tegudeta oleks see teekond palju üksildasem, teel sinna kus vähe naisi on varem käinud.

Iga naine, kes on poliitikas kõrgele jõudnud, tõenäoliselt iga naine, keda austate, on pidanud tegutsema vastupidiselt sellele sisemisele narratiivile. See narratiiv, mis ütleb, et ma olen pisem, ei vääri kiitust ja edu. Iga naine, keda teate, on mingi hetk kartnud, et ta petturina paljastatakse – ükskõik, kui andekad või edukad nad on.

Ja ma usun, et just see solidaarsus naiste ja vähemuste vahel on miski, mida me saame teha veel paremini. Ulatada käe teistele naistele ja vähemustele, üle erakondlike piiride, ja lihtsalt pakkuda abi, ükskõik kas poliitika osas olete ühel meelel või mitte.

Seetõttu tahaksin lõpetuseks esitada üleskutse. Palun saatke julgustav sõnum neile poliitikuile. Ja kui olete poliitikas, looge liite marginaliseeritud gruppide vahel. Paluge tuge ja pakkuge seda. Just seda on vaja, et tipp-poliitikas oleks rohkem naisi ja et nad tahaks jätkata meie kõigi hüvanguks.


Katju Aro on Soome Feministliku Partei üks asutajatest ja juht. Helsingi linnavolikogus on Katju Aro tegelenud eelkõige sotsiaal- ja tervishoiu, soolise võrdsuse edendamise ning dokumentideta migrantide olukorra parandamise küsimustega.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: