Juba kakskümmend aastat on valitsused igal kevadel riigi rahanduse strateegiliseks juhtimiseks koostanud riigi eelarvestrateegia, milles fikseeritakse avaliku võimu tuluootused neljaks aastaks ja tehakse samaks perioodiks kulutamisplaanid.

Sel meetodil on omad puudused, näiteks liiga suur üldistusaste ja lõpptulemus, milles küll korratakse võimul oleva koalitsiooni programmilisi hüüdlauseid, kuid ei ole ülearu palju näha seoseid parlamendis heaks kiidetud muude strateegiatega, kui seostamisnõue lähteülesandes üldse peituma peaks.

Aasta aastalt näeb eelarvestrateegia tegemine valitsuses aina enam välja tuima tükitööna ja tulemusest on ka otsustaja enda jaoks tõsiseltvõetav vaid kõige vasakpoolne ehk järgmise aasta eelarve tulp strateegia tabelite osas.

Kõik, mis tuleb hiljem, peab huvirühmade ja publiku jaoks lihtsalt ilus ja külluslik välja nägema, sest võimule on parem, kui maksumaksjad oma lootustes petta saavad võimalikult hiljem, soovituslikult pärast, aga mitte enne korraliselt ette tulevaid uusi valimisi.

Sel aastal tuli kevad teisiti. Valitsus andis küll märtsi alguses teada, et alustas strateegiadokumendi sissejuhatavate aruteludega ja mõni ministergi kuulutas, millise soovikotiga läbirääkimistele läheb, kuid siis tuli inimkonna peale korraga kogu looduse kurjus ja arutelu katkes, et tänaseni vähemasti avalikult mitte jätkuda.

Kui võrrelda aastatagusega, mil suvine meedia oli kirju eelarveuudistest, ootustest ja ideoloogilistest vaidlustest selle üle, kas valitsusel on raha või mitte ning millised maksud on jumalikku ja millised saatanlikku päritolu, on praegune vaikus kõnekas.

Ka rahandusministeeriumi kodulehe vastavas osas ei ripu uut, kevadel valmima pidanud eelarvestrateegiat aastateks 2021-2024, selle asemel on vaid euroala liikmesmaadele kohustuslik kõhnuke nn stabiilsusprogramm, seegi vaid inglise keeles ehk mitte siseriiklikuks tarbimiseks.

Oma olemuselt on eelarvestrateegia nagu iga teinegi strateegia üks matemaatika tekstülesanne, aga selline, millel on õige vastuse saamiseks mitu lahendusvarianti. Eelarvestrateegia on ülesandepüstitus, iga-aastane riigieelarve eelnõu aga selle lahenduskäik ja vastus.

Sama käib üldse kõigi avaliku võimu otsuste kohta. Seadused ja eriti - kui seda hirmsat sõna kasutada - rakendusaktid on tekstülesannete lahenduskäigud ja vastused. Aga kui nüüd ei ole ülesannet püstitatud, kuidas saavad valitsuse liikmed seda lahendama hakata? Kas võtavad eelmise aasta ülesande ja loodavad selle lahenduskäiguga eksamilt läbi pääseda?

Ametnike ja ministeeriumide vahel muidugi kirjavahetus käib. Muud ministeeriumid annavad rahandusministeeriumi kolleegidele teada oma unistustest, kuid kuni valitsus ehk poliitiline tasand ei ole selgelt öelnud, kui palju jagatavat raha on, ei vii see kirjavahetus ka mingite tulemusteni.

Sõltumata viiruse olemasolust või puudumisest– sest nii on põhiseaduses määratud – ei jää iga aasta septembris toimuv etendus "Eelarvetegu Stenbocki majas" ära. Aga paraku jääb see teatritükiks ega ole sugugi matemaatika tekstülesande laitmatu lahendamine, nagu see peaks olema. Laitmatu ütlen siin tähenduses, et ülesande lahendamine eeldab rangust lähteandmete käsitlemisel ning raudset loogikat välistavate ja kohustavate väidete seostamisel.

Meie poliitilisel klassil seda vajalikku rangust ei ole ja kui nad rahaasjad jutuks võtavad, koorub alatasa välja, et esiteks nii mõnigi ei suuda vahet teha arvul ja numbril ja teiseks tegutsevad nad maailmas, kus tavaloogika kõrval eksisteerib selle reegleid vajadusel alati seljatav "poliitiline loogika". Iga matemaatikaõpetaja ütleks, et sellise segaduse pealt ühtki tekstülesannet ära ei lahenda.

Või vähemasti ütleks seda minu kunagine matemaatikaõpetaja Tallinna 21. Keskkoolis. Meie matemaatikaõpetaja sest ajast, kui tunnid aineõpetajatega hakkasid, Helvi Niinemets oli mitmes plaanis värvikas kuju, kes muuseas oli oma klassiruumi seintele ise joonistanud matemaatika ajaloo suurkujude portreesid. Seal rippusid Descartes, Euler, Lobatševski ja Kopernik ning vaatasid meid nõudliku pilguga.

Aga ta oli ka pühendunud pedagoog, kes viitsis viienda klassi poistega jännata n-ö klassiväliseltki. Oli matemaatika huviring, kus peamiselt aina keerukamaid tekstülesandeid lahendasime ja püüdsime neid ise ka koostada.

Motivatsiooni tugevdamiseks tõi õpetaja meid aeg-ajalt juhendama ja eeskuju näitama ka keskkooli lõpuklasside poisse, nagu näiteks hilisem keeleteadlane Peeter Päll või meditsiiniprofessor Margus Lember. Selles kombinatsioonis oli kirg terveks eluks kerge tekkima.

Aga et pikemalt mitte keerutada, pangem eelöeldu A-st F-ni ülesandeks kokku. Meile on teada, et:

1. riigi juhid peaksid oskama tekstülesandeid koostada ja lahendada;
2. puudub pidev kontrollisüsteem, et selgitada välja, kas inimesed, kes määratakse parlamendi kehtestatud ülesandeid lahendama, seda ka oskavad ja tahavad, sest gümnaasiumi lõpueksam on paljudele jäänud viimaseks kokkupuuteks matemaatikaga;
3. riigis toimuvad korralised valimised, mille käigus võisteldakse ilukõnede alal;
4. Eestis tegutseb Eesti Matemaatika Selts ja selle sees koolimatemaatika ühendus;
5. kõik valimistel osalevad kandidaadid tahavad väga oma rahvaga rääkida ning oma paremust ausas võistluses tõestada;
6. ja lõpuks on meil alati võimuvõistlustele innukalt ruumi ja aega jagav vaba meedia.

Lahendus lausa karjub siit vastu. Võimukandjad peavad vabaühenduste ja erialaseltsidega läbikäimist vähemalt sõnades väga tähtsaks. Kui nüüd matemaatikute ühing koostaks valimistel kandideerivatele poliitikutele ühe korraliku tekstülesannete paki ning koostöös näiteks rahvusringhäälinguga selle neile avalikuks lahendamiseks ette paneks, ei saaks ju kandidaadid kuidagi keelduda.

Heaks eeskujuks juba aastaid toimuv emakeelepäeva etteütlus, millest mõni riigijuhtki on julgelt ja tulemuslikult osa võtnud. Matemaatika pole emakeelest sugugi vähem tähtis ja kodanikena peame me teada saama, kes juhtidest tekstülesandeid lahendada oskab ja kes ei oska, kellele õpetaja Niinemets saaks pai teha ja kellele mitte.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.