Kaarel Tarand: ja plastimaks saagu! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaarel Tarand
Kaarel Tarand Autor/allikas: Romi Hasa

Iga samm föderaalsema Euroopa poole toetab edumeelsust ka Eestis, kirjutab Kaarel Tarand algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Euroopa Liidu otsustusprotsessis on vähe üllatuslikku. Ilma kodanike mandaadita ametisse nimetatud komisjon töötab tavakorras tööpäeviti ja hoiab masinavärki käigus.

Aeg-ajalt kogunevad Brüsselis ka liidu liikmesriikide valitsusjuhid, kellest igaühel on kodumaine mandaat hammasrataste vahele liiva puistata. Nemad töötavad puhkepäevadel ja öösiti. Komisjon ei pea oma olematutele valijatele iga otsuse järel raporteerima suurvõidust, valitsusjuhid aga teevad seda alati.

Mis tahes kompromiss on otsusejärgsel pressikonverentsil iga konkreetse maa võit ja Eesti ei ole erand. Nii olemegi teisipäevast alates kuulnud sellest, kuidas meil tänu peaministri meisterlikkusele läbirääkimiskunstis hästi läks ning koju toodi enneolematult suur rahahunnik.

Lõhet rahvusvahelise tasandi tegeliku otsuse sisu ning selle kommunikatsiooni vahel on igas riigis aastaid pilgatud. Poliitikuid see aga ei sega, sest Euroopa Liit on ka rahalises mõttes nii suur ja keeruline, et ühegi liikmesriigi kodanik neid sadu miljardeid ja sedapuhku ka triljoneid oma pere- või ka riigieelarvega suhtesse seada ei mõista.

Isegi Eesti riigieelarve tundub keskmise palgasaaja sissetulekuga võrreldes kosmiliselt suur, aga see ei ole sajandikkugi nüüd Brüsselis kokku lepitud 1,8 triljonist eurost. Nii ei jäägi muud üle kui tunda rõõmu sellest, et iga euroliidu põllule külvatud euro tuleb sealt järgmised seitse aastat Eestisse 3,5-kordse saagina tagasi.

Tõsiasi, et kõik võidavad, oli juba paar kuud teada. Aasta tagasi, kui koroona­viirus ei olnud loomariigist veel inimühiskonda üle tulnud, higistasid Euroopa liidrid probleemi kallal, kuidas katta Ühendkuningriigi lahkumisega seotud auk ühiseelarves ja selle maht kuidagiviisi ühe triljoni euro tasemel hoida.

Viirus andis ettekäände helduseks kasinuse asemel ning "ambitsioonikalt ja julgelt" tekitati jagamislauale 750 miljardit eurot juurde. Just tekitati, nagu nüüdisaegses rahamajanduses kombeks.

Kellegi kapis see summa säästudena ei vedelenud, aga üle maailma on keskpankadel võime mõõtühikut piiramatus koguses juurde luua. Piisab näpuliigutusest, et elektroonilises ringluses olevale kogusummale üks null lõppu kirjutada.

Kuna jagada oli rohkem kui kunagi varem ja kokku summa, millest veel aasta alguses unistadagi ei julgetud, siis ei saanudki teisiti olla, kui et kõik võitsid. Jääb vaid küsimus, et miks igaühele kasulikku kokkulepet nii dramaatiliselt ja kaua vormistati.

See oleks võinud ju sekunditega sündida, nagu see juhtub turul kauplemisel või kurjategijate vahel mängufilmides. Nii ostjal kui ka müüjal on enne kauplemise algust oma maksimum ja miinimum teada. Üks ütleb alustuseks, et tahab saada seitse, teine teatab, et on valmis andma kolm. Järgmises voorus jõutakse kuue ja neljani ning mõne hetke pärast lüüakse viie juures käed.

Kõigil valitsusjuhtidel olid enne Brüsselisse jõudmist need piirid teada ja kuna kogusumma üle vaidlust ei olnud, siis oleks pidanud suhtest 500/250 suhteni 390/360 jõudmine olema filmilikult tempokas lühietüüd.

Aga ei olnud, sest näiliselt raha üle vaieldes vaieldi hoopis muude asjade ehk lisatingimuste või nende puudumise üle. Brüsseli kantseleikeele ammendamatuid võimalusi kasutades lihviti lõppotsuse sõnastus selliseks, et iga osaleja sai kodumaale naastes seda täiesti vabalt tõlgendada just nii, nagu ta arvas rahvale meeldivat.

Ma ei tea küll, mida täpselt on oma kodanikele rääkinud Sloveenia või Bulgaaria valitsusjuht, kuid üldiseks tooniks on tänapäeval pajatamine "rahvuslike huvide kaitsest". See üksmeel sunnib kahtlustama, et tegelikkus on vastupidine ja kangelaslik võitlus iga liikmesmaa suveräänse otsustusõiguse nimel on avanud tee Euroopa Liidu edasisele föderaliseerumisele.

Rohkem jagatavat raha tähendab rohkem võimu Euroopa Komisjonile. Pretsedent on loodud ning kui riigid saadud rahalist kingitust vähegi mõistlikult kasutavad, ei ole mingit alust eeldada, et järgmise võimaliku kriisi leevendamiseks sama vahendi järele ei haarata, vaid lepitakse aitamise asemel kokku uppujate ignoreerimises, kärbetes ja karistustes.

Euroopa Komisjoni prioriteedid aastateks 2019-2024
Euroopa roheline kokkulepe – siht saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks.
Digiajastule vastav Euroopa – uue tehnoloogiapõlvkonna abil inimestele võimaluste loomine.
Inimeste teenistuses olev majandus – töö sotsiaalse õigluse ja heaolu tagamise nimel.
Euroopa positsiooni tugevdamine maailmas – meie vastutustundliku üleilmse juhtimise viisi tugevdamine.
Euroopaliku eluviisi edendamine – meie kodanike ja väärtuste kaitse.
Uue hoo andmine Euroopa demokraatiale – meie demokraatia edendamine, kaitsmine ja tugevdamine.

Ungari ja Poola juhid võivad kodumaal muidugi rääkida, et mingeid piiranguid abiraha kasutamisele ei ole ega tule. Õigupoolest ei ole piiranguid väga vajagi, sest EL-i raha kasutamist kontrollitakse hoolikalt niigi ja kui keegi seda sihipäraselt ning korruptsioonivabalt ei kasuta, siis nõutakse summa tagasi, nagu on juba palju kordi juhtunud.

Pealegi otsustati ülemkogul konsensuslikult, et neis küsimustes, milles kokkuleppele ei jõutud, langetatakse otsused hiljem enamushääletuse reeglite järgi, mitte enam konsensusega. See tähendab, et näiteks õigusriikluse või sõnavabaduse ahistamise eest võib Ungarile maksmise kunagi peatada ning Ungari ise seda vetostada ei saa.

Suurem summa Euroopa Komisjoni kulupoolel viib vääramatult selleni, et midagi peab ette võtma ka tulupoolega. Erinevalt liikmesriikidest on Euroopa Liit seni tegutsenud ühepoolse eelarvega ehk maksustamisõiguseta.

Ka nüüdse ülemkogu järel hõiskasid nii meie pea- kui ka rahandusminister, et uusi makse suurenenud kulude katteks ei kehtestata. Millegipärast on poliitikute seas laialt levinud usk, et kodanikele maksud ei meeldi ja nad ei taha isegi nende paratamatusega leppida. Teisisõnu, palka peaks saama tööl käimata.

Kuni paremat ideed ei sünni, pole aga ühistest maksudest pääsu. Kui rahalist kohustust maksuks nimetada ei saa, siis pannakse sellele mingi teine nimi. See on vana trikk, mida Eestiski on kasutatud juba paarkümmend aastat. Madalate maksude maal on piisanud sõnumist, et makse ei muudeta, riigieelarve tulu kasvatamiseks on küllalt sellest, kui rohkelt vihmutada kõikvõimalike lõivude ja tasude seeneriiki.

Brüsselis aretatud uus seen sai nimeks plasti omavahendikomponent ja Eesti rahandusminister on juba jõudnud kinnitada: "Põhimõtteliselt see ei ole maks!" Tõsiasjaks aga jääb, et see "mittemaks" on igal juhul Eesti kulu, ja mida vähem mõistlikku suudame oma keskkonnas ringleva plastiga peale hakata, seda suurem.

Paari aasta eest, kui Euroopa järgmist eelarvet arutama hakati, seisis Eesti silmitsi teadmisega, et toetusraha kogusumma kahaneb. See tähendas, et mingid tähtsad investeeringud, aga ka kulukad reformid peab edasi lükkama või sootuks ära jätma.

Tõsi, vähem toetust on ühtlasi vähem kaasfinantseerimise kohustust ehk vähem sundkulu ja rohkem vabadust riigieelarves. Nüüd tuldi Brüsselist koju mitme miljardi võrra rikkamana, kui aasta eest loodeti. Eesti saab järgmisel finantsperioodil abi 2,17 miljardit eurot enam kui lõppeval perioodil.

Puhas küllus, kuid ainult juhul, kui saadud rahaga viiakse ellu mitte oma uitmõtteid, vaid ühiseid asju, mille komisjon on juba sõnastanud.

Selles kontekstis on huvitav, mis hakkab lähiajal juhtuma riigi pikaajalise arengustrateegiaga "Eesti 2035", mille eelnõule osalusveebis veel kuni 27. juulini täiendusettepanekuid saab teha. Eelnõu teksti üldistusaste on praegu selline, et soovi korral võib igaüks sealt talle sobivaid suundumusi välja lugeda.

Näiteks põlevkivimajanduse helget tulevikku ja Ida-Virumaa õitsengut. Seda on praeguse valitsuskoalitsiooni alalhoidlikud erakonnad küllap sunnitudki tegema, sest eelnõu praegusest tekstist vastu vaatav edu- ja uuendusmeelsus, avatus ja inimkesksus ei klapi hästi kokku meie konservatiivsete erakondade programmidega.

Eesti parlamendil oleks võimatu jõustada strateegiat, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu ühispoliitika suundadega. Aga selle valiku ette riigikogu ei pandagi. Strateegias on kirjas, et see on "aluseks Euroopa Liidu vahendite planeerimisel ning annab suuna üleilmsete säästva arengu eesmärkide elluviimiseks Eestis".

Niisiis, Brüsselist võidetud raha eest tehakse seda, mis Brüsselis kokku lepitud ja mida Euroopa Komisjon Eestile ette ütleb. Kui tahes võimekas ja põikpäine valitsuskoalitsioon seda ei väära. Kui valesti kulutab, maksab tagasi. Ja plasti eest maksab niikuinii.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: