Mats Volberg: tühistamisest ja omakohtust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mats Volberg
Mats Volberg Autor/allikas: Erakogu

Kui keegi teeb raadioeetris kahtlase väärtusega kommentaare, siis ta peab olema valmis selleks, et leidub inimesi, kes talle seda ette heidavad. Ma ei usu, et leidub kedagi, kes siiralt usuks, et maailm oleks parem, kui kõik võiksid kõike süüdimatult öelda ja teha, kirjutab Mats Volberg.

Eesti Päevalehes ilmus advokaat Robert Sarve tühistamiskultuurist ja omakohtust kõnelev arvamusartikkel, milles autor teeb üleskutse arutleda mitmete oluliste küsimuste üle. Siinne kommentaar vastab sellele üleskutsele.

Ma jätan suurema tähelepanuta selle, kuidas autor on nimetanud omakohtuks mitmeid sündmusi, kus üks isik on teise kallal vägivalda kasutanud. Too loetelu on ilmselge liialdus, sest küberkiusamine ei ole omakohus. Samuti on kaheldav, kas inimesed viidatud juhtumites nägid ennast kui omavolilist kohtumõistjat või elasid nad lihtsalt oma viha ja argessiivsust välja.

Mõiste "inimese tühistamine" kasutamisega on autor pannud ühte patta nii need, kes pannakse oma sõnade ja tegude eest avalikult vastutama, kui ka need, kes internetis teisi alandavad ja solvavad.

Artikli lõpuski on arutlemist väärivate küsimuste loetelus järjestikku küsimus inimeste õigusest teisi tühistada ning inimeste õigusest teisi vihata ja mõnitada. Vaevalt leidub kedagi, kes sellise ühisnimetajaga aga tõsimeeli nõustuks – tegemist on selgelt eritähenduslike sõnadega.

Mõttekäigu keskne viga seisneb selles, et tühistamine on oma praktilise kulgemise poolest parasjagu erinev loos mainitud juhtumitest kurika ja relvaga.

Esiteks, tühistamine ei ole miski, mis oma tagajärgede poolest allub ainult ja täielikult potentsiaalse tühistaja tahtele ("Mulle ei meeldi ja hakkan tühistama"). Ühelgi isikul ei ole üksinda ega isegi väikese aktiivgrupiga ei faktilist ega juriidilist võimu ja positsiooni, et kedagi lihtsalt oma suva järgi töökohast ilma jätta või ühiskonnast välja heita.

Sellised tagajärjed saabuvad vaid siis, tööandja otsustab kellegi vallandada või kui piisavalt suur osa kogu ühiskonnast leiab, et mõni inimene enam ei vääri samasugust avalikku platvormi nagu tal on seni olnud. Seega erinevalt kurikamehe juhtumist on tühistamise puhul oluline see, et algataja on vaid algataja, ta ei suuda üksi kedagi ära tühistada.

Teiseks pole vastav tegevus kaugeltki nii meelevaldne ja suvaline kui autor kirjeldab ("...ta isegi ei tea, et tema üle järelevalvet tehakse"). Kellegi tühistamiseks on potentsiaalsel tühistajal vaja teisi inimesi veenda - ebasobiva käitumise raporteerimine internetis ning üleskutse kedagi (sh mõnd meelelahutajat) boikoteerida saab olla efektiivne vaid juhul, kui esitatud põhjendused on veenvad ka teistele isikutele.

Kui Katrina Raiend oleks ainus inimene Eestis, kelle hinnangul Alari Kivisaare sõnakasutus ei kõlba raadioeetrisse, ei oleks meil mingit põhjust kellegi tühistamisest rääkida. Kui on aga põhjendused, mis on veenvad paljudele, siis ei ole enam tegemist kellegi konkreetse üksikisiku meelevaldse tegevusega.

Seega, kui mõni "kurikamees" võtab endale kohtuniku rolli, siis piisab tal kurikaga virutada ning tema soovitud tagajärg saabub. Samas kui mõni "tühistaja" soovib mõista avalikult kohut ebasobivate sõnade või tegude üle, siis saab tema vaid esitada asjaolud ja omapoolse hinnangu.

Tagajärg saabub vaid siis, kui faktid ja argumendid on veenvad, mis tähendab, et üksi ei saa midagi ära teha ning juhul kui midagi ära tehakse, siis pole see meelevaldne, sest tagajärg saabub veenmise tulemusel.

Seega artikli lõpus tõstatatud küsimusele ("Kas inimestel peaks olema õigus teisi sellisel viisil tühistada?") on vastus ilmselgelt: "jah!".

Kuivõrd tühistamine on tegevus, millega me paneme isiku oma avalikult öeldud sõnade ja tehtud tegude eest sotsiaalselt vastutama, siis on tegu normaalse osaga demokraatlikust ühiskonnast ning tervislikust avalikust arutelust.

Vabadus midagi öelda, toob endaga kaasa vastutuse nende samade sõnade eest (nagu ka artiklis nenditakse). Kui keegi teeb raadioeetris kahtlase väärtusega kommentaare, siis ta peab olema valmis selleks, et leidub inimesi, kes talle seda ette heidavad. Ma ei usu, et leidub kedagi, kes siiralt usuks, et maailm oleks parem, kui kõik võiksid kõike süüdimatult öelda ja teha.

Seega on minu jaoks ilmne, et meil peab olema võimalus ja õigus panna inimesi nende sõnade ja tegude eest sotsiaalselt vastutama. Küsimus sellest, kas inimesed seda õigust ühel või teisel juhul õnnestunult ja õigustatult ellu viivad, vajab aga juba igas konkreetses olukorras kõigi asjaolude hoolikat kaalumist.


Mats Volberg on advokaadibüroo LEXTAL jurist ning Tartu Ülikooli filosoofia osakonna teadur.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: