Kõigepealt: Pärnitsale kleidi eest kümme punkti. Ootasin ammu, et mõni Eesti mees kleidiga avalikult välja tuleks, ja tore, et seda tegi sale poiss, kelle seljas oli kleiti ka kena vaadata (piltide järgi ei oska ma öelda, kas kleidiselg oli krousis, nagu väitis Eero Epner).

Marju Himma arvas Vikerraadio päevakommentaaris, et selleks, et saaksid toimuda konstruktiivsed arutelud, mis arvestavad kõigiga "peame eelnevalt tulema välja provokatsioonil tuginevast tõmblustega ühiskonnast". Ta tunneb muret, et võib-olla praegu polegi arutelu algatamiseks muud viisi, kuigi tema meelest "provokatsioon ei ole okei".

Ma ei usu, et provokatsioon oleks just ainus võimalus, aga see on kahtlemata efektiivne. Ega ole mu meelest ka tõmblustega ühiskonna tunnus.

Tõsi, see annab tunnistust, et meil ikka leidub neid, kes end provotseerida lasevad, aga kus neid ei leiduks? Ja kus oleks inforuum nii tasane ja hõre, et tähelepanu püüdvad inimesed ei pruugiks erksaid värve vilgutada?

Kes jagab prestiiži?

Provokaator on see, kellest räägitakse, sest ta vajutab afektidele. Me võime ette kujutada täiskasvanulikku maailma, kus provokatsioonidele reageeritakse vaid heatahtliku muigega. Eks vist silluta provokatsioonid teed sellisesse maailma? Kui see maailm ikka on olemas.

Ega provokatsioonid ole ühe vitsaga löödud. Mõni arvab, et provotseerib "neegrinalju" tehes igati kihvtilt ja juhib tähelepanu õigetele asjadele. Aga see on võimalusi kitsendav provokatsioon – öelgem välja, regressiivne.

Teine asi on võimalusi avardav provokatsioon: näe, siin on need probleemid ja inimesed, võib ka niimoodi käituda. Mees võib kanda kleiti, naine võib palja ülakehaga avalikus ruumis ringi jalutada. Vaikust võib esitada heliteosena.

Ja siis on igasugused abjekti-provokatsioonid, mis võivad panna mõtlema, aga võivad viimaks ka tüüdata. Suur provokaator Slavoj Žižek küsib, kas on midagi igavamat ja steriilsemat kui superego nõue leiutada lakkamatult uusi kunstilisi transgressioone ja provokatsioone: ekskremendid, laibad, masturbeerimine laval. Eks see võib ühetaoliseks minna küll, kuigi viimasel ajal pole mu meelest sedalaadi kunst väga esil.

Aga see, et provokatsioon on Eestis nii turvaline tegevus, näitab ühiskonna küpsemist. Me oleme õnneks juba heaoluühiskonna moodi, natukenegi. Provokaator riskib põhiliselt sellega, et tema aktsioon ei pälvi piisavalt tähelepanu.

Tõsi, riiklikul tasandil mehena kleiti kanda on ilmselt ohutum kui teha seda mõnel vallajaanipeol. Aga institutsionaalselt ja virtuaalselt elame juba enam-vähem sellises ruumis, kus provokaatorit ei ähvarda millegi niisuguse kaotamine, millest tal oleks tõesti kahju ilma jääda.

Inimesele, kes millegagi julgelt välja tuleb, on toetajaskond ja aplaus garanteeritud. Ja prestiiž ei lähe sugugi kaduma, kui koalitsioonipartei minister su auhinna tühistab – vastupidi, seda tuleb pigem juurde!

Kes õigupoolest jagab prestiiži? Pean silmas just prestiiži, mitte autasusid ega medaleid (need asjad teatavasti alati ei kattu).

Sotsioloogid on püüdnud prestiižimõõtmeid mitut moodi kategoriseerida, aga vaimumaailmas jagavad seda kõige rohkem ikka kolleegid ja muud sama eriala eksperdid. Aga ka teiste vaimualade tegijad (kunstnikule nt kirjanikud, filosoofid jne).

Tuleb tunnistada, nii jõhker kui see ka pole, et tähtsamad prestiižijagajad vaimumaailmas kipuvad olema need va liberaalse (huh, isegi progressiivse!) mõtte kandjad. Suures läänemaailmas on see nii ja meiegi oleme sinnapoole liikunud, olgu me pealegi Ida-Euroopa.

Kui kolleegid jagavad tunnustust, siis meedia jagab tuntust, mis teeb teed prestiižile. Kes üldse väärib esiletõstmist (olgu või negatiivselt), kellele antakse eetri- või leheruumi?

Ja last but not least, prestiiži jagavad ka sotsiaalmeedia kogukonnad, kellel võib olla väga võimas roll. Suurepärane, et on olemas kogukonnad, mis seisavad emantsipatsiooniväärtuste eest; 1990. aastatel oli raske mingit sellist toetust leida. Aga veebikogukonnad tähendavad ka kõlakojastumist, lihtsaid pöidlareaktsioone. Mis tekitavad vahel reageerimisraskusi. Mitte et ei tahaks seisukohta võtta, vaid ei taha võtta "jee" või "buu" seisukohta.

Kas sõim polegi kiusamine?

Vaimumaailmas on "provokatiivsus" – kui tavatusega, teistsugususega ärritamine – omamoodi paratamatu. Kõik, kes on kunsti-, kirjanduse-, muusika-, teaduse- ja muid lugusid koolis õppinud, teavad, et ka igati traditsioonitruud pedagoogid esitavad seda niimoodi: uuendajad, konventsioonide lõhkujad, revolutsionäärid ja ka provokaatorid on "head", konventsioonide kütkes loojad seevastu igavad tagurlased. See konventsioonide purustamise "headus" jääb kooliõpetuse humanitaarias küll sageli 20. sajandi algusse pidama.

Himma tõdeb, et ka Sveta Grigorjeva kõnet peavad mõned provokatiivseks. See algas tõepoolest dramaatiliselt, oletusega, et teda võib oodata poliitiline tagakiusamine ja ehk isegi kohtukutse, aga küll Sveta taibuka tüdrukuna aimas, et tõenäolisemalt ootab teda hoopis võimas meediaaplaus.

See oli hea retooriline võte. Aga olen nõus, et sotsiaalsest ilmajäetusetundest peab ikka ja jälle rääkima, suhteline vaesus ja eriti enda tajumine vaesena on suur probleem. Ja sirgjoonelist eestivene identiteedi tematiseerijat on meil vaja. Mõistan ka eestivenelasi, kes mingil juhul ei taha, et neist kõneldaks kui kannatanutest – pilt on kompleksne.

Aga sõim, võidakse küsida, kas see siis polegi kiusamine? Poliitikute ja anonüümuste kurjad kobinad?

Heh. Vaadakem, kes need sõimajad on. Kas me üldse tahame niisuguste seisukohtadega inimeste heakskiitu? Või kuuluvad nad nende hulka, kelle kiitus pigem ohustaks me prestiiži omasuguste seas? Kui palju on kirjanikke, kes rõõmustaksid, kui Urmas Espenberg neid Uutes Uudistes või keegi teine Objektiivis ülistaks? Aga saavutada mõnes sellises kohas sõimuartikkel: vaat see juba on midagi, nalja kuipalju! Niisugune suhtumine on ebakorrektne, ma tean. Aga see on reaalsus, ja mitte vaid minu oma.

Ühiskonnas on igasuguseid kangelasi

Võin uhkeldada, et olen saanud küllalt sõimu- ja ähvarduskirju. Asi sõltub ähvarduste tõsidusest ja mõistan, kui mõni on sügavalt häiritud ainuüksi kurjast lehekommentaarist, aga kas me ei ela siiski (õnneks veel) ühisruumis, kus loomeinimene saab sellises sõimus näha amüsantset materjali?

Kujutan ette vestlust, kus üks loovisik või avaliku elu tegelane ütleb teisele: "Mis mees/naine sina siis oled, kui sa isegi sõimukirju pole saanud?" Gustave Flaubert kuulutas omal ajal uhkelt, et inimese väärtust saab hinnata selle järgi, kui palju tal on vaenlasi, ja kunstiteose väärtust selle järgi, kui palju sellest halba räägitakse.

Ja kuidas suhtuda Mikk Pärnitsa sõimukommetesse? Võiks öelda, nagu ikka sõimajate ja trollijate puhul, et see on tema probleem. Aga saan aru ka Jürgen Roostest, kes Facebookis meenutas, kuidas Pärnits on lubanud endale "noorte ja vanade naistega väga vänget keelekasutust" ja "ise padušovinistina esinenud". Enne rääkis vituvihast, nüüd seisab naiste eest. See on tubli areng.

Võib-olla ongi osalt mängus kadunud poja efekt? Ja nagu aina rõhutatakse, anti vägivallaennetuse auhind teo, ohvreid toetava keskkonna loomise eest, ning siin toimib ju ikka konsekventsialistlik eetika: hinnatakse teo kasulikkust, olgu selle taga vulgaarselt käitunud isik või edev motiiv.

Ta polnud ka ainus auhinnasaaja, muidu oleks asi ehk paistnud – mälutribunali valgel – kummalisem. Nõnda on kleit eriti hea võte – see mitte ei juhi tähelepanu diskussioonilt kõrvale, vaid paneb nii mõnedki mälutribunali potentsiaalsed liikmed heldima.

Nägin Pärnitsat 2012. aasta "Paabeli torni" üritusel Rahvusraamatukogus. Ta paistis end esinedes ebamugavalt tundvat, põsed õhetasid, hääl polnud kindel.

Mihkel Kunnus, kes istus koos minuga esireas, aasis temaga. Mulle käis närvidele, kuidas üks Miku teist kiusab, ja ma tahtsin öelda midagi Pärnitsa kaitseks. Aga kuna ma toona ta tegemistest suurt ei teadnud, ei suutnud ma toetavat küsimust või repliiki kiiresti välja mõelda.

Aasta hiljem, Sirbi skandaali ajal, kirjutas Pärnits juba heldeid vägivallafantaasiaid etableerunud kulturnikutest, näiteks teatades, et Jan Kaus poos end üles (või leiti kodust pooduna). Rein Rauast moosis ta valmis midagi samas vaimus, mille Rein ka Facebooki postitas, kommentaariga "Tuli ära!"

Enda kohta lugesin aastaid hiljem, et olen tüüpiline "festivalihoor". Nonoh, mõtlesin, milline sõnavara. Nagu mõni kibe ätt, kes helistab "Vox populisse". Aga muidugi tegi see nalja – valvesõimajate roll ongi osalt naljategemine, eelkõige enda üle, ja selliseid naljategijaid leidub ühis-, kogu- ja õukondades ikka.

Sotsiaalmeedias on Pärnitsat keelekasutuse küsimuses kõrvutatud möla-DJ Kivisaarega. Eks neil ole mõndagi vahet. Kivisaar ajab raha eest möla, ilma tigeda toonita, ja tema isiku ja jora vahel kunstilist filtrit justkui ei paikne, möla tajutakse ta oma seisukohtadena.

Pärnits sihtis (ma ei tea, kas need kombed on minevikku jäänud, aga lootma peab) oma solvanguid isiklikult, tuntava subjektiivse laenguga, sageli tasuta; ta esitas oma nähvamisi ilukirjandusliku hüperboolina ja nõnda neid tõlgendaksegi (mitte kõik ei tõlgenda, tõsi).

Põhiline vahe on praegu siiski see, et Kivisaar pole algatanud sellist üritust nagu #seepoleokei. Las algatab midagi, näiteks hakkab võitlema rassilise diskrimineerimisega, eks siis ole näha, mis toimub.

Tänapäeva ühiskonnas on igasuguseid kangelasi. Doonorid, kodanikuaktivistid, päästjakoerad, sportlased. Kangelasi luuakse ka "provokaatoritest" ja nende järgi jäävad mingid nähtused inimestele meelde.

Lauri Vahtre väljendab pahameelt, et praegu on kangelasteks sädeinimesed, mitte kosmonaudid. Mis teha, ajad muutuvad. Nagu teame, kosmonaudiks Vahtre ei saanud, aga kuna sädeinimeseks saamine on tema sõnul nii lihtne, siis võiks ta ju nüüd selleks hakata.

Ja veel: ärgem unustagem, et enfant terrible on alla neljakümnestele üks paremaid promovõtteid: oma aktsioonidele, loomingule, loojafiguurile. Kas meie, üle neljakümnesed, vaatame seda ka teatava kadedusega? Mina mõtlen küll vahel mõrult, miks ma ise lapsest peale nii skeptiline ja täiskasvanud olin. Jah, ja douze points läheb mult ikkagi 49-aastase Meelis Mandeli täpilisele seelikule Roosiaias!