Maarja Kangro: solvub, ei solvu … ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maarja Kangro
Maarja Kangro Autor/allikas: ERR

Mis on üldse solvumine? Parastajate meelest on see enesekeskne pahameel mitte kuigi elutähtsas situatsioonis. Näitab ärahellitatust, arutut nõudlikkust. Kiusaja meelelaadiga inimesele on solvuja "mõttetu tegelane", keda oleks lahe veelgi kiusata, sest ta ju reageerib, kirjutab Maarja Kangro algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Neljas eluaasta hakkab täituma sõnal "lumehelbeke", mille Collinsi sõnaraamat valis 2016. aastal üheks aasta sõnaks. See kaunis pejoratiiv näitlikustab solvumise omistamist kui ründevõtet. Ühismeedias leiab lahinguid, mille lihtsustatud ümberkirjutus oleks: "Ahaa, solvusid!" – "Ise sa solvusid!" – "Ei, sina!" – "No ei, sina!"

Poliitiliselt on "lumehelbekese" sõna enamasti kasutanud konservatiivid liberaalide kohta (siin tundub olulisem just see telg, mitte niivõrd parem- või vasakpoolsus). Poliitkorrektsus oleks justkui liberaalide teema, kes valvsalt haavuvad, kui nende identiteedipoliitikat riivatakse.

Mõistagi esineb mõlemal poolel (ja tsentrumis) ühtviisi reaktiivset tundlikkust. Konservatiivid on tundlikud, kui jutt käib traditsioonilistest väärtustest, rahvuslikest pühadustest jne; mõned solvuvad ka siis, kui nalja tehakse lihtsa valge heteromehe üle.

(Mitmed neuroteadlased väidavad, et konservatiivid olevatki rohkem afekti- ja kõhutundeinimesed, suurema (parempoolse) amügdalaga, mis tegeleb hirmu, agressiooni ja emotsionaalse mäluga; seevastu liberaalidel olevat suurem aju eesmine vöökäär, mis tegeleb konfliktse info, veatuvastuse, impulsikontrolli ja empaatiaga. Aga ei, need riskantsed polariseerivad arutelud jätkem kõrvale!)

Mis on üldse solvumine? Parastajate meelest on see enesekeskne pahameel mitte kuigi elutähtsas situatsioonis. Näitab ärahellitatust, arutut nõudlikkust. See on härrandlik lõbu! Kes julgeb solvuda totalitaarsetes riikides? Kas sa siis ka solvud, kui võitlus käib viimse toiduportsu või elu peale?

Tõsi, katsed näitavad, et loomariigiski solvutakse, st tajutakse ülekohut ja käitutakse vastavalt. Kui kaputsiinahvile anda kurgitükk, sellal kui teine ahv saab maitsva viinamarja, viskab solvunu kurgitüki inimesele näkku. Kiusaja meelelaadiga inimesele on solvuja "mõttetu tegelane", keda oleks lahe veelgi kiusata, sest ta ju reageerib.

Huumoriportaal Lugejakiri.ee valis aasta lumehelbekeseks raadiohääle Alari Kivisaare. Ma polnud varem Kivisaart kuulnud, paljud mu tuttavad samuti mitte, ühmates üleolevalt, et "mis sest mölast".

Maailm on karmilt hierarhiline, mõne inimese töö ongi möla. Isegi Kivisaare sisulised kaitsjad ütlevad "möla", omistamata mehele niigi palju kaalu, et ta võiks oma jutu eest vastutada.

Saatelõigu ja repliikide põhjal paistab küll, et Kivisaar on hea eneseparodeerija (Tarmo Jüristo viitab EPL-is kivipallur Jürtole). Ta oleks võinud vallandamist nõudva petitsiooni osalistele põhjendada, et "andeks, see on mu roll, 90ndate Ida-Euroopa jorss".

Pealegi, ükski petitsioon ei vallanda veel kedagi. Aga 75 000 euro suurune kahjutasunõue näitab, et asi on enesedistantsist ja huumorimeelest kaugel. Siit paistab tõsisest haavumisest tingitud agressioon. Kivisaar väidab, et Katrina Raiendi eesmärk on tema "maine hävitamine" – paraku teeb "ohver" kahjunõude ja ähvardava videopöördumisega selle töö ise ära.

Juhtum peegeldab jätkuvat poliitilist keeletüli. Raiend kardab, et meil puudub karjaimmuunsus rassismi, seksismi jms suhtes, et mölast mitte välja teha. Ja identiteedipoliitiline sõnavara on midagi muud kui vaidlus, kas tuleb öelda "riided" või "rõivad".

Küsimus on selles, kelle termineid kasutatakse. Kelle narratiiv on vaiketõde? Kes võib kelle üle nalja teha? Kui vägistatud Uganda sportlaste üle võib, siis kas oleks aktsepteeritav nali öelda, et "võib-olla Kivisaar jookseb kiiremini, kui talle taha antakse"?

Inimene tundis, et teda rünnatakse, kui ometi rünnati hoiakuid ja sõnakasutust. Ah, suur sildistamise küsimus! Kas öelda kellegi sõnade kohta "rassistlik" on karmim solvang kui märkused nagu "äkki mustad on pätimad"?

Aga "rassism" on ju ka neutraalne, sisuline termin, mis viitab usule, et inimesed jagunevad rassidesse, millel on erinevad võimed ja omadused. Ja toodud oletusest paistab selline usk: väitja oletab, et inimeste kalduvus kriminaalselt käituda käib komplektis nahavärviga, millest kumab eeldus, et rass on olemas, mustad ongi nii- või naasugused.

Kas peaks leiutama termini inimese kohta, kes kasutab rassistlikku (või muud diskrimineerivat) sõnavara, teeb vastavaid n-ö nalju, aga ise "ei ole mingil juhul rassist"? "Mölist" on magedavõitu (kuigi "mölism" kõlab peaaegu nagu "melism"). Äkki peaks uue sõnause korraldama?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: