Mida ajakirjanikud teevad? Tavapäraselt vastavad inimesed sellele küsimusele üsna ühtmoodi, et vahendavad infot. Aga mida ajakirjanikud peaksid tegema? Sellele tuleb juba palju erinevaid vastuseid. Miks? Sest mängu tulevad soovid selle kohta, mida keegi ootab, et ajakirjanikud tema infovajaduse rahuldamiseks teeksid. 

Inimene, kes avab hommikusöögi kõrvale raadio või ajalehe veebiväljaande, tahab ilmselt lihtsalt ülevaadet, mis maailmas toimub ning kas äkki on juhtunud midagi, millest teadma peaks.

Teine, kes tahab detailset infot näiteks välisuudiste kohta, ootab analüüsi, faktidesse süvitsi minemist. See, kes läheb veebiartikli juurde sapist kommentaari kirjutama ootab, et ajakirjanik käsitleks lihtsalt teemat, millele saaks oma vastanduva, halvustava või suisa vihkava kommentaari kirjutada. Ja erinevate ootustega inimesi on veel mitu erinevat tüüpi. 

Samamoodi on ajakirjanikega. Mõni peab end pelgalt vahendajaks, kel pole mingit kohustust olla täpne või minna detailidesse, sest tema arvates auditoorium just seda ootabki. Mõni teine reporter jällegi leiab, et tema lugejad, kuulajad või vaatajad väärivad põhjalikku eeltööd, uudset, usaldusväärset ning detailset infot. 

Õigupoolest innustas seda päevakommentaari kirjutama üks hiljutine teadusartikkel, milles uuriti sakslastelt, mida nad ootavad ajakirjanikelt ning küsiti ajakirjanikelt, kuidas nemad näevad enda professionaalseid kohustusi. 

Mida auditoorium ootab?

Esmalt, mida siis saksa meediatarbijad ootavad? 34 erinevast aspektist, mida ajakirjanik oma töös võib täita, pidasid inimesed esmatähtsaks, et ajakirjanik kajastaks asju nii nagu need on, võimalikult objektiivselt ning asjasse sekkumata. Olulisuselt teisel kohal oli ootus, et ajakirjanikud pakuvad teemadesse põhjalikku sissevaadet ja analüüsi. Kolmandal kohal oli võimukriitilisus. 

Hoolimata vanusest või soost olid inimeste ootused ajakirjanikele samad. Vahest vaid õige pisut tõusis esile see, et naised ja madalama haridustasemega inimesed ootasid ajakirjanikelt võimul olijatest positiivse kuvandi loomist. 

See fakt uuringust pani mõtlema juba mõnda aega kestnud vastasseisule Eestis, kus üks koalitsioonierakond keeldub andmast kommentaari ühe ajakirjandusmaja reporteritele.

Kahtlemata meeldiks võimulolijaile, et ajakirjanikud looksid neist positiivse kuvandi, mitte ei küsiks kriitilisi küsimusi. Arvestades, et positiivse kuvandi loomist toetavad pigem madalama haridustasemega inimesed, püüab see erakond kõnetada just seda gruppi oma valijaskonnast. 

Ajakirjanikel, mistahes väljaandest, tasuks olukorda aga näha pigem nii, et enamik auditooriumist ootab ajakirjanikelt just võimulolijailt kriitiliste küsimuste küsimist ning seda rolli tuleks järeleandmatult täita. Kui ei vastata ühe väljaande reporteri küsimusele, võib sama küsimuse küsida ju mõne teise väljaande ajakirjanik. 

Mida ajakirjanik arvab?

Aga uuringul oli ka veel teine osa. Selles kõrvutati auditooriumi ootusi ajakirjanike arvamusega, mida auditoorium neilt ootab. 

Positiivne on see, et auditooriumi ja reporterite arusaam ajakirjanike olulisimast rollist langeb üheselt kokku. Kõik nõustuvad, et ajakirjanikud peavad kajastama asju nii nagu nad on. 

Olulisuselt teisel kohal on ajakirjanike jaoks aga hoopis mõjukus ehk püüd kõnetada võimalikult suurt osa auditooriumist. Mõistagi tuleb nüüd võtta arvesse, et see uuring tehti Saksamaal, mitte Eestis. Kuid Eesti ja Saksamaa on oma info- ja kultuuriruumi mõttes siiski võrreldavad ning olen üsna kindel, et ka Eestis annaks see uuring sarnase tulemuse - ka Eesti ajakirjandusväljaannetes kiputakse jahtima võimalikult paljusid, võimalikult paljusid silmapaare, kõrvu ja klõpse.

Paraku on aga nii, et vaid 500-eurone meeldib kõigile ühtviisi, kõige ülejäänu puhul tähendab kõigile meeldimine mitte kellelegi meeldimist. 

Vahest on ka Eesti ajakirjandusel, kuid ka Eesti meediatarbijatel sellest uuringust üht-teist mõtlemiseks võtta. Ajakirjandus, mis püüab kõigile meeldida ei meeldi tegelikult kellelegi.

Ajakirjanik, kes suudab poliitikutelt küsida kriitilisi ja asjatundlikke küsimusi, ei meeldi kindlasti võimulolijatele, kuid pälvib suurema osa auditooriumi tähelepanu ja heakskiidu. Ja lõpuks meeldib meile kõigile see, kui ajakirjandus on kogu praeguses info virvarris koht, mis annab ülevaate asjadest nagu nad on.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.