Alustan kahe tsitaadiga. 2008. aasta veebruaris teatas toonane peaminister Andrus Ansip pressikonverentsil: "Kui see on kriis ja krahh, et siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada."

Tänavu 18. mail riigikogus esinedes ütles peaminister Jüri Ratas: "Koroonakriis on Eesti taasiseseisvumisaja suurim tsiviilkriis ning sellega võitlemiseks eriolukorra väljakuulutamine oli ainumõeldav samm."

Kumb kriis oli suurem ja millal on selle vastu võitlemisel oldud edukam?

Greta ei ületa enam uudisekünnist

Tosina aasta taguse finantskriisi ajal vähenes Eesti sisemajanduse kogutoodang 2008. aastal neli ja järgmisel koguni 14 protsenti. Tänavuse teise kvartali seisuga oli aasta võrdluses majanduslangus seitse protsenti ja nii mõnedki hoiatavad, et hullem on alles ees.

Mõlemal juhul on aga tegemist kõigest majandusega, mis kahtlemata mõjutab väga erinevalt üksikisikute saatust ja toimetulekut, kuid nagu ajalugu kinnitab, oleme rahvana edukalt ellu jäänud ka ajal, mil keskmiselt oli meil jõukust kaks või isegi neli korda vähem.

Ansip suhtus finantskriisi pikaealisusse üleolevalt ja tal oli õigus. See läks mööda ning rahva rikkus hakkas taas kasvama. Jüri Ratas teeb aga jätkuvalt ülitõsist, poliitika keeles vastutustundlikku nägu, võideldes vähem või rohkem pseudoprobleemiga.

Koroonaviirus on võimaldanud nii Eestis kui ka igal pool mujal maailmas asuda mugavalt mööda vaatama sellest, kuidas inimkond suunab end tõelise, kõikehävitava kriisi poole, mille kõrval koroona hakkab tulevikus tunduma sama väike mure kui Tallinna Linnahalli renoveerimine või valdade liitmine.

Kui veel aasta eest võtsid sündsustundega poliitikudki tõsiselt Rootsi kliimaaktivisti Greta Thunbergi sõnumeid, siis viirusepuhang andis strateegilistele huvidele alati kiirkasu eelistavatele valitsejatele võimaluse tõrjuda globaalse kliimakatastroofi vältimiseks vajalike sammude ja otsuste teema tagaplaanile.

Greta ei ületa enam uudisekünnist ja kuigi teadus on viimase kümnendi jooksul andnud inimkonnale juurde tohutult teadmisi planeedi elutähtsate süsteemide toimimise kohta, on otsustajad eelistanud neid teadmisi eirata ning lasknud fossiilkütustel baseeruval majandusel lustiliselt vanaviisi toimida ja maakera keskmist temperatuuri tõsta tempos, mis nelja aasta eest alla kirjutatud Pariisi kliimaleppe sissejuhatuses võetud eesmärgi saavutamise võimatuks teeb.

Teisisõnu, suurmeestel nagu Donald Trump või Xi Jinping on head eeldused minna ajalukku meestena, kelle otsused hävitasid inimtsivilisatsiooni ja enamuse kõigest elusast me planeedil. Aga selle raamatu peab kirjutama juba mõne maavälise tsivilisatsiooni ajaloolane.

Globaalne soojenemine on silmapiirist lähemal

Ka Eesti suurmehed on osavalt peitunud väikese, silmaga nähtamatu viiruse taha. Mitte kunagi aastast 1993 ei ole riigieelarvet järgmiseks aastaks ja seda koos strateegilisema vaatega mitme aasta peale ette tehtud sedavõrd hilja, kiirustades ja avalikkuse eest varjatult kui tänavu.

Nojah, ministrite kogu aeg läheb pressikonverentsidel osalemisele ja ajakirjandusega läbikäimisele. Mistahes valdkonna strateegilise planeerimisega seotusse – aga ametnikud rutiinselt neid strateegiaid ja arengukavasid ikka kirjutavad – suhtutakse parlamendis, valitsuses ja parteides silmatorkava sugukülmusega.

Mis sest, et kriis on võimalus. Mis sest, et meil hoolimata teaduse näljapajukil hoidmisest on riigis olemas kogu vajalik teadmine selle kohta, mida peaks tegema. Mis sest, et valitsuse sülle on kukkunud miljardid odavat laenuraha, millega saaks kliimapööret majanduses kui mitte lõpule viia, siis vähemalt sellele korraliku vundamendi valada.

Koroona ei ole hetkeseisuga enam inimkonnale tundmatu ja võitmatu vaenlane. Ja pealegi on tegu lihtvõrrandiga, kus tundmatuid õieti ei olegi. Viirusele on vastuseks vaktsiin, mille valmimine on silmapiiril.

Globaalne soojenemine ja selle katastroofilised tagajärjed on juba ammu silmapiirist lähemal ja vaktsiingi valmis, kuid selle kasutuselevõttu lükkavad valitsused aina edasi. Vaktsiin on fossiilkütuste kasutamisest loobumine ja seda vaktsiini ei pea kuskilt ostmagi.

Fossiilkütustest loobumine ei tee ühelegi normaalsele riigile (ja ma ei loe nende hulka Venemaad või Saudi-Araabiat) mingit majanduslikku kahju, vaid on osa vabaturumajandusele loomulikust uuenemisprotsessist ehk innovatsioonist.

Paraku peab valitsusest kostvate signaalide järgi ütlema, et kliimapoliitikast kui eestlaste põhiseadusliku igavese õnne kindlustajast ei ole seal õrnematki aimu.

Näiteks rabab valitsus selle nimel, et Eesti elanikud ei koliks Tallinna, see tähendab, põhja poole, külmemasse kohta. Ilmastiku mõttes on see täiesti tühi mure, sest kui inimesed kõik ka paigal püsiksid, koliksid nad aasta keskmise temperatuuri järgi igal aastal 20 kilomeetri võrra lõuna poole. See tähendab, et ka tallinlased elavad 12 aasta pärast juba Riia ja 20 aasta pärast Kaunase kliimas. Ja seda, et laste suusatama õpetamisel pole enam suuremat mõtet.

Kliimapoliitika seisukohalt oli koroonapuhangust üleilmselt hetkelist abi. Hinnanguliselt vähenes kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamine kevadel 10-15 protsenti. Suurt pilti see ei muuda.

Ja eks Eestiski avaldus kliimapoliitika aina hüsteerilisemas metsaraiumises, põlevkivitööstuse erakorralises doteerimises ning peo ja pauguga uue kiirteelõigu avamises, kus aina kõrgematel tuuridel ja langetatud aktsiiside toel odavamalt saab sisepõlemismootoreid pööritada.

Nii jätkates oleme peagi seisukorras, kus peaminister Ratas peab kibedasti kahetsema, et ei taibanud koroonapuhangut võrreldes tõelise kriisiga pisiasjaks nimetada. Aga ta ei saa vähemasti öelda, et ma pole teda hoiatanud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.