Michel de Montaigne leiutas – nii võiks vist öelda – essee kui olulise kirjandusliku vormi. Sõna "essee" tulebki prantsuse keelest, tähendusega "katse" või "üritus", ja tähistab tollele valgustusajastu algsele vaimule omaselt katset jõuda tõele lähemale või leida väljendust millelegi, mis seni kirjeldamata.

Hea essee on mõtisklev. See on, nagu kirjutas Tacitus oma Annaalides ajaloo kirjutamise kohta, sine ira et studio, otsetõlkes, "ilma vihata ja kireta" või Tacituse algses mõttes, "ilma kibeduse ja erapoolikuseta" ehk siis "erapooletult" kirja pandu.

Teine, Eestis domineeriv lühivorm kannab nimetust "publitsistika". Seda ei iseloomusta mitte arutelu ideede üle, vaid, kõige viisakamalt öeldes, soov oma seisukohta lugejale peale suruda, enamasti rünnates kedagi teist. Sellesse žanrisse võime paigutada paraku pea kõik, mida leiame tänapäevastest "arvamusrubriikidest" Eesti meedias.

Kas kujutaksime ette poliitikut, kes oleks võimeline avaldama kirjutist, mida nimetaksime esseeks ja kus ei sarjata ega laideta oponente? Ehk mõni leidub. Tänapäeval aga ei piirdu ründav publitsistika enam poliitikutega. Avaliku sarjamise ja siunamisega tegelevad ka kirjandusloolased.

See ongi meie ajastu märk.

Enn Soosaar aga kirjutas esseesid. Mõned neist nii pikad, et terminit "essee" saaks kasutada üksnes võrdluses 18. sajandi valgustusajastu filosoofi John Locke'i raamatuga "Essee inimmõistusest", ühe Lääne kultuuriruumi olulisema kirjutisega.

Me elame esseistika põuas. Lugejale lajatatakse mühaklikkuse malmpanniga, levitatakse valesid, vihakülvamine on saanud arutelust olulisemaks. Nagu kirjeldas natsiintellektuaal Carl Schmitt, vaenlane tuleb hävitada. Mõni aeg tagasi lugesin arvamusartiklit, milles öeldi, et hävitada tuleb üks Eesti erakond.

Loen nn arvamusartikleid nii nö peavoolu-, kui ka erakondlikus meedias, ja vahel tundub, et loen 1950. aasta EKP 8. pleenumi teksti. Neis on sama viha ja hävitamissoov nagu Rahva Hääles paarisküljel ilmunud Lembit Remmelga programmilises kõnes, millega kommunistid Friedebert Tuglase põlu alla panid. Mõned erakonnameedia artiklid küündivad juba Põhja-Korea tasemele.

Võime ju öelda, et see on sõnavabadus. Ja ongi. Ent peame endale aru andma, kuhu see võib viia, ja mõnes mõttes ongi meid juba viinud.

Overtoni aken

1990. aastatel tekkis poliitikateaduses mõiste "diskursuse aken", mis hiljem sai nimetuse "Overtoni aken", selle idee looja järgi. See kirjeldab ühiskonnas aktsepteeritavat narratiivi, kuidas see võib muutuda, ja kuidas varem tabuks peetud või raskesti seeditavad ideed võivad muutuda üldiselt vastuvõetavateks.

Me oleme seda ise kogenud. Osad meist mäletavad, kuidas 1987. aastal kõneldi sinimustvalgest, okupatsioonist või Molotovi-Ribbentropi paktist vaid peresiseselt. Iseseisvuse taastamist peeti hullumeelseks ideeks. Vaid aasta hiljem olid juhtivad okupatsioonifiguurid end juba sinimustvalgesse mässimas, kaks aastat hiljem toimus Balti kett, milles osales valdav osa eestlastest.

Sarnaselt, suurema osa Euroopa jaoks oli idee, et Eesti võiks kunagi olla NATO või EL-i liige, veel 1990. aastate lõpul utoopiline, ehkki meie jaoks oli see kindel eesmärk.

Overtoni aken võib laieneda ka teisiti. Viimastel aastatel on diskursus, mida peetakse ühiskonnas aktsepteeritavaks, oluliselt muutunud. See, mis oli poliitikas või ajakirjanduses veel mõni aasta tagasi äärmuslik või ülimalt labane, on muutunud igapäevaseks.

Ühe ülikooli lõpetajaid on nimetatud hobustevarasteks, ministrid on kojutulnud "issid", kes löövad korra majja. Juhtivad eesti riigimehed on kuulutatud ministri poolt "salajuutideks", ametisse astumise tähistamiseks kasutatakse märki, mida kasutas massimõrvar, kes tappis 51 inimest. 

Eesti avaliku diskursuse Overtoni aken on tõepoolest laienenud ning sellele ei näi olevat vastujõudu. Ajakirjandus on loobunud kvaliteedikriteeriumidest ja avaldab sääraseid tekste, väites, et see on sõnavabadus.

Ent samas lõpetati näiteks pressivaenlase tiitli andmine – tiitel, mida mul on olnud au koos Lennart Meriga pälvida - põhjusel, et seda pole enam vaja, ja seda aastal, mil eesti vaba ajakirjandus oli tugevama surve all kui kunagi pärast iseseisvuse taastamist.

Greshami Seadus

Miks asjad on nii läinud, seletab üks seaduspärasus rahandusmaailmast. Seda kirjeldati juba kaks tuhat viissada aastat tagasi, kuid see kannab nimetust Greshami seadus, mille andis nime Inglise majandusteadlane 150 aastat tagasi, viitega 16. sajandi finantsistile.

Greshami seadus ütleb, et halb raha tõrjub hea raha välja. Lahtiseletatuna: mündil on nominaalväärtus, kuid samas vääringus münti, kus kuld on segatud tinaga, eelistatakse puhtast kullast mündile. Tinaga segatud mündi saab ju odavamalt kätte kui samas vääringus mündi, mis tehtud täiskullast.

Me oleme ka oma ajaloos näinud, kuidas Hansa Liiga Lübecki pfennig oli puhast hõbedast vermitud, aga Taani pfennig oli sama nominaalväärtusega, kuid siiski odavam.

Sama on meie n-ö vaba sõnaga. Kes kirjutaks elegantse, rahuliku ja serviti tabava essee, kui saab lapiti lajatada, sõnu valimata, nende tähendust mõistmata. Sõnadel pole enam mingit tähendust, ei "kultuuribolševismil" ega isegi "konservatiivsusel", saati Lääne demokraatia alusterminil "liberaalne", mil pole enam mingit pistmist õigusriikluse ega demokraatiaga, vaid on muudetud samasooliste abielu sünonüümiks.

See vääring, mida on alandatud, on sõna. Raharinglus on ajakirjandus, kus pole vahet, kas arvamusessee on Anne Applebaumi hiljutised mõtisklused populismi teemal või mõne kodukootud vihkamisest pulbitseva "kirjaniku" tekst, kelle keelepruuk kuulub pigem 1949. aasta politrukile. Milline mõtlev inimene tahab lugemusest sündinud sõna pärisvääringut kasutada, kui oled nominaalväärtuselt sama kui tagasihoidlike teadmistega rämehäälne mühkam?

Ei taha, ei ole mõtet. Ja nõnda toimibki Greshami seadus meie kirjasõnas.

Loomulikult võidakse mind süüdistada elitaarsuses. Inimesed ja nende seisukohad peaksid olema ju võrdsed. See oleks võib-olla kohane, kui me neo-matsid ei oleks end ise kuulutanud aadlikeks, üks naljakamaid ning naeruväärsemaid arenguid iseseisvust taastanud Eesti arengus üldse.

Üks Eesti intellektuaalseid tugisambaid

See toob mind tagasi tänase sündmuse juurde. Tunnen, kui suur puudus on meie ühiskondlikus diskurses Enn Soosaare järele. Isegi kui mõni arukas ja lugenud inimene võtab julguse kokku ja avaldabki mõne artikli, teab ta, et sellele järgneb valimatu sõim, ka kõige kõrgemal seisvatelt valitsuse liikmetelt, ja teab ta, et see upub selles virtsas, mis on uhtunud minema avaliku keskustelu Overtoni akna raamid.

Lugesin taas üle Enn Soosaare mõned esseed, nota bene ajakirjandusele kirjutatud esseed. Nagu sõõm värsket õhku, mõtiskelles analoogsete probleemide üle taastatud iseseisva Eesti esimese kahe aastakümne jooksul.

Enn Soosaar oli üks Eesti intellektuaalseid tugisambaid. Temas polnud kübetki seda provintslikku alaväärsuskompleksi, mida ma loen nüüd lehtede arvamuslehekülgedelt. Ei kübetki ärplevat ja üleolevat tsitaadindust. Tühik, mis Ennu lahkudes jäi, on kohal peaaegu igas ilmuvas nn arvamusartiklis, igas publitsistilises kirjutises, meenutades päev päeva järel meile seda, millest tema lahkumisega ilma jäime.

Ennu kirjutistes leian ma ikka seda ehtsat Eesti vaimu, maailmatunnetust ja taipu, mis võimaldas meil sovjeedimülkast taas tõusta. Loodan väga, et nooremas põlvkonnas leidub neid, kes, trotsides ajavaimu, toovad Eesti mõtteloo tagasi oma lätete juurde.