Eesti viimaste stenografistide töö võttis üle robot ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Esmaspäeval sai Eestis ajalooks üks amet - aastakümneid riigikogu sõnavõtte ümber trükkinud stenografistide töö võtab nüüd üle robot.

Sirje Senkel asus stenografistina tööle 29 aastat tagasi, kui Toompeal oli veel kirjutusmasinate ajastu ja stenografistid võis koridori peal ära tunda kopeerpaberist määrdunud käte järgi.

"Väga võõras töö oli, tekst oli võõras, seal olid sellised sõnad nagu fraktsioon ja erakond. Mäletan, et otsisin ÕS-ist, kuidas seda sõna kirjutada ja mida see tähendab, sest senimaani oli olnud ainult üks partei," meenutas Senkel.

Toona trükiti stenogramme viies eksemplaris ja kopeerpaberi panemisest määrdunud käed olid näo musti triipe täis tõmmanud.

"Kõrvaklapid olid rasked. Ma mäletan, et sellised plastmassi orad käisid kõrva ja kui sa läksid koju, siis pidid kontrollima, ega need ei jäänud sulle kõrva," rääkis Senkel.

Aastate jooksul on olnud üksjagu neid tööpäevi, mis on veninud pikemaks kui 24 tundi. "Tulin kolmapäeval kell 13 tööle ja läksin ära neljapäeval kell neli ja ma ei mäletanud, kas ma tulin auto või bussiga tööle. Koju jõudes selgus, et auto oli ikkagi jäänud Toompeale, aga sellistel päevadel sa oled nii väsinud, et su pea lihtsalt ei tööta," tõdes naine.

Kui 1992. aastal vahetasid arvutid kirjutusmasina välja, siis töösisu jäi samaks - sõna-sõnalt tuli panna kirja kõik, mis riigikogu suures saalis räägitakse. Kümneid aastaid seda tööd teinud prouad tunnistavad, et viimasel ajal on poliitikute kõnepruuk muutunud ja mitte positiivses mõttes.

"Lemmikud on meil läbi aastate olnud ühised. Lemmik on see poliitik, kes räägib selget eesti keelt. Kõige esimene lemmik oli Olev Anton 1991. aastal, üks lemmikutest on olnud Märt Rask ja praegu on kindlasti õiguskantsler Ülle Madise," sõnas Senkel.

Alates esmaspäevast teeb stenografistide töö ära robot Hans, kes oma looja, Tallinna tehnikaülikooli vanemteaduri Tanel Alumäe sõnul on üsna täpne ja eksib saja sõna puhul vaid kuue kirjapanemisel.

"Riigikogus räägitakse tavaliselt suhteliselt hea diktsiooniga, nii et diktsioonist tingitud vigu väga ei ole. Rohkem on vigu siis kui, mainitakse mingit sõna, mis ei ole süsteemile tuttav, näiteks sõna, mis on inimeste sõnavarasse tulnud suhteliselt hiljuti või siis mainitakse mingit nime,"  rääkis Tallinna tehnikaülikooli keeletehnoloogia labori juhataja Tanel Alumäe. Näiteks on Hans olnud hädas koroonasõnadega, sest need on alles hiljuti kõnepruuki tulnud.

Ühtegi Hansu jaburat viga Alumäe välja tuua ei oska. "Ma olen kõnetuvastusega tegelenud üle 15 aasta ja neid jaburaid vigu ma enam tähele ei pane," selgitab ta.

Senisest märksa heldemalt tuleb stenogrammitoimetajatel hakata panema punkte ja komasid, sest nende panemisel eksib robot veel üsna palju, sest kõnetuvastus kuvab teksti sõnajadana, millele tehisintellekti mudeli abil lisatakse kirjavahemärgid.

"Ligi veerand kirjavahemärkidest on siis kas valed või vales kohas, aga tihti on küsimus, kas mingis kohas on punkt või koma, kõne puhul on vaieldav," sõnas Alumäe.

Üks on aga kindel, väledate näppude voorus võidab masin inimest - tunniajase salvestuse kirjapanemiseks kulub Hansul pool tundi.

Riigikogu kõnetuvastussüsteem läks maksma 400 000 eurot.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: