Kristiina Raud: millal on oma rahva allasurumine lubatud? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kristiina Raud
Kristiina Raud Autor/allikas: Erakogu

Kui demokraatlikuks peetavas riigis võetakse mingi tunnuse alusel sihikule üks inimrühm, keda represseeritakse, kelle kallal võib vägivallatseda ning kelle olukorrast julgustatakse kaasinimesi mitte hoolima, siis ei ole see demokraatia, kirjutab Kristiina Raud.

Kui meile geograafiliselt ja ajalooliselt lähedal asuvas riigis võtab maad ebaõiglus ja vägivald, siis me ei saa mitte reageerida. Meie rahvas elab kannatavatele inimestele kaasa, me korraldame toetusmeeleavaldusi, meie riigivõim mõistab vägivalla hukka, valitsus toetab rahaliselt teise riigi kodanikuühiskonda ning juhib kriitilisele probleemile tähelepanu ka rahvusvahelises organisatsioonis nagu ÜRO. Me oleme solidaarsed.

Aga meie solidaarsus näib olevat valikuline. Poola on meile sama lähedal kui Valgevene, ajalugugi seob meid, kuid ometi on seal hiljuti aset leidnud vägivallatsemine siinmail suuresti tähelepanuta jäänud.

Tõsi, Poolas ei võitle kogu rahvas aastakümneid võimu hoidnud ainuvalitseja vastu. Poolas ei võitlegi kogu rahvas. Seal võitleb üks rühm inimesi, kelle riik, sealhulgas äsja taas presidendiks saanud Andrzej Duda ja võimu kogunud partei Õigus ja Õiglus, on sisuliselt rahva- ja riigivaenlasteks kuulutanud.

Need on LGBT+ (lesbid, geid, biseksuaalsed, transsoolised ja muu seksuaalse ja sooidentiteediga) inimesed, keda mõni nädal tagasi politsei ründas, ebaõiglaselt arreteeris ja ebaseaduslikult vangis hoidis.

Pahameele ennetamiseks ütlen selgelt, et ma ei võrdle olukordi Poolas ja Valgevenes kui samasuguseid. Kummaski aset leidev ebaõiglus pole vastuvõetav, kuid neid võitlusi ei saa ega tohigi vähendada läbi võltshierarhia stiilis "kumb on hullem".

Mõlemad on tõsised ja mõlema riigi inimesed väärivad palju, palju paremat. Mind ärgitab kirjutama hoopis see seik, et samal ajal, kui me loomulikult reageerime ühele vägivallale, ei paista meid teine vägivald eriti huvitavat.

Võib-olla meie inimesed mitte ei hooli, vaid lihtsalt ei tea. Ajakirjandus on meid hästi kursis hoidnud Valgevenes toimuvaga ning meie riigijuhid on samuti aktiivselt reageerinud nii oma töös kui ka näiteks meeleavaldustel osaledes.

Poola uudiseid meie meedias palju pole, kuigi on lühidalt mainitud, et ÜRO ja välismaised kultuuritegelased tunnevad seal toimuva pärast muret, Eestis aga muretsejaid justkui pole. Ainult üks väljaanne kajastas ka Tallinnas toimunud toetusmeeleavaldust Poola saatkonna ees. Pressiteade läks rohkematele, kuid nad ei jaganud seda. Ma tean, sest ma ise saatsin teate välja.

Aga võib-olla meie inimesed ei hooli, sest LGBT+ teema on kauge, on võõras, ei puuduta meid, ei ole oluline või oleme otsapidi nõus Poola presidendiga, kelle väitel on LGBT+ kommunismist ohtlikum ideoloogia.

Poola riigipea meelest on inimesed, kes lihtsalt on olemas sellistena, nagu nad on, ohtlik ideoloogia. Kui lugejale jääb see väljend häguseks, siis võin pakkuda võrdluse.

Näiteks oleks väga vaenulik, kui mõne riigi valitsus nimetaks ohtlikuks ideoloogiaks seal elavaid eestlasi, kes julgevad end eestlaseks nimetada. Esiteks, see taandab kogu inimgrupi mingi ühe väga üldistatud nimetaja alla. Teiseks, kui see grupp on halvaks ja ohtlikuks kuulutatud, võib nende kallal hakata ka vägivalda kasutama.

Täpselt see ongi Poolas juhtunud. Juba mitu aastat on Poola poliitikud, kirikujuhid ja muud avaliku elu ja varjatumate võrgustike tegelased väsimatult tembeldanud LGBT+ inimesi kõiksuguste vaenulike siltidega, alusetult omistades neile pedofiiliat, moraalitust, kristluse vastasust ja üleüldist ohtu ühiskonnale.

Üle saja kohaliku omavalitsuse on kuulutanud oma piirkonna LGBT-vabaks tsooniks. Kuna kas või statistiliselt on LGBT+ inimesi igal pool, tähendab see, et ühel või teisel viisil peavad need inimesed neist piirkondadest kaduma.

LGBT+ inimesed on lihtne sihtmärk, sest nende kohta levib niigi palju eelarvamusi ja valeinfot, ning hirmutavate väljaütlemistega saab rahvast nende vastu üles ässitada, pannes inimesi muretsema oma laste, oma riigi, koguni oma tsivilisatsiooni pärast.

Muidugi ei ole LGBT+ inimestel säärast võimu kogu kultuur üle võtta. Küll aga on hirm hea vahend panna rahvas võitlema väljamõeldud vaenlasega, samal ajal kui need, kes juba on võimul, oma positsiooni isukalt kindlustavad. Kui valijad võitlevad omavahel ja näevad üksteises tonti, ei näe nad suuremat ohtu demokraatiale.

Demokraatia ei soosi parem- või vasakpoolseid, demokraatia kaitseb iga inimese õigust ja vabadust. Sellesse mahub pere ja traditsioonide väärtustamine, vähemuste kaitsmine, usuvabadus, aga ka teiste väärikuse ja vabaduse austamine ning isiklik vastutus.

Kui demokraatlikuks peetavas riigis võetakse mingi tunnuse alusel sihikule üks inimrühm, keda represseeritakse, kelle kallal võib vägivallatseda, kellel pole õigust ebaõigluse vastu meelt avaldada ning kelle olukorrast julgustatakse kaasinimesi mitte hoolima, ehk seda isegi parastama, siis see ei ole ju demokraatia. See on see tont, mida peab nägema, millele peab osutama ja mida peab peatama.

Samal ajal kui Poola president Duda vaenas LGBT+ inimesi ja lasi politseil nende meeleavaldusi aggressiivselt maha suruda ning aktiviste kurjategijatestki rangemalt kohelda, kutsus ta Valgevene valitsust üles "pidama kinni demokraatlikest põhimõtetest, austama inimõigusi ja kodanikuvabadusi ning hoiduma vägivallast".

Ärme ole silmakirjalikud nagu Duda. Isegi kui me ei saa või ei oska kuskil ebaõiglust nähes midagi ette võtta, siis peame ikka meeles, et inimene on inimene ja vägivald on vägivald. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: