Kriipsalu, Rüütelmann ja Grents: kompostimine – ainult hulludele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pilt Tartu kompostiväljaku vastuvõtualalt, enne kompostimisse saatmist.
Pilt Tartu kompostiväljaku vastuvõtualalt, enne kompostimisse saatmist. Autor/allikas: AS Eesti Keskkonnateenused

Eestimaalaste kodudes tekkivatest jäätmetest on üks kolmandik orgaanilised ehk kompostitavad: need on toidujäätmed. Paraku pannakse suur osa toidujääkidest pannakse segaolmejäätmete hulka. See on lubamatu tegevus, sest biolagunev jääde ei tohiks meie tavaprügikasti üldse sattudagi, kirjutavad Mait Kriipsalu, Margit Rüütelmann ja Kalle Grents.

Prügivedu on aastakümneid töötanud ainsa eesmärgiga linnaruum puhtana hoida ning see, mis jäätmetega edasi saab, ei ole olnud avalikkuse jaoks tähtis. Prügivedajad ajasid asja korda. Nüüd aga oleme hakanud hoolima ressurssidest ning rääkima ringmajandusest, mille järgi ei ole jäätmed enam prügi, vaid väärtuslik ressurss.

Orgaaniliste jääkide kompostimine mullaviljakuse säilitamiseks on olnud Eesti talu raudvara. Me lihtsalt oleme selle unustanud: elame linnades, kus kompostimise jaoks ei ole ruumi ega võimalustki.

Jäätmete liigitamise seisukohalt käsitleme köögi- ja aia- (ehk orgaanilisi) jäätmeid koos, sest mõlemaid on võimalik kompostida või neist toota biogaasi. Majapidamised, kus juba on kompostikast või -hunnik, on igati eeskujulikud. Samuti on aiapidajate hulgas toidu- ja aiajäätmete eraldi kogumine ja kohapeal kompostimine rohkem levinud.

Probleem peitub aga Eestis peamiselt kortermajades ja mis seal salata – ka omavalitsuste teadmatuses, miks ja kuidas peaks biojäätmeid elanikelt koguma ja mis nendega peale hakata.

On sellel vahet, kas panna toidujäätmed või sügisel aiast paari puu lehed segaolmejäätmete hulka (kus need lähevad prügilasse ladestamisele või põletamisele) või koguda neid liigiti? Jääde on jääde ja põletamise korral saaks justkui mõlemast versioonist ringmajandus? Ei. Nii see ei ole.

Alustame algusest

Biojäätmed on üldnimetus kõigele biolagunevale. Kui toidujäätmed visata ära läbisegi kõige muuga, siis nad määrivad ära kõik ülejäänud jäätmed – seega ei saa neid enam materjalina kasutada ja ringlusse võtta.

Toitu oleme ostnud endale söömiseks, mitte põletamiseks või prügilasse matmiseks. See aga tähendab, et toidujäätmed on väga hea kvaliteediga orgaaniline materjal, millest on võimalik valmistada komposti või ka toota biogaasi. See aga ongi ringmajandus, mis on inimestele tuttav aegade algusest, nüüd aga justkui unustatud. On kohutav raiskamine orgaaniline materjal põletada või ladestada.

Üldsusele on väheteada fakt, et kui orgaanika satub prügilasse, tekib selle lagunemise käigus prügilagaas. Ladestamisel tekkivat prügilagaasi küll kogutakse ja kasutatakse näiteks elektri tootmiseks, kuid mõistlikum oleks materjali siiski kasutada otstarbekamalt. Eesmärk võiks olla prügilagaasi tekkimist vältida ja biolagunevaid jäätmeid segaolmejäätmete hulgas prügilasse mitte saata.

Kui tahetakse biogaasi saada, siis seda tuleb toota spetsiaalsetes reaktorites. Prügilates, kus gaasi ei koguta, satub see atmosfääri ja annab oma panuse kliimasoojenemisse. Samal ajal lisab kompost mulda väetusaineid ja orgaanilist süsinikku, mis jääb sinna tallele aastakümneteks. Niisiis me rikastame kompostiga muldasid, säilitades selle toitainete- ja huumusesisalduse ning bioloogilise mitmekesisuse. Mulda saame seega nimetada süsiniku sidujaks ning kompostides väheneb ringluses oleva süsiniku hulk.

Miks siis mitte pisut sortida?

Kõige esimene samm olukorra parandamiseks on toidujäätmete tekkekohal liigiti kogumine – hiljem orgaanikat muudest jäätmetest enam eraldada ei saa. Toidujäätmete eraldi kogumine tundub paljudele keeruline, ebameeldiv ja räpane.

Põhilised vabandused, miks mitte kodus biojäätmeid eraldi koguda, on ruumipuudus või tekkida võiv hais. Esimene neist on arusaamatu: kui jäätmeid sortida, siis nende koguhulk ju sellest ei suurene. Kui mahtus prügikasti enne sortimist, mahub ka sortides.

Mõelda tasuks lihtsalt kastide suurusele, kujule ja paigutusele. Abiks on kast-kastis või kast-kasti-kohal lahendused. Kui orgaanika eraldi koguda ja piisava sagedusega köögist välja viia, on muud jäätmed puhtamad ja nende kastid täituvad aeglasemalt.

Uskuge, ka toidujäätmed ei lähe haisema paari-kolme päeva jooksul. Lisaks on sorditud jäätmed lihtsaim toitumispäevik: nii näed, mida tarbid ja mida raiskad – jäätmed ei valeta.

Kui otsus jäätmeid liigiti koguda on tehtud, siis järgmine samm võiks olla otsus, kas kompostima hakatakse oma aias või antakse jäätmed üle jäätmevedajale. Komposteri võib soetada poest või valmistada ise. Nii väheneb krundilt ära viidavate jäätmete hulk ning sellega ka veokulu. Sel suvel kodukomposterisse pandud jäätmed lagunevad järgmiseks kevadeks sedavõrd, et neid on võimalik juba aias ära kasutada.

Küll aga tahaks siinkohal rõhutada, et kodus kompostimise kohta tuleb teha veidi eeltööd ja omandada lihtsamad kompostimise nipid (vt näiteks Keskkonnaameti õpetust kompostimine kodumajapidamises).

Kui ruumi ei ole, tuleks toidujäätmed anda jäätmefirmale. Selleks oleks vaja tellida nn pruun konteiner, mida reeglina tühjendatakse suvel kord nädalas, talvel ehk pisut harvem. See konteiner ei pea ilmtingimata täis saama – lihtsalt veok ei suuda väiksemat kui 140 liitrit haarata.

Biojäätmete kogumine saab alguse omavalitsusest, sest biojäätmete kogumise korraldamine on kohalike omavalitsuste kätes: omavalitsuse kohustus on korraldada oma territooriumil jäätmevedu ja määrata jäätmeliigid, mida kogutakse. Seega on kohalik omavalitsus see, kes annab või võtab elanikelt võimaluse jäätmeid liigiti ära anda.

Kui omavalitsus on teinud lepingu vaid segaolmejäätmete veoks, siis muid jäätmeid elanikul liigiti ära anda ei ole kahjuks võimalik. Seetõttu on äärmiselt oluline, et elanikud nõuaks võimalust erinevaid jäätmeid liigiti ära anda.

Minimaalselt võiks olla tagatud biojäätmete, pakendite ja segaolmejäätmete äraandmine. Väga paljudes omavalitsustes see kahjuks veel nii ei ole. Siinkohal on paslik teha üleskutse teadlikele elanikele: nõudke omavalitsustelt võimalust vähendada oma jalajälge.

Oluline on ka teavitamine: jäätmefirma eeldab, et omavalitsus õpetab elanikke, omavalitsus loodab aga, et ettevõte võitleb ise liigiti kogutud jäätmete puhtuse eest. Juhtrolli peaks taaskord võtma omavalitsus. Ei piisa sellest, et ükskord sai õpetussõnad ajalehes trükitud – jäätmekäitlust käsitlevaid reegleid tuleb üle korrata kogu aeg.

Parim tulemus sünnib, kui omavalitsus sõnastab oma keskkonnaeesmärgid väga selgelt ning miks mitte võtab sihiks jäätmevaba kogukonna saavutamise. Puhas elukeskkond toob juurde elanikke, maksuraha, valijaid ning häid mõtteid. Orgaaniliste jäätmete käitlemine on jäätmekäitluse pikas ahelas ainuke, mida igaüks, igal pool, igal ajal ning igas mahus saab ise proovida.

Kas lillepeenrale meeldib klaasikildudega kompostmuld?

On hea meel, et ka leidub omavalitsusi ja korteriühistuid, kust kogutud biojäätmed on kvaliteetsed ja prahivabad. Vaid sellistest on võimalik valmistada kvaliteetset komposti. Kahjuks näeme sortimisel ka vigu – koos pakendiga ära visatud toitu ning hoolimatusest konteineritesse visatud sobimatuid jäätmeid.

Väga tihti visatakse biojäätmeid ära klaastaaras, metallpakendis, plastkarpides jmt. Pakendid biojäätmete hulka ei kuulu. Võluvits ei ole ka biolagunev kilekott, sest kui biomaterjali on vähem kui pakendeid, siis lagunemisprotsess toimima ei hakka.

Palju küsimusi on ka neil, kes biojäätmeid juba eraldi koguvad. Näiteks, kas kodused toidujäätmed panna biojäätmete konteinerisse biolagunevas kilekotis või tavalises prügikotis? Sealjuures nõuavad vedajad läbipaistvat kotti, et oleks kohe näha, kas kotis on tõepoolest orgaanika.

Ideaalne lahendus on hoopis täiesti ilma pakendita: kõige parem oleks koguda toas biojäätmeid lahtiselt ämbrisse ning kallata lahtiselt ka õuekonteinerisse. Puhtuse mõttes on mõistlik suures konteineris kasutada vooderduskotti. Jäätmekäitlejale jääb võimalus selline suur kott enne kompostimist välja sõeluda.

Paremuselt järgmine on paberkott. Kui on aga tegemist niiskete jäätmetega, on asi keeruline ja kott võib katki minna. Sada protsenti biolagunev kilekott ei ole käitlejate vaates väärtus, pigem probleem. Esiteks eemaldatakse tavaolukorras enne kompostimist või muud käitlust võimalikult palju võõriseid, sh ka kilekotte, olenemata nende tüübist. Käitlejal on peaaegu võimatu vahet teha, kas tegemist on "komposteeruva", "biolaguneva" või tavalise kilekotiga – kõik, mis kompostimisprotsessi segab, võetakse välja.

Muide, sama kehtib ka väga populaarsete ühekordsete "bionõude" kohta. Kasutame jutumärke, sest see, kui "biolagunevad" või "komposteeruvad" need kotid ja kahvlid-taldrikud on, on veel küsimärgi all.

Niisiis ärge kasutage kergekäeliselt kilekotte kirjadega "biolagunev", vm "bio-" algusega, sest kui selliseid kilekotte on jäätmete hulgas liiga palju, ei toimu kompostimine vajalikus tempos ja ka lõpptoode ehk kompost sisaldab palju plastikutükke. Kui aga ilma kotita kuidagi ei saa, siis eelistage sellist, millel on märge "komposteeritav" või standard EN 13432.

Kindel fakt on, et liigiti kogutud biojäätmed viiakse sajaprotsendiliselt kompostimisele. Eesrindlikumad tootjad sertifitseerivad oma komposti. See annab tarbijale kindluse, et ostetud kompost vastab nõuetele ja on toodetud viisil, mis ei kahjusta kuidagi keskkonda. See ongi ringmajandus, kus oleme kasutanud ära ühest tootest nii palju kui võimalik.


* Mait Kriipsalu, Eesti Maaülikooli Maaehituse ja veemajanduse professor; Margit Rüütelmann, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht; Kalle Grents, AS Keskkonnateenused arendusjuht.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: