Mikael Laidre: Euroopa Liit kui suverään või sopran ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti lipp ja Euroopa Liidu lipp.
Eesti lipp ja Euroopa Liidu lipp. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Suveräänsuse mõistmiseks leidub erinevaid viise, kirjutab Mikael Laidre algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Maailmakord on muutumises, kuid asemele tuleva korra (või korratuse) kontuurid alles joonistamisel. Euroopa ei ole end seni geopoliitilistes mängudes mugavalt tundnud, eelistades olla majandusjõud.

Viimastel aastatel on süvenenud arusaam, et maailm endiseks ei jää ning maailmamajandusest kahanevat osakaalu omaval Euroopal tuleb midagi ette võtta. Nii sündis juba 2016. aastal Euroopa globaalstrateegia ning viimati ametisse astunud Euroopa Komisjon nimetab end geopoliitiliseks. Osana eelkirjeldatud ja alles kujunevast mustrist võib üha sagedamini kohata mõistet Euroopa suveräänsus.

Esmapilgul mõjub idee Euroopa (Liidu) suveräänsusest võõristavalt. Oleme harjunud suveräänsust riikide, konkreetsemalt rahvusriikidega seostama. See ei ole muidugi alati nii olnud ega peagi olema, kuid paratamatult kerkib küsimus, ega Euroopa Liit pürgi üliriigiks või enama tsentraliseerituse poole. Liitriiki vastustavad riikide liidu pooldajad ei soovi näha täiendavat suveräänsuse loovutamist Brüsselile.

Kuid siinse arutelu põhifookus on seekord (peaasjalikult) mujal: alternatiivsel viisil suveräänsust mõista ja küsimusel välistest sõltuvustest.

I

Ekslik on pidada suveräänsuse isaks 16. sajandi prantslast Jean Bodini – kes küll defineeris suveräänsuse kui absoluutse ja alalise võimu. Ajalooliselt pärineb suveräänsuse termin hiliskeskajast ja muutus seejärel ulatuslikult uusaegse riigi mõiste kontekstis.

Siiski ei saa öelda, et suveräänsus olnuks varem tundmatu. Suveräänsuseks võib pidada Vana-Rooma maiestas't (kust tuleb hilisem sõna "majesteet"), mis omal ajal iseloomustas Rooma rahvast ja alles hiljem kandus kõrgematele ametikandjatele ja lõpuks keisrile.

Maiestas tuleb ladinakeelsest keskvõrdest magis ehk 'rohkem/suurem'. Teisest aastatuhandest hakkas Euroopa keeltes esile kerkima tuttavlikum sõna: "suverään". 12. sajandi prantsuskeelne soverain, nagu ka itaalia soprano (kust hiljem tuli muusikast tuttav "sopran"), põlvnesid vulgaarladina sõnast superanus ('ülim') ja ladinakeelsest sõnast super ('üle' või 'peal'). Super on seotud kreekakeelse huper'iga, kust omakorda tuleb meie "hüper-", millest ei peaks siiski kohe tegema mõttelist hüpet ülijõu suunas.

Etümoloogia varjus peitub aga erinevaid viise suveräänsuse mõistmiseks. Oleks vale arvata, et Rooma rahva suverääniks olemise näol oli tegemist kas praktikas või isegi teoorias demokraatliku kontseptsiooniga.

Rooma res publica kujutas endast mitmekihilist partnerlust jumaliku ja inimliku sfääri vahel. Seda tervikut ei valitsetud eksklusiivselt ei ülalt-alla (võimu- ja ametikandjatest) ega ammugi alt-üles (rahvaassambleest või valijatest) lähtuvalt. Isegi kui valitseja võis olla seadusülene (ladina legibus solutus), piirasid teda jumalik ja loomuseadus, lisaks tavad ja kombed ehk traditsioon. Moel või teisel jätkusid samad põhimõtted kristlikul keskajal.

Suveräänsusi võis korraga olla mitu ja nad said eksisteerida kõrvuti. Suverääni võim ei ulatunud kõikjale, sest riik ei olnud võimumonopoliga absolutiseeritud nähtus. Absoluutne ja arbitraarne võim tähendas kuritarvitust, türanniat.

Positiivsetest seadustest (ius positum) kõrgemat tunnistamata on nüüdisaegsesse ideesse riigist ja ühtlasi ka suveräänsusest sisse kirjutatud potentsiaalne despootia. Varauusajal alanud trend kulmineerus revolutsioonidega ja kõige halvemas vormis 20. sajandi ideoloogilise totalitarismiga. Ent isegi konstitutsiooniliselt piiratud positiivsetele seadustele rajatud režiimid kätkevad endas arbitraarsuse ja seega – olgu ühe isiku või enamuse – türannia ohtu.

Miski ei takista põhiseadusi muuta rahvaenamuse poolt, kui ühiskondlike normide Overtoni aken piisavalt nihutatud on. Veelgi lihtsam on põhiseadusi uuenduslikult tõlgendada "progresseerunud" ilmavaatega riigi- või põhiseaduskohtunike poolt. Oleme aastakümnete jooksul korduvalt selliste nihete tunnistajaiks olnud: justkui midagi muutmata on kõik muutunud ja hiljuti mõeldamatust igapäevane reaalsus saanud.

Euroopa Liidul kui mitteriigil oleks potentsiaali taaselustada algupärane ja mitmekihiline suveräänsus, mis oleks kooskõlas juba paberil kehtiva ja vabadust suurendava subsidiaarsusprintsiibiga. Kuid lõpuni arendatuna eeldab see kõrgemate metafüüsiliste normide ja eetiliste printsiipide tunnistamist, ilmavaatelist muutust. Selle väljavaate juurde naaseme hiljem.

II

Kõigi Euroopa riikide ja Euroopa Liidu kui terviku rakursist vaadatuna on igati teemakohane küsimus sõltuvustest ja iseseisvatest võimekustest, seda ressursside vallas energiast toormeni, tehnoloogias uusimatest sidevõrkudest tehisintellektini ning finantsarhitektuurist füüsilise taristu ja sõjanduseni välja.

Kõik Euroopa riigid on liiga väikesed ja nii tihedalt omavahel läbi põimunud majandustega, et kellegi võimuses ei ole suveräänsust kui välistest teguritest rippumatust üksi edendada.

Oma geograafiat ega geoloogiat ei muuda. Suhteliselt energia- ja ressursivaese piirkonnana on paratamatu, et Euroopa sõltumatust enne ei saavuta, kui õhust elektrit õpitakse ammutama või loobutakse harjumuspärasest ainelisest heaolust. Kõrgtehnoloogiline majandus rajaneb toorainele, mida Euroopa maapõues kas ei leidu või ei ole piisavalt.

Ka ette võetud rohepööret ei teosta imporditud ressursside ja energiata – elektriautod ja akud, samuti päikese-, tuule- ning üleüldse taastuvenergiasektor toovad kaasa uued sõltuvussuhted strateegiliselt olulistest ainestest.

Küll aga saab probleemi teadvustades sellele lahendust otsida. Juba aastaid on Euroopa Liit koostanud kriitilise tähtsusega toorme nimistut ning käesoleval aastal peaks olema oodata uut kaanonit. Nimekiri on iga kord pikenenud ning sama võib nüüdki oodata; hea kandidaat oleks nt akudes vajalik liitium.

Listis olevatele haruldastele muldmetallidele on erinevatel põhjustel Hiinal sisuliselt monopol, kuid seegi on hakanud kahanema ning iseenesest leidub ihaldatud ainerühma elemente küllaltki laialt (lihtsalt kaevandamine on kallis ja saastav).

Et ressursilist kesisust ja sõltuvust mahendada, tuleb seda "kätt" võimalikult hästi mängida. Niisiis on igati arusaadav Euroopa huvi näiteks Aafrika ja suurt potentsiaali omava Arktika suhtes.

Piirkonna geostrateegilist tähtsust joonib alla seegi, et Hiina kuulutas end mõni aasta tagasi Lähi-Arktika riigiks. Arktika suurte haruldaste muldmetallide varu seisukohalt räägivad kaasa ka Lapi- ning eriti Gröönimaa, jättes Euroopale võimaluse. Turgude ja tarneahelate mitmekesistamisega, uute tehnoloogiatega ning ringmajandusega saab kindlasti nii mõndagi Euroopa huvides ära teha. Värske pilguga kaubandusstrateegial on võimalik toetada Euroopa huve ja suveräänsust üle ilma.

Rohepöörde ja Euroopa kõrgtehnoloogilise majanduse vajadustega kaasnev strateegiliste aineste alane sõltuvus ei ole pisisasi, ent ei tohiks olla võrreldav näiteks nafta ja gaasi sõltuvusega ega tarned sama haavatavad.

Suveräänsuse maksimeerimise vinklist ei ole kasulik ei täielik või liigulatuslik sõltumine ühest tarnijast ja energia-, toorme- või kaubagrupist ega ka ühegi allika või ressursi totaalne välistamine.

Kasvav taastuvenergia osakaal võiks sellele kaasa aidata. Praegu impordib Euroopa Liit ligi 60 protsenti energiast ja seda suuresti Venemaalt, kuigi jutud Euroopa pea totaalsest energiasõltuvusest Venemaast on siiski liialdatud. Imporditud naftast tuleb ca 30 protsenti Venemaalt ning nii tahketest kütustest kui ka gaasist ca 40 protsenti.

Kõik kokku tähendab see, et Euroopas tarbitavast energiast pärineb ca viiendik Venemaalt. Isegi kui lähitulevikus maagaasist (kui võrdlemisi puhtast fossiilsest kütusest) sõltuvus võib veidi kasvada, on seatud eesmärk, et tulevik oleks vesinikkütuse päralt.

Et valitud suund oleks mõistlik (nii puhtuse kui ka väiksema sõltuvuse vinklist), läheb vesinikugi jaoks vaja rohelist energiat (seni on vesinikku ülekaalukalt toodetud fossiilsetest kütustest). Olemasolevat gaasitaristut võiks saada vesiniku jaoks kasutada. Lähiajal, ega võib olla üldse, ei kao siiski ka nafta ega gaas kuskile.

Kuid lisaks tarkadele käikudele toorme lauas on tarvis tugevaid kaarte muudest mastidest. Armutu globaalne konkurents nõuab värsket pilku. Konkurentsireeglid ei pruugi alati parandada Euroopa firmade positsioone ega turg hoida ära soovimatuid ja suveräänsust ohustavaid ülevõtmisi, investeeringuid ja laene. Teadus- ja arendussektori unarusse jätmine õõnestaks tugevalt suveräänsuspüüdlusi.

Olid ajad, mil Lääs võis muretseda peamiselt tööstusspionaaži pärast – nüüd on Hiina aina sagedamini juhtrollis ja mühinal kasvab Hiinas registreeritud patentide arv. Aktuaalsed arutelud 5G tehnoloogia, aga ka tehisintellekti ümber ärgitavad eurooplasi mõtlema digisuveräänsusele ja küsima, ega ole juba hilja.

Lisaks on mõistlik tegeleda tarneahelate, logistika, taristu, tööstuse ja kaubandusega laiemaltki, et vähendada sõltuvusi ja suurendada iseseisvust, puudutagu see toidujulgeolekut või viimase kriisiga ilmsiks tulnud tervishoiusektori haprust.

Tsentraalse tähtsusega on endiselt USA kontrolli all olev maailma finantsarhitektuur. Kuid vastumeelsus dollarihegemooniale ja (sekundaar)sanktsioonidele on aina süvenenud ega piirdu pelgalt Hiina, Venemaa, Iraani või Venezuelaga.

Rahulolematus on tasahilju laienenud Euroopassegi (nagu mh kinnitab praktikas marginaalne, ent sümboolselt märkimisväärne käik: 2019 loodud INSTEX ehk dollarit ja finantstehingute taristut SWIFT vältiv mehhanism kaubavahetuseks Iraaniga). Omamoodi võib süüdistada USA positsiooni tugevust ja enda edu ohvriks langemist – liigsete survemeetodite omamisega ja nende kasutamisega peletatakse eemale neid, keda on asutud mõjutama või kelle suhtes võidakse mõjuhooba soovida kasutada. Euroopa Komisjon juba mõtleb euro tugevdamise võimalustele.

Ja kui rohepööre võiks anda löögi Venemaale olulise sissetulekuallika ehk nafta pihta (kuigi jõudsalt on vähenenud hinnatase, mida Venemaa vajab eelarve tasakaalustamiseks), siis sellel on potentsiaal tabada palju valusamini Ameerikat. Kliimapööre võiks õõnestada dollarit viimase seotuse tõttu naftaga. Kullastandardijärgne nn petrodollar püsib globaalse naftanõudluse najal.

Kindlasti ei ole põhjust eeldada ei USA ega dollari peatset kokkukukkumist. Kollaps ei oleks pealegi kellegi huvides ei Hiinas, Venemaal ega Euroopas. Kuid samas ei ole ükski maailma hegemoniaalne reservvaluuta alaliselt püsima jäänud ning selleks stsenaariumiks (kus on oluline suveräänsusmõõde) on asutud valmistuma, isegi kui maailmakorralised muutused sarnanevad tektooniliste laamade aeglaste nihetega – kust siiski ei puudu ka maavärinad.

Kui sõjalist mõõdet vaadata, siis teatavasti kehtis külma sõja ajal printsiip: hoida sakslased maas, ameeriklased sees ja venelased väljas. Seni mugav tundunud mudel on surve all. USA on juba mitmendat administratsiooni järjest heitnud Euroopale ette madalaid kaitsekulusid ja oma kohustuste kandmata jätmist.

Kuid millele Euroopa täiendavaid kaitsevaldkonna ressursse kulutaks? Kas Ameerika huvide realiseerimisele ja USA sõjatööstuse toetuseks või omaenda kaitsetööstuse arendamiseks ja teisel pool Atlandit peljatud, gollistlikult kõlava strateegilise autonoomia saavutamiseks? Selge on aga see, et mingitki arvestatavat iseseisvat sõjalist musklit omamata on mõiste "majandusjõud" peaaegu oksüümoron.

III

Kuidas siis on Euroopa suveräänsuse väljavaatega? Asi on lõpuks suures plaanis kahetasandiline, kuid seotud: mida vähem välistest teguritest sõltuda, seda iseseisvam saab olla nii oma ilmavaatelistes valikutes kui ka materiaalse heaolu poolest. Kellegi teise toorainest, rahasüsteemist või sõjalisest jõust sõltuvale Euroopale võidakse dikteerida vastuvõetamatuid tingimusi.

Ilmselgelt utoopiline oleks seada eesmärgiks tõeline autarkia või üliriigiks tõusmine. Samas viitavad maailmas laiemalt hoogu koguv suveräänsustrend ja vastavad pürgimused eripalgeliste ja -võimeliste jõudude poolt võimalusele suurendada rippumatust välistest ettekirjutustest ja mõjutustest.

Euroopa väljavaade võiks nii stardipositsiooni poolest kui ka mitmevektorilise diplomaatia korral keskmisest parem olla. Praeguse suveräänsusarutelu eelis on seegi, et tarvis ei oleks keerulisi lepingumuutusi ega föderaalriiki – miski ei nõua uusaegses tähenduses absoluutse suverääni ülesseadmist (olgu olematu Euroopa deemose või valitseja näol).

Euroopa sisemõõdet vaagides näeme aga, et lahkmeel on suur nii riikide vahel kui ka sees. Ja sel põhjusel on suuresti küsitav valmidus senisest ulatuslikumalt rakendada antiik- ja keskajast tuntud arusaama suveräänsusest – eriti, kui see eeldab kardinaalseid ilmavaatelisi muutusi.

Selge on see, et Euroopa ei ole kunagi olnud ega saa olema üks rahvus, mistõttu rahvusriiklik suveräänsus kõne alla ei tule. Euroopa on ühtne olnud ainult kristlikuna, ent praegustes oludes on taastatud Europa christiana ettenähtavad väljavaated piiratud. See jätaks seni alati nurjunud totalitaarsed eksperimendid.

Tehnodüstoopia võluvus teatud ringkondadele võib sellise sammu irratsionaalsusest hoolimata meelitada vanasse ämbrisse astuma; ent seda saame vaadelda pigem hoiatuse kui suveräänsusarutelu aktsepteeritava valikuna.

Kui ilmavaatelist lahkmeelt vastuvõetaval moel ületada ei suudeta, on see oluliseks nõrkuseks ja puuduseks. Samas ei ole ka valeideoloogiale rajanev kunstlik koosmeel parem. Ühtlasi aitaks vähem ideoloogiline ja dotseeriv poliitika Euroopa huve edendada (on ju praegune inimõiguspoliitika naguniigi valikuline ehk silmakirjalik). Ilmavaatelise üksmeeleta jääks alles materiaalsetest huvidest kannustatus.

Kui siingi EL-i tasandil kokkuleppele ei jõuta, on võimalik geopoliitilisest suveräänsusest huvituvate riikide koondumine, nt taas elustades kaasaegsel kujul Karl Suure impeerium (kui eeskätt Saksa-Prantsuse koostöö korralikult jalad alla saab).

Võimalik on ka suveräänsust vähem tähtsustavate piirkondlike koosluste, nagu teoreetiline Hansa 2.0, Vahe-Euroopa või mõne kitsama partnerluse esile kerkimine – kes võiks valida kas lähema või lõdvema suhte Euroopa tuumiku või Ameerikaga ja mõnel puhul isegi Hiina või Venemaaga. Väiksemate rühmituste suveräänsuspotentsiaal oleks paratamatult ahtam kui suuremal jõul. Ühemõttelise poole valimisega kaotataks suveräänsus meelishegemoonile lootuses vältida või oluliselt kitsendada muude vastumeelsete jõudude mõju.

Peamine välismõõtme keerukus Euroopa suveräänsuse kasvatamisel seisneb paradoksaalselt suhtes justkui suurima liitlase, Ameerikaga. Seda eeskätt finants- ja sõjanduslikus mõõtmes. Ühelt poolt viimasest maailmasõjast traumeeritud ning külma sõja korda mugavaks stabiilsuseks pidanud Lääne-Euroopa ning teisalt oma naabrit kartev Ida-Euroopa tõrguvad astumast samme, mis muudaks status quo'd.

Samal ajal usuvad paljud, eelkõige Läänes, et Ameerika ise muutub ja sellega korduvad hääbuvate või langevate impeeriumite kapriisid: tähelepanu hajumise ja Euroopale jaguvate ressursside kahanemisega kaasnevad eksklusiivselt USA huvidest tulenevad nõudmised. Ostujõu pariteedilt on Hiina juba mõni aasta olnud maailma suurim majandus (ning IMF 2020 prognoos ennustab võimalust, et selle näitaja alusel möödub Venemaa Saksamaast).

Niisiis võiks väheneva mõjuga Euroopa ja USA teoreetiliselt seljad kokku panna, ent erimeelsuste hulk ja kaksikhegemoonia paradoksaalsus – ehk pariteetse suhte väljavaate puudumine – räägivad selle stsenaariumi kahjuks. Realistlikult tähendaks see praeguse olukorra põlistamist USA juhtimisel ja Euroopa suveräänsuse sahtlisse panemist.

Osa riike ainult tervitaks tihedamat sõltuvust Ameerikast. Teised jällegi ei usu, et Ameerikal piiratud ressursse Euroopale samaväärselt jaguks või et USA lubaks iseseisvat tegutsemisvabadust.

Võimalik muidugi, et idee Euroopa suveräänsusest heidetakse raskuste tõttu kõrvale. Sel juhul, ja tõukuvalt "suverääni" etümoloogiast, jääb piltlikult valikuks Euroopa Liit kui sopran selle sõna muusikaalases tähenduses. Kaunihäälse sopranina laulaks Euroopa kas luigelaulu või kellegi teise taktikepi all ja võõralt noodilehelt. 

Autor avaldab isiklikke, mitte ametialaseid seisukohti.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: