Jalutasin ühel ebaloomulikult päikesepaistelisel septembripäeval Balti jaama bussipeatuse kandis ja nägin noort ema lapsevankriga. Emal oli ees mask, kusjuures valepidi. Sisemine valge pool oli väljas.

Sellega seoses tuli meelde, et olin lubanud maske osta ja läksin sealsamas olevasse Balti jaama apteeki. Ostsin siis pakitäie maske ära, ent huvi pärast küsisin apteekrilt üle, et kumba pidi neid maske siis kantakse. Apteeker uuris maske ja tegi mulle selgeks, et valge pool käib sisse.

Mina küsisin, et kas see seisab ka pakil. Apteeker uuris siis omakorda pakil olevat õpetust ja ka mina lugesin ta läbi. Eestikeelne õpetus seletas, kuidas vajutada näo järgi maski ülaservas olev traatriba, kuidas katta maskiga suu ja nina ja veel palju vajalikku, aga õpetuses polnud ühte elementaarset asja – kumba pidi mask siis ikka ette käib.

Apteekril sai minust mingil hetkel villand ja ütles, et õpetusi on internetis palju, alates tekstidega ja lõpetades Youtube'i klippidega. "Veel märtsis pandi need üles," kuulutas ta maskiteema lõpetatuks.

Läksin koju ja millalgi avasin Facebooki, kus enam-vähem esimese asjana sõitis mulle ette õiguskantsleri Ülle Madise koroonateemaline postitus. See oli kommentaariks ERR-i veebisaatele "Otse uudistemajast".

Kaheksas punktis esitas Ülle Madise kõige muu seas suhteliselt maskiskeptilise seisukoha, et kuna teaduspõhiselt pole ära tõestatud, et mask aitab koroonaviiruse leviku vastu, siis pole ka maskikandmise kohustuslikuks muutmine otstarbekas. Õiguskantsleri virtuaalsõbrad postitasid edasises pikas diskussioonis mitmeid viiteid uuringutele, mis just vastupidist tõestasid.

Ma ise ei ole COVID-19 ja maskiteemalisi teadusartikleid lugenud, tunnistan ausalt. Mul on lihtsalt oma valdkonna teadusartikleid olnud vaja lugeda ja ega meditsiinivaldkonda kuuluvate artiklite lugemine nii kerge ka ei ole.

Ent ma tean, et selliseid artikleid on nüüdseks ilmunud päris palju, olen mõnevõrra lugenud nende teese ja kujutan ka ette, milline on selles valdkonnas soliidne ajakiri ja mis mitte. Sellest hoolimata satub mulle pidevalt ette maskiskeptilisi kirjatükke, peaaegu kõigis Eesti meediaväljaannetes. Ning satuks isegi rohkem, kui ma neid taga otsiks.

Ma saan aru, et paljud inimesed ei taha maske kanda. Need on ebamugavad, ajavad prillid higiseks, õhku sealt eriti läbi ei käi ning lisaks tuleb need oma raha eest osta. Seega pole imeks panna, et vandenõuteooriate armastajad leiavad maskide propageerimises hoopis kellegi varjatud ärihuvisid.

Eriti paistab see lähenemine olevat populaarne mõnes kremlimeelsete eestivenelaste Facebooki-grupis, kus niikuinii vohab pehmelt öeldes mitte eriti heatahtlik suhtumine Eesti Vabariiki, selle presidenti, valitsusse ja parlamenti. Aga ega eestlasedki eriti alla jää. Muidugi on siinkohal paslik küsida, et kuidas suutis Eesti Vabariigist kordades vaesem ning probleemidepuntrasse mässitud Ukraina oma inimestele märtsis-aprillis tasuta maske jagada, aga Eesti seda ei suuda. Ent see selleks.

Maskiskeptikute üks lemmikargumente on, et kuna inimesed kannavad maske valesti, siis pole neil asjandustel niikuinii mingit mõtet. Mina kandsin (niipalju kui ma seda kandsin, sest olin maakodus isolatsioonis) suure osa karantiiniajast maski valepidi, sisemine pool väljas.

Lõpuks küsisin ühelt arstilt ning too selgitas mulle, et mask käib hoopis teistpidi ette. Sinna juurde veel see, et prillikandjana läks mul päris pikalt aega, enne kui ma õppisin seda neetud plekk-klemmi niimoodi voltima, et ma iga hingetõmbega prille higiseks ja veel higisemaks ei hinganud. Ning kõik me oleme nüüdseks näinud, eriti just supermarketite teenindava personali puhul, formaalset ja vale maskide kandmist – mask lõua all, nina maski kohal väljas, mask liiga lõdvalt ees jne.

See kõik aga ei tähenda, et maske ei peaks kandma, vaid seda, et kogu aeg peaks inimesi informeerima sellest, kuidas õige maskikandmine käib. Millegipärast arvavad selleks seatud ja kutsutud inimesed, et kuna märtsikuus oli maskikandmise instruktaaže massiliselt, siis sellest piisab. Elu näitab, et ei piisa.

Maskide õiget kandmist ning maskide õiget valikut – et peal oleks näiteks meditsiiniline tähis – peaks pidevalt üle kordama. Vahest siis hakkame nii tänavail, poes kui ka erinevates teenindusasutustes nägema korralikult ette pandud maske. See kõik tõstaks ka meie kollektiivset turvatunnet.

Ma ei usu, et ma olen ainukene, kes soovib, et koroonaepideemia koos selle olemasolust johtuvate piirangutega juba ükskord mööda saaks. Selle nimel vajalikul ajal vajalikus kohas mask ette panna ja vaadata, et see õigesti ees oleks, seda pole vist eriti palju nõutud.