See võis olla umbes 2014. aastal, kui Moskva politoloogiaprofessor Sergei Medvedjev kirjutas oma igakuises venekeelse Forbesi kolumnis obkomteooriast. Kusjuures tagantjärele ma ei tea, kas tema mõtles selle termini välja või oli see juba enne käibel. Ent venekeelses meediaruumis on see sõna läinud laialt käibele ja jõudnud ka venekeelsesse Eestisse, eriti sotsiaalmeediasse.

Ükskõik, millises kommentaariumis või Facebooki seinal sa ringi ei vaata, kui tegemist on poliitilise teemaga ja keeleks on vene keel, siis ühel hetkel tuleb sisse ka obkom. Kes mäletab, see oli nõukogudeaegne terminoloogia, oli selline territoriaalne ühik nagu oblast (paljudes post-nõukogude riikides on siiamaani), mida juhtis oblasti parteikomitee.

Obkomiteooria on varjatud kujul väga populaarne Venemaa riigitruude politoloogide ja n-ö poliitikaekspertide seas ning on nende jutust imbunud ka Eestisse nende inimeste mõõtemaailma ning sõnavarasse, kes selle seltskonna juttu tõsiselt võtavad.

Kokkuvõtvalt tähendab globaalne oblastikomiteede süsteem seda, et maailm on jagatud suurteks oblastiteks, mida juhatatakse teatud keskusest, kes siis orkestreerivad globaalset vastuseisu. Venemaal usutakse, et suurt osa maailmas toimuvast juhitakse Washingtonist, kus istub kuri seltskond, kes üritab maailma oma tahtele allutada ja kõigile oma lähenemist dikteerida.

Oblastikomitee teoorial on uskumatult palju poolehoidjaid. Kunagi näiteks vaatasin huviga Eesti eurosaadiku Yana Toomi esinemist Venemaa jutusaates (see oli vist tuntud propagandisti Vladimir Solovjovi saade), kus ta näiteks teatas, et Eesti välispoliitikat juhitakse Washingtonist.

Huvitav on see, et oblastikomitee teooria ei ole terminoloogiliselt eesti keelde jõudnud. Mõtlemisviis ehk siis kontseptsioon on ammu olemas igat masti vandenõuteoreetikute seas, ent mõistet veel ei kasutata. Mina vähemalt pole näinud.

Oblastikomitee kontseptsioon põhineb arusaamal ülilihtsustatud maailmast. Midagi ei juhtu niisama ja juhuslikult, vaid sellel on alati üks ja konkreetne põhjus – keegi kusagil tõmbab niite.

Muidugi on oblastikomitee maailmavaade vastuoluline, nagu see vandenõuteooriatega ikka kipub olema. Kord allub Euroopa Washingtonile, siis aga kerkib kusagilt välja Brüsseli oblastikomitee. Seega, kas Euroopas tõmbab varjatud niite Euroopa oma kurikael või siis USA president on teinekord lahtine.

Teisalt, vandenõuteooriate tugevus pole nende vastuolulisus vaid see on nende tugevus. Praktikas tähendab see, et igas olukorras on võimalik leida põhjendus, kes praegu mängu juhib. Tuleb lihtsalt anda vastus küsimusele: "Kellele see on kasulik?" Ja siis selle järgi otsustada, kes on "ülevalt poolt" käsu andnud.

Kui nüüd vaadata, siis oblastikomitee mõtlemist annab kohandada igasse situatsiooni. Võtame või ühe kuumima konfliktseima teema kaasaegses Eestis: kas kanda maski või mitte. See narratiiv, et maske surutakse inimestele peale, sest keegi teeb sellega raha, eksisteerib alates märtsist, kui mitte varasemast ajast.

Paradoksaalsel kombel (või on see ainult minu mulje?) kipuvad oblastikomitee varjatud struktuure hoomavad inimesed ennast pidama ainukesteks kainet mõistust säilitanud inimesteks, kes tunnevad ära salajase vandenõu, mille eesmärk on inimkonda orjastada, kiibistada, panna tarbima teatud asju tooteid ning valima teatud poliitikuid. Miks on vaja kedagi valida, kui valimised on niikuinii võltsitud ja manipuleeritud, seda muidugi reeglina seletada ei osata.

Vandenõuteooriate analüüsijad seletavad omalt poolt, et vandenõuteooriate peamine võlu ongi nende lihtsus. Ükskõik, mis maailmas ei juhtu, selle saab alati ühe lausega ning must-valgelt ära seletada. Maailm muutub järjest keerulisemaks, see kasvab inimestele üle pea ning kogu kirjut pilti on raske hoomata.

Väidetavalt on vandenõuteooriate üks roll see, et need annavad inimesele lisaks seletusele ka kontrolli maailmas toimuva üle. Praktikas on see tegelikult aga tihti ju vastupidi. Uskudes, et enamik asju maailmas otsustatakse mingis müütilises oblastikomitees ning et sealt tuleb kõik käsuliini pidi allapoole, annab inimene hoopis kontrolli tumedatele jõududele.

Teinekord ma mõtlen, et usk inimese võimetusse maailma valitsevate telgitaguste kontrollijatega võidelda on üks sotsiaalse nihilismi vorm. See on muidugi väga mugav – kuna minust ei sõltu mitte midagi, siis ei pea ma ise millegi nimel pingutama. Paraku viib selline mõtlemine ummikusse.

Ummikus olemise tunne tekitab viha ja tingib selle, mida inglise keeles tähistatakse terminiga contrarianism ehk siis kõige vastu olemine. Contrarianism on Eestis täiesti silmatorkav ühiskondlik nähtus. See on kusagil kindlasti kogu aeg eksisteerinud, aga nüüd on see kuidagi eriti nähtav.

Ja jälle ei saa me ilma paradoksideta. Kui väidetavalt elame me ühiskonnas, mida iseloomustab suurenev individualism, siis kõige vastu olemine tähendab tegelikult vabatahtlikult ning (osaliselt) kollektiivselt oma õigustest loobumist. Ma ei tea miks, aga kohati on mul tunne, et usk igat masti maailmavalitsejatesse on tegelikult tingitud soovist, et keegi võtaks minu eest otsuseid vastu.