Robert Kitt: harrastussportlase märkmeid
Teel vedelevad tõukerattad, koerad, autod ja inimesed ise. Robert Kitt loeb Vikerraadio päevakommentaaris üles harrastussportlasi varitsevad ohud.
Ei ole kahtlustki, et Eesti rahvas on viimase kümnendiga pöördunud tervisespordi usku. 15. aasta jooksul arendatud sada terviserada pakuvad liikumisvõimalusi üle terve Eesti. Punased põsed, head tulemused rahvajooksudelt ning tervelt elatud aastad on vaid väike valik positiivsetest emotsioonidest, mida tervisesport endaga kaasa toob.
Siiski võib märgata, et muidu nii positiivse tegevuse tuha all hõõguvad mitmed söed, mis harrastussportlastel meele mõruks teevad.
Kui ühele teele satub kokku mitme erineva huvi ja eesmärgiga liiklejaid, siis tekivad tahes-tahtmata rivaliteedid, mis võivad suisa tüliks paisuda. Seega oleks vajalik positiivse emotsiooni säilimiseks oma ninaotsast veidi kaugemale vaadata ning mõelda, mida teine liikleja tunneb.
Kõigepealt vedelevad tõuksid. Jalgrattaga kergliiklusteel liigeldes on ettesattuv tõuks heaks võimaluseks kukkuda. Samuti laste poolt maha jäetud mänguasjad või vedelevad jalgrattad. Lahendus on tegelikult lihtne: kui pargid, siis pane ratas tee pealt ära. Kui oled lapsega jalutamas, siis vaata ringi – rullitajad ja ratturid on päris kiired ning laps võib kogemata viga saada.
Siis vastasseis kahe- ja neljajalgsete ning viimaste omanike vahel. Kui Ronald Reaganile omistatakse fraasi "10 kõige koledamat sõna inglise keeles", siis pakun välja neli kõige koledamat sõna vene keeles: "on že nje kusajet" (e.k - ega ta ei hammusta). Metsajooksu tegeva koerapelgliku kodaniku kõige suuremaks hirmuks on tema poole haukudes lendav Pontu, kelle omanik kindlalt teab, et ta ei hammusta.
Head koeraomanikud, teie lemmik on ikka Teie lemmik. Ta ei ole metsatukas sporti tegeva inimese lemmik. Ja teine inimene ei pea teadma, kas teie koer soovib mängida või ründab. Võõras loom on võõras. Palun ärge laske oma loomadel suvalises kohas vabalt joosta ning hirmutada möödakäijaid.
Edasi juba traditsioonilise rivaliteedi juurde: jalgratturid versus autod. Suur hulk liiklusraevu on just sellest paarist pärit. Tõsi, aastate jooksul on liikluskultuur arenenud. Neljarattaliste juhid võtavad sagedamini hoogu maha ning hoiavad ratturist 1,5 meetri kaugusele. Siiski, pikk tee on veel minna.
Miskipärast on just roolikeeraja leiba teenivad mehed arvamusel, et teed on neljarattaliste pärusmaa ja ratturid mingu kusagile põllu peale. Jah, ratturid ei ole ka alati süütud. Kitsastel teelõikudel ei ole kohane kõrvuti sõita. Aga mitte miski ei õigusta raskeveokitega napikate tegemist või ratturite teelt välja rammimist.
Empaatia arendamiseks võiks iga bussijuht kohustuslikus korras ühe päeva aastas jalgrattaga Tallinna liiklusvoolu sukelduda. Kuna Tallinna Linnatranspordi AS on Tallinna oma, siis saavad bussijuhtidest ratturid ka Tallinna transpordiameti liikluskorralduse juht Talvo Rüütelmaale otse sisendit anda, kuidas linnas rattataristut parandada. Seniks pidagem üksteisest lugu ning katsume maanteedele koos ära mahtuda.
Kahetsusega tuleb selliste vaenutsevate paaride nimistu tippu paigutada iga inimese suurima vaenlase – inimese iseenda. Iseenda peale pahased olevad inimesed, kes peavad ennast purunematuks.
Just purunematuks. Kuidas muidu saab nimetada ilma kiivrita rulluisutajat? Selgelt on täheldada seaduspära, et mida paremini inimene rullitab, seda suurem on tõenäosus, et tal on kiiver peas. Ei ole harvad juhud, kus inimesel on põlve-, küünarnuki- ja isegi käelaba kaitsed, kuid puudub kiiver! Oma esimesi kilomeetreid sõitvad ilma kiivrita ukerdavad rullitajad kriibivad pilku.
Kahjuks ei ole harvad ka juhused, kus emmed on lastele uisud alla pannud, kuid kiivri unustanud. Sinuga ei juhtu? Rikub soengu? Vabandust, PERH-i intensiivis või vegetatiivses olekus ei huvita soeng mitte kedagi. Ei usu? Energia jäävuse seaduse kaudu saab hinnata, et rullitaja kukkudes saab pea maaga kokku põrgates sama suure obaduse, kui 1kg haamriga vastu pead lüües. Valus!
Head kaasmaalased, teeme sporti ning püüame ära mahtuda nii kergliiklusteedele, metsaradadele kui ka maanteedele. Sulle iseenesest mõistetavad asjad ei pruugi teistele samamoodi näida, olgu selleks vedelevad tõuksid, haukuvad Pitsud-Pontud või maanterattur, kelle ratas teeb suure vappe, kui täiskiirusel raskeveok mööda uhab. Kui aga usaldada oma liikumise mõne ratta peale, siis ole hea pane kiiver pähe. Kiiver päästab elusid.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel