Andre Hanimägi: sotsiaaldemokraatlik rohepööre meenutab impulssostu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andre Hanimägi
Andre Hanimägi Autor/allikas: Erakogu

Tallinna soov saada roheliseks pealinnaks oli ja on tõeline ning seda tõestasid ka teod ning pääsemine finaali. Kahju, et tiitlist ilma jäämine on saanud parastamise objektiks, kuid kahtlemata ei vähenda see linnavalitsuse soovi muuta Tallinnat iga sammuga paremaks, kirjutab Andre Hanimägi.

Tallinna sotsiaaldemokraatide juht ja tõenäoline linnapeakandidaat Raimond Kaljulaid heidab Tallinna juhtkonnale ette suutmatust tuua rohelise pealinna võit finaalist koju. Kaljulaidi kui endise linnaosa vanema välja toodud teesid rohepöördeks on aga pigem hirmutavad kui läbimõeldud sammud.

Need ideed meenutavad impulssostu, kus kodus üllatatakse elukaaslast elutuppa viidud viiemeetrise Tiki-kujuga. Suur ja naabritele uhke näidata, kuid praktikas tuleb diivan ühes elukaaslasega välja tõsta ning lõhutud katuse tõttu istuda vihma käes.

Uued projektid loovad võimalusi

Kaljulaid toob esimese asjana välja suurte projektide mõttetuse. Varasemalt kirja pandule võib välja tuua, et nende projektide all peab ta muu hulgas silmas Gonsiori tänavat, Haabersti ristmikku ning Reidi teed, mis olevat kuldne puuslik.

Haabersti ristmik on parandanud liikuvust ja tõstnud tunduvalt turvalisust kohas, mis oli Tallinnas kurikuulus õnnetusjuhtumite arvu tõttu. Kuid isegi jättes turvalisuse kasvu ning ummikute vähenemise kõrvale, annavad sellised projektid parema võimaluse arvestada kõigi liiklejatega ehk teha just seda, mis võiks olla meie kõigi eesmärk – rajada rattateed, parandada jalakäijate turvalisust (Haaberstis rajati jalakäijate tunnelid) ja mugavust ning luua tänapäevast keskkonda.

Reidi tee on viimase mõtte suurepäraseks tõestuseks. Kriitika, mis linnavalitsusele "kuldse puusliku" tõttu osaks sai oli suur, kuid tänaseks on see ka kõige vihasemate poolt suures plaanis unustatud.

Tegemist on väga populaarse ajaveetmiskohaga ning suurepärase näitega sellest, kuidas uued projektid pole vaid autodele, vaid annavad võimaluse muuta Tallinn veelgi paremaks meie elanike ning turistide jaoks.

Vahest ongi see suurim erinevus linnavalitsuse ning oponentide vahel. Veel mõni aasta tagasi peeti Keskerakonda kõigi autojuhtide suurimaks vaenlaseks ühistranspordiradade loomise tõttu ning tasuta ühistransporti hullumeelseks ideeks. Aeg annabki üldjuhul arutust.

Usun, et eesmärk muuta Tallinna rohelisemaks ja mõnusamaks on tegelikult kõigil. Küsimus on vaid, kuidas seda teha.

Teine oluline punkt on rattateede rajamine ning Kaljulaidi väide, et saame ehitada linna, kuhu kõik ära mahuvad. Rattateid loob Tallinn pidevalt ning arvestab kergliiklejatega nii uute projektide raames kui ka juba väljakujunenud ruumides.

Seejuures peetakse silmas rattastrateegiat ning mõeldakse läbi, kuidas tehtud otsused mõjutavad linna liikluspilti, sest rattateede suurem laiendus juba väljakujunenud kvartalites saab toimuda vaid autoteede, bussiradade, kõnniteede või haljastuse arvelt.

Olukorras, kus erinevate uuringute järgi kasutatakse Tallinnas jalgratast peamise liikumisviisina üks kuni neli protsenti liiklejatest ning ühistranspordi ja autokasutus on suur, tuleb hoolikalt läbi mõelda, millisel viisil ja kuhu rattateid rajada nii, et tulemus poleks pöördvõrdeline – puhtama ja tervislikuma keskkonna asemel saame ummikud, tossu ning närvilise liikluskultuuri.

Turvalisemad ja paremad rattateed on vaid üks osa mõttemaailma muutusest. Tallinna rahulolu uuringu järgi pole rattakasutuse suurimaks takistuseks mitte halb liiklus, vaid pikad vahemaad, ilmastik, tervis, vanus jm. Rattasõitu tuleb propageerida ning tingimusi parandada, kuid tomatine revolutsioon võiks olla pigem läbimõeldud evolutsioon.

Areng võiks toimuda katastroofita

Tulevase linnapeakandidaadi punkt, mis mind linnaosa vanemana enim hämmastas, on aga loobuda nõudest, mille järgi tuleb arendajatel korterite kõrval rajada ka parkimiskohti. Mul oli raske uskuda, et Kaljulaid, kes oli Põhja-Tallinna linnaosa hinnatud vanem, võiks midagi sellist niivõrd lihtsa pintslitõmbega välja pakkuda.

Mõtlen hirmuga olukorrale, kus kortermajade piirkondades Haaberstis, Mustamäel või Lasnamäel, aga tegelikult ka Põhja-Tallinnas valmiksid uusarendused, mille sajad elanikud suruksid oma autod alale, kus juba praegu parkimiskohad puuduvad. Sest parkimiskohta ei olnud vaja osta ega olnud need ka ette nähtud.

Arvata, et ühte majja või piirkonda tulevad elama vaid autota elanikud on väga julge, kuid eeldatavasti vale eeldus. Näen oma töös igapäevaselt, kuidas autod jõuavad haljasaladele, tänavatele ja teiste majade akende ette.

Parkimiskohtade nõude loobumisel tuleb sotsiaaldemokraatidel valimisplatvormis ka ausalt selgitada plaani teist osa – tasulist ja kallist parkimistasu või muud maksu Tallinnas, et auto jääks möödanikku. Kuid isegi sel juhul võtaks parkimiskohtade nõude puudumine katastroofilised mõõtmed.

Lisaks tuleb arvestada, et jõukam elanik suudab Tallinna sissesõidumaksu või automaksu tõenäoliselt ära maksta ning löök tuleb eelkõige just väiksema sissetuleku inimeste suunas.

Ettepanek ei võta arvesse ka lähivaldadest igapäevaselt Tallinna sõitvat ca 65 000 autot ning meie naabrite parkimisnormatiive, mis juba praegu nõuavad arendajatelt elaniku kohta rohkem parkimiskohti kui seda teeb Tallinn. Ehk surve pealinna liiklusele lähivaldadest kasvab veelgi.

Tallinna soov saada roheliseks pealinnaks oli ja on tõeline ning seda tõestasid ka teod ning pääsemine finaali. Sama oluline on aga ka linnaelanike heaolu, kõigi inimestega arvestamine ning iga sammu hoolikas läbimõtlemine. Kahju, et tiitlist ilmajäämine on saanud parastamise objektiks, kuid kahtlemata ei vähenda see linnavalitsuse soovi muuta Tallinnat iga sammuga paremaks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: