Samal päeval, kui Eesti Päevaleht jätkas oma rahapesu alast kajastust ("Must raha", FinCen Files), ilmus ERR-i portaalis justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõuniku Helen Kranichi arvamuslugu "Euroopa Liidu nööp Eesti mantlil, mitte vastupidi", milles tutvustas justiitsministeeriumis ette valmistatud eelnõu kandvaid ideid.

Kranichi kommentaari järgi peaks riik karistamise asemel "juhtima tähelepanu igaühe vastutusele". Sest just selgitades ja juhendades saab mõistetavaks, "miks pole hea kajastada ajalehes lapse andmeid, miks ei või minu kodune valvekaamera filmida ka naabreid ja turgu valitsev prügifirma lisada arvele juurde lubamatuid lisatasusid".

Jutt on ministeeriumides kooskõlastusringil olevast seaduseelnõust, millega kavatsetakse Eestis seadustada haldustrahvid. Ehk siis tööriist, mille puudumisele on korduvalt tähelepanu juhtinud finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler. Uudiskünnise ületas see seoses Swedbanki rahapesu menetlusega, kus Eesti trahvimaksimum oli tuhat korda väiksem kui panga emamaal Rootsis.

Konkurentsialal ei ole haldustrahvid Euroopas sugugi uus asi. Vaadates mineva kümnendi statistikat, ulatuvad konkurentsiasutuste määratud haldustrahvid Rootsis, aga näiteks ka Lätis miljonitesse eurodesse aastas, samal ajal kui Soomes oli sama perioodi keskmine näitaja veel kordades suurem. Taoline trahvivõimalus on tänaseks seadustatud kõikjal Euroopas, välja arvatud Eestis.

Ühes käes rist ja teises käes sõõrik

Hea sõna ja revolvriga pidi saavutama palju rohkem kui üksnes hea sõnaga. Ehkki see ütlus omistatakse ühele legendaarsele kaabakale, on mõte arusaadav ka Harju keskmise ettevõtja jaoks. Kui võla maksmata jätmise ainus tagajärg on see, et tuleb käia natuke aega ringi, häbinägu ees, siis on võlad kergemad tekkima, kui range trahviähvarduse korral.

Haldustrahvid peavad andma riigile vajalikud relvad, et võidelda tõsiste seaduserikkumistega nagu kartellid, rahapesu. Ühisnimetajaks on suur raha, mis muu hulgas võimaldab palgata parimad advokaadibürood, algatada igast asendist kohtuvaidlusi ja kuhjata su asja menetlevad ametid üle kõikvõimalike vastuväidete, vaiete ja kaebustega.

Seetõttu on nimetatud valdkondades riigi otsustav sekkumine vajalik, kuid raskesti saavutatav. Süüteomenetlused takerduvad muuhulgas seetõttu, et uurija peab ettevõtja vastutusele võtmiseks esmalt tuvastama füüsilise isiku süü. Sageli ei saa seda kindlaks teha ning nii leiab menetleja end olukorrast, kus "eit teadis, aga eit suri ära".

Samuti on väärteomenetluse aegumistähtajad suurte majandusasjade jaoks ebapiisavad ning trahvimäärad liialt madalad. Juhtumi uurimine ja karistamine peaksid toimuma ühes menetluses, vastasel korral kulub tööd ja aega asjale topelt. Vaatamata finantsinspektsiooni, konkurentsiameti ja andmekaitse inspektsiooni nurinale pole Eestis siiani jõutud uue menetlusraamistiku kehtestamiseni.

Otsustavat tegutsemist nõuab ka Euroopa Liit. Järgmisel aastal peab olema üle võetud direktiiv 2019/1, mis keelab kriminaalmenetluse kasutamise konkurentsireegeid rikkuvate juriidiliste isikute suhtes.

Euroopa Komisjon on liikmesriikide praktikat analüüsides leidnud, et süüteomenetlus sedalaadi rikkumistele reageerimiseks ei sobi. Seda just menetluse tõhusust silmas pidades. Kriminaalmenetlus lähtub olukorrast riik üksikisiku vastu, kus viimasel peavad olema suuremad õiguslikud tagatised, et tasakaalustada riigi sunniaparaadi võimu.

Seevastu olukorras riik vs pank, internetimeediahiid või muu suurtegija turul, ei võimalda n-ö igamehe standard asju tõhusalt lahendada.

Seetõttu võeti Euroopas juba aastaid tagasi otsustavalt suund haldustrahvidele. Eesmärk on EL-i turul ühtlaselt ellu rakendada meetmed, mis on mitte üksnes sobilikud konkurentsiõiguse rikkumiste avastamiseks ja tuvastamiseks, vaid tagavad piisava heidutuse kuitahes suure ja ülbe ettevõtja jaoks, et selliseid rikkumisi mitte toime panna.

Viimane tärmin direktiivi ülevõtmiseks on tuleva aasta veebruaris. Samal ajal kui teised liikmesriigid on oma õiguskorras vajalikud parandused teinud, valmis Eestis käesoleva aasta septembris esialgne seaduseelnõu versioon.

Kes on nii rikas, et ausalt mängida?

Konkurentsireeglid on mõeldud selleks, et ettevõtjate vahel oleks aus võistlus. Täpselt nagu spordis: doping on keelatud, kuid alati leidub neid, kes dopingule panustavad. See ei muutu niikaua kui doping ära tasub.

Samuti peab konkurentsireeglite jõustamine olema ühtlane, sõltumata ühe või teise ettevõtja võimekusest konspiratiivselt tegutseda ja tippadvokaate palgata. Sest kui lõigata saab, siis ka lõigatakse. Antud tõdemus puudutab mitte ainult makse (vähem maksu maksta = rohkem raha).

Erinevate ettevõtjate jaoks on samavõrd tülikad konkurentsieeskirjad, rahapesuseadused või ka reeglid, mis on mõeldud piirama isikuandmete kasutamist valuutana. Kuna iga sellise reegli rikkumine tähendab ettevõtja jaoks potentsiaalset konkurentsieelist, siis riigi heidutus peab olema tegelik. Lihtne prognoos peab näitama, et kartelli tegemine või muu taoline kuritarvitus ei tasu ära.

Tulles tagasi mainitud seaduseelnõud tutvustava artikli juurde ja pannes asjad konteksti, jõuame üllatava järelduseni. Sisuliselt ütleb kooskõlastusringil eelnõu seda, et Eesti on leiutanud suure äri ohjamiseks uskumatult odava viisi. Tuleb lihtsalt ettevõtjaga kontakti võtta, ilusti rääkida ja kui vähegi võimalik, siis trahvimisest hoiduda. "Ei eeldata pahatahtlikkust", märgib Kranich tabavalt.

Seega peaks konkurentsiamet eelnõu autori nägemuses tegutsema nagu ombudsman: helistada, manitseda, pakkuda häid praktikaid ja lahendusi, mitte ülemäära menetleda ega kirjutada. Paraku osutub selline eeldus, mis ühel juhul on hea ja õige, suure äri kontekstis absurdseks.

Võtame ettevõtja, kes seadusele vilistades teenib aastas miljoneid eurosid lisatulu. Ühel kenal päeval saab sellise firma direktor kõne ametnikult, üleskutsega hakata õiguskuulekalt käituma: "Khm.. ärge nii enam tehke! Aitäh. Tuut-tuut-tuut". Ettevõtja murdub. Võib ju ette kujutada, et telefoniõigus toimis nii mingis teises ajas, näiteks kui helistajaks oli NKVD. Aga kaasaegses õigusriigis, ilma nagaanita kuklas? Veename lihtsalt ümber, kui kaalul on miljonid eurod?

Vaja on toimivat seadust

Politseikroonikas ja lastefilmis on alati selge, kes on hea tegelane ja kes lurjus. Ärikaksikud Tiit ja Teet, rebane Alisa ja kass Basilio. Kuid päriselus ei ole enamasti nii, vaid võimalus teeb varga. Süsteem, mis võimaldab lõigata, tegelikult legitimeerib sellise käitumise.

Kokkuvõttes tahan öelda, et suures äris on mistahes reeglid majandusliku kalkulatsiooni objekt. Selline eeldus ei tähenda kellegi ette süüdi mõistmist, kuid vastupidist eeldada on eluvõõras.

Haldustrahvimenetlus ei ole kindlasti eesmärk omaette, vaid vahend turuosaliste mõjutamiseks. Esmalt on vaja korralikku seadust, et luua selleks vajalikud eeldused. Kui seadus tuleb hambutu, nagu esialgne eelnõu versioon näitab, siis jääb ametnikule alati võimalus ettevõtjale helistada. Kontoris on kõik võimalik. Iseküsimus, mis signaali see siis ettevõtjatele saadab.