Kas luurajat võib võrrelda erakliku kunstikogujaga, kes saab üliväärtusliku maali või graafilise lehe, aga seda näeb vaid tema perekond ja mõned kõige lähedasemad sõbrad, kuid avalikkuse ette jõuab leid alles siis, kui lapsed või lapselapsed millalgi tulevikus, pärast tema enda lahkumist, selle kunstimuuseumile kingivad?

(Naerab) See on väga poeetiline kujund. Kui filmist mäletate, siis seal on [Priit Võigemasti mängitud] tegelane Feliks Kangur, kes läheb kunstiajalooga karmilt alt, hakkab rääkima flaami primaatidest ja peaaegu hävitab oma šansid. Temal kunstikogujana perspektiivi ei oleks. (Muigab)

Aga luurajana oli ta päris hea.

Luurajana oli ta hea. Ja üks põhjus, miks ta hea oli, vähemalt selles loos, on see, et tal ei olnud midagi kaotada, võrreldes oma kaasvõitlejatega ja vahetu ülemusega, major Kurega.

See on ka režissöör Margus Paju kandev idee, kui ta mängib mõttega, et kes siis lõpuks võitja on – kas kaotaja võib olla võitja ja võitja kaotaja?

Kas olete filmi "O2" ise juba näinud?

Loomulikult, käisin loomingulise kollektiivi esilinastusel.

Meeldis või kortsutasite kulmu?

Meeldis muidugi. Selles filmis on hoogu.

Kui Margus Pajuga tuttavaks saime ja rääkisime võimalikust koostööst, oli mul üks soov: et sellest filmist ei tuleks järjekordset nutulaulu või jeremiaadi, kuidas meil kõik väga halvasti läks.

Neid asju tuleb vaadata omas ajas ja selles ajahetkes. 1939. aasta sügisel ja ka hiljem nähti pilti teistsugusena, kui me nüüd, tagantjärele hindame.

Kirjastaja Tauno Vahteri hinnangul on "O2" Eesti mängufilmide suurim õnnestumine pärast "Tõde ja õigust". Tunnete kiituse õrna puudutust?

(Naerab) See kiitus läheb ikka lavastajale, sest filmi teeb lavastaja.

Tal peab olema, millest teha.

Seda küll, aga lõpptulemus kuulub ikka talle. Loomulikult oli mul hea meel, kui lugesin Tauno arvustust.

"O2" tähistab sõjaeelse Eesti sõjavägede staabi 2. osakonda, mis tegeles välisluure, vastuluure ja raadioluurega. Kuidas oma varasemate raamatutega keskaega kaevunud ajaloolasest kirjanik – nagu teie – nüüd lähiminevikku jõudis?

Olin kirjutanud 1944. aastast kaks näidendit, üks Rakvere teatri lavastuses (debüütnäidend "Leegionärid", toim) ja teine R.A.A.A.M- i lavastuseks ("Imede aasta", toim), mõlema lavastajaks oli Madis Kalmet. Mõtlesin, et kui 1944. aastaga on juba kätt proovitud, siis võib ajas veidi tagasi minna. Sain aru, et 1939. aasta on hoopis midagi muud.

Kas te ei tundnud end kammitsetuna, sest ristisõdijatesse suhtutakse Eestis peaaegu eelarvamuseta, samas kui 1939. aasta sügise sündmused ja nende tõlgendus on emotsionaalselt vägagi laetud?

(Muigab) Ristisõdadega seostuvad omad emotsioonid, kui meenutame võitlust, mis läks lahti muistse vabadusvõitluse ümber paar aastat tagasi. (Naerab)

Jah, see oli Eestis ja Eesti teema. Aga ristisõdade aegne Lähis-Ida ei ole kunagi siin selliseid kirgi tekitanud.

Seda ilmselt mitte. Aga Lähis-Ida on meile ka lähedane. Olete ju teiegi seal käinud ja Lähis-Ida tolmu nuusutanud.

On juhtunud. Aga "O2" käsikirja kirjutades... Olete te mõelnud, et mida võisid siis tunda Eesti sõjaväeluure kaks viimast juhti, kolonelid Richard Maasing ja Villem Saarsen koos alluvatega? Neil oli piisavalt infot, et saada aru: baaside leping Nõukogude Venemaaga ja Vene vägede sissemarss sügisel 1939 tähendab tõenäoliselt Eesti iseseisvuse hukku.

Nad olid selles kindlad. Ja see oligi õige prognoos. Filmist jookseb läbi koodnimetus "Vulkaan", millega haakub paar stseeni...

Operatsioon "Vulkaan", Punaarmee sissetungiplaan Eesti territooriumi vallutamiseks.

Konkreetne rünnaku plaan, mis pidi alguse saama – selleks oli juba käsk antud – 29. septembril 1939. Meie sõjaväeluure oli sellest plaanist teadlik.

"Vulkaan" oleks tähendanud täiemahulist sõda Eesti vastu, kus Eestil olid kehvad šansid.

Vastates küsimusele, usun ma, et kolonel Maasing ja kolonel Saarsen tundsid sügavat masendust, aga nad läksid – vähemalt Saarsen läks – selle üritusega lõpuni.

Filmis näeme, kuidas Eesti Vabariik alistub, aga üks osakond, O2, ei anna alla. On see nende osakondade saatus – et kuigi kõik ümberringi pudeneb rusudeks, siis nemad ometi jätkavad?

See on ilus tunnuslause filmile, "Osakond, mis ei andnud alla." Aga sõjavägede staabi 2. osakond, täpsemalt A-jaoskond, mis on filmi aluseks, nemad siiski täitsid käsku [mitte vastu hakata], kuid selles jaoskonnas oli üks mees, kes otsustas, et tal on oma sõda pidada. Tervele osakonnale ei oleks õige vastupanu kinnistada.

Kirjutamise käigus hakkasin otsima, et kui palju siis oli neid ohvitsere, kes olid valmis vastu panema ja ega sealt väga palju ei tulnud, mis on ka mõistetav. Seda ei peaks vaatama julguse ja arguse teljel, sõjaline oht Eesti vastu oli väga reaalne, tolleaegne juhtkond püüdis teha kõik, et sõda ära hoida.

Olin kuulnud legendi, et sõjavägede staabi 2. osakonnas olid spetsialistid, kes otsustasid, et nad teevad pärast baaside lepingu allakirjutamist mõned autoriseerimata operatsioonid ehk siis "tervitused" saabuvatele Nõukogude vägedele. Aga see legend ei leidnud kinnitust ja on selge, et kui midagi sellist ka oli, siis vaevalt, et asjaosalised seda dokumenteerisid või sellest memosid kirjutasid. (Naerab) Kuid mõte jäi mulle meelde ja oli kirjutamise üheks aluseks.

Öelda, et alistumine oli hääletu, pole ka õige. Oli [Tallinna] Raua kooli tulevahetus (Eesti sõdurid avasid tule riigipöörajate salga pihta, toim) ja neid inimesi oli veel, kes pooldasid vastupanu.

Kuidas teie suhtute arutlustesse, kas Eesti pidanuks 1939. aastal vastu hakkama, nagu tegid soomlased?

Kunagi küsisin seda oma õpetajalt Rein Sepalt (eelkõige tuntud muinasgermaani eeposte eestindajana, toim), kes mäletas 1939. aastat isiklikust kogemusest. Mina olin üliõpilane, tema oli juba eakas mees ja vestlust pidasime Ipiki külas Lätis, kus ta elas.

Ta mõtles päris pikalt ja ütles siis, et see oli õige otsus. Ja lisas: selles ajas. See "selles ajas" on tõesti oluline punkt.

Rein Sepp ei olnud kindlasti arg mees, oli sõjakirjasaatjana [juulis 1943] Andrejevka all, kus pataljon "Narva" sai tuleristsed. Oli meestega kaevikus ja kirjutas vahetu kogemuse põhjal.

Mind see vastus toona üllatas, arvasin, et ta vastab midagi muud. Aga mida ta öelda tahtis, oli see, et olukord 1939. aasta sügisel ja 1940. aasta kevadel – need olid kaks erinevat situatsiooni. Algne kokkulepe [Nõukogude Liiduga], või vähemalt nagu Eesti Vabariigi juhtkond seda tõlgendas, oli meie riigikorra püsimine, suveräänsuse püsimine ja ainult sõjaväe baaside sissetoomine. Nad keskendusid pigem sellele, mis juhtub, kui nad ei nõustu [baaside lepinguga], kui et mis juhtub siis, kui nad nõustuvad.

Mittenõustumine oleks tähendanud täiemahulist sõda ja seda nad üritasid vältida. Sest oli lootus, et läheb veel hästi.

Ja kui me vaatame seda ajaloolist hetke, 1939. aasta septembrit – Teine maailmasõda oli alanud, Saksamaa ründas 1. septembril Poolat, Nõukogude Liit ühines selle avantüüriga 17. septembril...

... ja tungis teiselt poolt Poolasse.

... ja 22. septembril peeti Brestis juba [Saksa-Vene] ühist võiduparaadi. Poolakad võitlesid visalt ja seal oli täiemahuline sõda. Usun, et Eesti riigi ja kaitseväe juhtkonnale oli Poola langemine šokk, sest Poolaga oli tihe sõjaline koostöö ja tolle aja standardite järgi oli Poola sõjaliselt hästi ette valmistatud, tugevate kaitsejõududega.

Talvesõda ei olnud veel alanud, keegi ei osanud arvata, et Soomel õnnestub nii kaua vastu panna. Eesti juhid lähtusid õigest eeldusest, et Eesti oli [sügisel 1939] täiesti üksi, ka selles mõttes, et tal ei olnud oma lähiliitlasi, Lätit ja Soomet, vähemalt mitte laua taga.

Kas see oli alla andmine või ära andmine või ära hoidmine, sest 1939 ju Eestis sõda ei tulnud?

Jaah... Riigi juhtkonnale oli see ära hoidmine. Kui lugeda tolle aja materjale, ja mitte ainult tasalülitatud ajakirjandust, vaid inimeste mälestusi, siis kergendus oli väga suur, et sõda ei tule. Seda kergendust jagasid paljud inimesed.

Minule on Konstantin Päts, kelle üle on kohut mõistetud ja ilmselt mõistetakse veel, nagu taluperemees, kes üritas oma talu hoida iga hinna eest ja see... läks halvasti. Mõnikord kasutan kõnekäändu – selleks, et saatanaga ühe laua taga suppi süüa, peab olema pika varrega lusikas. Aga Konstantin Pätsi lusikas ilmselgelt ei olnud pikka varrega.

Võimalik, et viga oli selles, et ta säärase taluperemehe rolli üldse võttis, riiki taluna tõlgendas. Aga see on hoopis teine jutt.

"O2" stsenaariumi ja filmi puhul ei soovinud me näidata sellist suurt ajaloolist tragöödiat, pigem üritasime rääkida lugu ühe kitsa seltskonna vaatenurgast, et kuidas nemad seda sündmust nägid ja läbi elasid. Kui te nüüd filmile tagasi mõtlete, siis ei ole seal ühtegi kindralit ja ka Konstantin Pätsi näeb ainult kroonikakaadrist. Nii ongi teadlikult jutustatud mikroajaloolise lähenemisega.

Ja kui selline osakond nagu O2 lükkas 80 aastat tagasi lõpuks oma ukse väljastpoolt kinni, hõõgus katlamajas viimane kaustatäis salajasi dokumente ja sissetungijad jäid peaaegu pika ninaga. Luureteenistus lahkubki tühjade raudkappide ja lagedate riiulitega, või?

(Muigab) KGB-l oli Eestist lahkudes ka piisavalt aega oma toimikuid põletada, samuti Abwehril ja SD-l (Saksamaa eriteenistused, toim) 1944. aastal.

Aga Eesti sõjaväeluure oli tõesti informeeritud ja materjale nad hävitasid, sest ei soovinud nendega koostööd teinud või neid abistanud inimesi löögi alla seada.

Novellis "Tõlkija" kirjutate, et asju tuleb õige nimega nimetada ja õige nimega saad sa neid nimetada ainult siis, kui oled need läbi elanud. Kuidas nimetada õige nimega asju, mis on toimunud enne meid, mida me ise ei ole näinud ega kogenud?

Mulle tundub, et 1939. aasta on [eestlastel] omalaadses veremälus, osa sellest traumast, mis on meile pärandatud. See ei tähenda, et traumat tuleks risti ja põiki lahti lõigata, avada ja näidata, kui õudne see kõik oli.

Mina lähtusin mõttest või kreedost, et Eesti on võitnud endale 20. sajandil iseseisvuse kaks korda, üks kord kaotanud ja siis tagasi saanud.

See lugu – 1939, 1940, 1944, 1950. aastad, 1960. aastad ja nii edasi – on osa meie ajaloost. Peame seda mõistma, peame selle läbi tunnetama ja võimalik, et peame selle lahti laskma, et saaks edasi minna. Mõistmine on kindlasti võimalik ja see mõistmine on vajalik.

See film ei ole jeremiaad, nutulaul, aga kindlasti ei ole see üdini patriootiline lugu, kus näidatakse ainult vapraid Eesti Vabariigi ohvitsere. Nad olidki vaprad, kuid nende seas oli igasuguseid inimesi. Filmis on näiteks ohvitser, kelle pintsaku taskust leitakse päris kopsakas rahapakk. (Muigab)

Ja kelle kodus on külmetuskapp, juba toona, täis ehtsat šampanjat.

Justnimelt. Ei ole just plekitu inimene.

Niisugune see lugu sai, ei tohi seda liiga tumedaks maalida, aga ei tohi ka üle kullata.

Mullu märtsis ütlesite "Plekktrummi" intervjuus Joonas Hellermale: "Et me suudame ajaloolise jutustuse või romaaniga minevikku taastada – see on illusioon. Küll me võime taastada alternatiivse mineviku." Kas just seda me nüüd kinos näemegi?

Minevikku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud mängufilme, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada. (Naerab)

Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise ajaloo tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.

Konkreetselt "O2" rääkides, siis see on ikkagi põnevik. Selle filmi eesmärgiks ei ole kogu tõe ära rääkimine või tõe versiooni esitamine. Sel on teine rõhuasetus.

Kirjutasite selle loo Eesti Vabariigi esimese sajandi tähistamise konkursile kui teleseriaali käsikirja. Aga võitis hoopis Eero Epneri ja Tarmo Jüristo "Pank", mida ETV kaks aastat tagasi näitas. Olite siis hõbemedali üle väga pettunud?

Sellel hetkel ei tundnud ma tõesti ülevoolavat võidurõõmu. (Muigab) Aga tagantjärele mõeldes läks ju hästi, vaataja seisukohalt. Eesti vaataja sai suurepärase pangaloo ja nüüd saab ka 1939. aasta loo vaadata.

See kirjutamine oli omaette teekond ja "O2"-l on olnud väga hea produktsioon. Üks veidi varju jäänud produtsent on Kris Taska ja sellel filmil võikski olla veel üks tunnuslause – "Produtsent, kes võitles lõpuni". Sest Kris Taska pidi olema ka draamasarja "1939-1940" produtsent, Elmo Nüganen aga sarja lavastaja. Nüüd teeb Nüganen filmis suurepärase rolli major Kurena. Nii et minu seisukohalt on õiglus jalule setud, ei tea, mida nemad tunnevad.

Lõppkokkuvõttes oli tulemus väga vahva. Lihtsalt draamasarjast, mida oli neli tundi, sai mängufilm tund ja 40 minutit. Ju see pidi nii minema.

Millele tasuks seda filmi vaadates esmajoones mõelda?

Millele peaks mõtlema? Ohtlik ettekirjutus, annaks vaatajale juhtnuudli, et armas vaataja, mõtle järgmistele asjaoludele... (Naerab)

Vaataja võiks minna kinno täiesti puhta lehena, nautida näitlejaid ja ajastu rekonstruktsiooni, sest võttepaiku oli kokku 70, iga säärane paik tuli 1939. aasta dekoori seada. See oli omaette saavutus. Käisin paari võtet vaatamas ja mind üllatas, millise pühendusega töö käis, päikesetõusust südaööni.

Eriti tuleb esile tuua kunstniku tööd ja kostümeerijaid, kes vanade fotode põhjal taastasid kostüüme ja kogu ajastu detaile. Kui võtta filmi eelarve, 2,2 miljonit eurot, siis Eesti oludes on see suur summa, aga Lääne-Euroopas tehakse samasuguse eelarvega lastefilme.

Ilmar Raag kirjutas 14 aastat tagasi teie "Valgest kuningriigist" ja üllatus-üllatus, seegi oli luurejutt. Raag arvas siis, et Eesti luuraja saatus on omamoodi kurb, sest hetkel, mil jõutakse kõrgliigasse, saad aru, et parim, mida sa võid teha, on vahetada informatsiooni maailma suurte luureteenistustega, aga oma koduklubist palju kaugemale ei ole võimalik mängida. Võibolla Eesti luurajate missioon ongi mängida hästi just oma koduklubis, sest peale Eesti luurajate seda keegi teine nagunii ei tee?

Kui vaadata kolonel Maasingut, siis tema mängis küll A-liigas ja tõesti maailmatasemel.

1930. aastate Jaapani sõjaväeatašee Riias ja Tallinnas oli hilisem kindral Onodera. Tema lesk kirjutas päris huvitava mälestusteraamatu, kus ta tunnustab Eesti sõjavägede staabi 2. osakonda ja konkreetselt kolonel Maasingut väga. Tal ei olnud mingit põhjust niisama kiitust laulda.

Tunnustust on ka mujalt tulnud. 2. osakond oli tugev meeskond ja ei mänginud ainult koduliigas või piirkondlikul tasemel.

Kuigi ainult Eesti luurajate asi on seista Eesti eest.

Sama kehtib kaitseväelaste, diplomaatide kohta, võibolla elu kohta laiemalt. Et meil on palju sõpru ja lähedasi, aga kui olukord muutub kriitiliseks – kui palju neist alles jääb? Ja kui olukord muutub väga kriitiliseks, siis võimalik, et ongi väga piiratud seltskond. Nii et jah, Eesti ohvitserid, Eesti diplomaadid, ka Eesti luurajad – see ongi nende töö [Eesti eest] seista.

Kuigi film "O2" näitab, kuidas Eesti sõjaväeluure seisis ka soomlaste eest – ühte Punaarmee šifrite murdmiseks vajalikku koodiraamatut meil endal enam tarvis ei läinud, aga Soome sõjaväele oli see hädatarvilik.

Siin tuleb eristada kahte mõõdet. Poliitiline koostöö Soomega pärast baaside lepingu allakirjutamist Nõukogude Liiduga oli väga... delikaatne, eriti Talvesõja ajal, kus Eesti territooriumi kasutati Soome vastaseks tegevuseks.

Kuusiku lennuväljalt tõusid õhku [Punaarmee] pommitajad Helsingi suunas.

Jah, seda ei saa eitada. Samal ajal toimus nähtamatul rindel midagi teistsugust – kaks teenistust suhtlesid omavahel intensiivselt. Konkreetselt eestlased aitasid lahti murda Punaarmee maavägede sõnumeid Talvesõja ajal.

Need olid Eesti sõjaväeluures teeninud Andreas Kalmus ja Olev Õun?

Omal ajal olid Andreas Kalmus ja Olev Õun väga tugevad koodimurdjad, väga head spetsialistid. Selline informatsiooni vahetus toimus regulaarselt.

Mis filmi "O2" puhul vajab selgitamist – 1939. ja 1940. aasta olid Eestis vägagi erineva tähendusega. Baaside lepingu allakirjutamine ja Nõukogude vägede sisenemine 18. oktoobril 1939 ei tähendanud siis täiemahulist okupatsiooni ja riigi ülevõtmist. Need olid Nõukogude väed kindlates punktides, Eesti riik kui selline eksisteeris edasi. Ja edasi toimus ka Soome-Eesti eriteenistuste koostöö. Seal oli liitlassuhe tugev.

Aga see, kuidas Kalmus ja Õun matemaatilisi ja insenerioskusi kasutades Punaarmee koodi murdmisel eduni jõudsid, ei oleks vist spioonipõneviku süžeed välja kandnud?

Tõepoolest, et kaks mees istuvad klapid peas ja nende ees on paberilehed, teevad sinna märkmeid – seda on esimesed kaks minutit põnev jälgida, aga edasi muutub monotoonseks. (Hakkab naerma)

Kas te pole mõelnud kirjutada mõneks järgmiseks raamatuks või uue filmi käsikirjaks kolonel Richard Maasingu ja kolonel Villem Saarseni lood?

Kui draamasari (Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva konkursile, toim) oli valmis, mõtlesin, et võiks ju need lood romaaniks vormistada. Aga ma ei soovinud seda teha, sest see lugu tundus mulle Anno Domini 2016 üsna trööstitu.

Praegu ma enam nii ei mõtle. Võibolla ongi vaimseks pääseteeks seesama ajahetk, kus me oleme. Et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi, me oleme siin, me oleme olemas.

Tegelikult lõpetas Eesti 20. sajandi võitjate poolel.

Ma olen selles täiesti veendunud. Seal me olime tõesti A-liigas ja võitjatena. Eesti keel, eesti kultuur, eesti kirjandus, eesti film – need on kõik tugevad ja elujõulised. Võimalik, et see annabki nüüd aluse, kuidas me saame minevikku vaadata. Me ei tohiks olla väga masendunud.

Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. Eesti ajaloo eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.

Kui siiski veel mõelda Maasingule ja Saarsenile, need on nii põnevad lood. Maasing, Eesti sõjaväeluure juht 1934–1939, põletas ära oma arhiivi ja kartoteegi, lahkus salaja 1939. aasta oktoobri alguses Saksamaale ning Saarsen, Eesti sõjaväeluure viimane ülem, saatis pärast juunipööret 1940 oma pere valepassidega Saksamaale ja lahkus ka ise 8. juulil 1940 Saksa kaubalaeva masinaruumi peidetuna Eestist. Mõlemad olid Teise maailmasõja luurerinnetel vägagi tegusad ja elasid hiljem pikalt Rootsis. Süžee missugune.

Ja surid kõrges vanuses, kuigi mõlemad olid Esimese maailmasõja veteranid, Vabadussõja läbi teinud mehed, siis veel Teine maailmasõda...

Nad olid professionaalid. Lisaks sellele, et nad ise pääsesid ja oma perekonna välja viisid, neil õnnestus päästa ka oma kaasvõitlejad. See on saavutus, et nad seisid oma üksuse eest.

Stsenaariumis püüdsin seda liini näidata major Kure kaudu, sest kolonel Saar suhtub Feliksisse ilmse eelarvamusega, temale on selline Feliks väga kahtlane tegelane. (Muigab) Aga major näeb suuremat pilti, tunneb Feliksi vastu sümpaatiat ja teab, et sellisele mehele võib kaarti panna.

Aja puudusel jääb see liin filmis põgusaks, aga sarjas on major Kure lugu rohkem. Tema olukord oli tõeliselt raske, sest Feliks on üksik hunt, kellel pole midagi kaotada, aga major Kurel on pere ja väikesed lapsed. Mida tema tunneb, on omaette küsimus. Kui palju on neil kaotada? Ühes olukorras on lihtsam lõpuni võidelda kui teises.

Kirjastaja Tauno Vahter nentis filmi "O2" arvustuses, et Tiit Aleksejev töötab sihikindlalt kuvandi kallal, et teda võidaks pidada kodumaiseks John le Carréks. Ongi nii, või?

Pean tunnistama, et selle kuvandiga ei ole ma töötanud, kuigi le Carré puhul vastab tõele, et ta on iga oma loo põhjal loodud filmi stseenis korraks sees. Mina olen filmis ka kahes stseenis, aga selle põhjus on palju proosalisem – piiratud eelarvega pidid kõik pingutama.

Mulle tundub, et Tauno Vahter ei mõelnud mitte teie osalemist filmi "O2" episoodilises rollis siinsamas õiguskantsleri maja ovaalsaalis, vaid ta pidas ikka teie loomingut silmas.

Võibolla tõesti, aga le Carré on kirjutanud rohkelt vastavat kirjandust ja mina olen kirjutanud ainult ühe romaani, mis seostub le Carré teemadega. Aga see oli ilus võrdlus, ma pean le Carréd suureks kirjanikuks ja üldse mitte tema valitud žanri põhjal.

Õpetage, kuidas põnevalt kirjutada.

(Paus) Jaa... ( Muigab)

Võibolla peaks seda mulle endale õpetama, sest filmil "O2"on ikkagi neli stsenaristi (ka Tom Abrams, Eriikka Etholen-Paju ja Olle Mirme, toim) ja põnevuse loomisel on kaaskirjutajatel väga suur osa. Ma ei ole kindel, kas üldse olen meisterlik põneviku kirjutaja või kas selles hea olen.

Mulle on meelde jäänud teie ütlemine, et "kirjutamine on alati lugemine". Tulebki siis lugemisest alustada?

Lugemisest tuleb kindlasti alustada, aga siis saabub hetk, kus lugemine tuleb kas just ära unustada, aga ennast sellest vabaks lasta. Vastasel juhul võib lugema jäädagi ja kõik need hääled, ehk siis teiste kirjutatud teosed hakkavad sinu kirjutamist segama.

Olen ikka mõelnud, et millal me saame lugeda või kinos näha lugusid Eesti luurajatest 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses.

Praegu ju seriaal...

"Reetur" on Eesti vastuluurajatest.

Vastab tõele. Neid lugusid on nüüd omajagu saanud, tuleks vahelduseks ka teistest elukutsetest rääkida. Rindekorrespondentidest näiteks.

Mulle endale tundub, et ajalugu ei ole põhjust lõputult lahti ja kokku kerida. Ühel hetkel tuleb tõmmata piir ja siis tuleks tõesti kirjutada tänasest päevast ja võibolla ka homsest päevast. Aga ma ei tea vastust teie küsimusele, seda peab võibolla laiemalt auditooriumilt küsima. (Naerab)

Üks, mida tahaksin ajaloolise tõe huvides öelda, et "O2" filmist jääb mulje, nagu siin olidki vastamisi kaks võistkonda – Eesti eriteenistused ja Nõukogude Liidu eriteenistused. Aga siin oli neid teenistusi märksa rohkem, näiteks Saksa sõjaväeluure Abwehr oli väga aktiivne, samamoodi tegutsesid Prantsuse, Poola, Inglise [luure]residendid.

Seda, mis oli Tallinn 1939. aastal, saab võrrelda Viiniga 1947. või 1948. või 1950. aastal. Ega ilmaasjata [luureajaloolane] Ivo Juurvee öelnud, et Graham Greene kaalus oma romaani "Meie mees Havannas" üheks tegevuspaigaks hoopis Tallinna ja siis olnuks selle pealkiri "Meie mees Tallinnas". (Naerab)

Ümbritseva suhtes tundliku loomu ja tähelepaneliku pilguga reisimehest ettevõtja Tiit Pruuli kirjutas kord raamatu "Antiliibanon 2011". See on eestlastest jalgratturite pantvangistamise ja nende vabastamise lugu 2011. aasta kevadel-suvel. Olete seda lugenud?

Jah, olen küll.

Siis panite tähele, et raamatu alguses läheb Pruuli Beirutisse ja kuna ta kardab lendamist, püüab mõtteid lennukist eemale viia. Sedapuhku krahmab ta teele minnes kaasa ("Tont teab, miks just see raamat näppu sattus.") teie ristisõja-teemalise romaani "Palveränd". Kirjanikule võib see olla ikka päris hea tunne, et teda loetakse isegi Beiruti lennukis?

(Paus) Ma... olin tõepoolest üllatunud, mul oli hea tunne seda lugeda, sest need Lähis-Ida lennukid rapuvad ju omajagu ja et Tiit sai üldse keskenduda lugemisele...

Aga, Tiit Pruuli poeg oli käinud vaatamas filmi "Supilinna salaselts" ja oli Tiidule öelnud, et see on maailma parim film, ei mingit kahtlust. Samal ajal kuulis mu abikaasa Kristel usaldusväärselt sõbrannalt, et "Supilinna salaselts" on suurepärane film. Nende kahe hinnangu tulemusena läksin ka ise seda filmi vaatama – see mulle väga meeldis ja lõi toreda koostöö aluse režissöör Margus Pajuga.

Mõtlesin, et kui ta teeb "O2"-st sama hoogsa filmi nagu oli "Supilinna salaselts", siis on see ideaalne lahendus. Ja Margus Paju seda tegi.

Oleks ülekohtune öelda, et põnevikud või ladusad filmid ongi Margus Paju eripära, ta on lavastajana sügav mees. Mind hämmastas, kui rahulikuks suutis ta jääda läbi võtete aja või ka stsenaristiga suheldes, sest loomeinimesed on teatavasti tundlikud ja kapriissed. (Turtsatab) Jään huviga ootama, milline on Margus Paju kolmas film ja see võib tulla täiesti teistsugusest helistikust. Väga huvitav lavastaja.

Kui mugavalt te end ise Lähis-Idas tunnete?

Mul on Lähis-Idaga omalaadne sõltuvussuhe, eelkõige läbi ristisõja-lugude. Huvitav, et kui 11. sajandi või ka hilisemad ristisõjad tunduvad meile millegi eksootilisena, siis Lähis-Idas on see tänane päev, vähemalt ristisõdijate kuvand – kusagil võib kaupmees, kui eurooplase välimusega ostja teda välja vihastab, sõimata ostjat ristisõdijaks, sionistiks. See on päris karm ütlemine.

Lähis-Ida on väga eriline piirkond. Kuna olen sellest kirjutanud kolm romaani, siis on see tõesti mulle lähedane.

Et selle piirkonnaga ongi nii, nagu Tiit Pruuli kirjutas: "Vaimne palveränd jumala juurde olekski mõttetu, kui selle teiseks pooleks ei oleks võimalus lõpetada oma maine tee iga hetk jumala juures."?

See on hästi öeldud. Palverännu mõtteks, vähemalt keskajal ja ka hilisemalt, oli jõudmine iseendani, et jõuda Jumalani. Aga tänapäeva Lähis-Idas võib Jumalani jõudmine tähendada ka midagi muud, kui vaadata radikaalsemat seltskonda seal.

See ongi sellepärast huvitav piirkond, et ühele teekonnale võib olla väga erinevaid tõlgendusi. Tiit Pruuli, kes on seal tublisti ringi reisinud, teab seda hästi.

Vaatasin hiljuti, et meie välisluureameti embleemil on mõõgal kõndiv lõvi. Mida see võiks küll sümboliseerida, kui juba luurefilmist rääkisime?

Jah, see on huvitav kujund. Heraldiliselt on oluline selle mõõga asend, mõõk on pigem horisontaalselt. Peaks kunstnikult küsima või idee autorilt, seda võib tõlgendada erineval moel.

Kuidas kirjanik seda tõlgendab?

Mulle seostub see justkui mõõga teral kõndimisega. Aga see on kirjanduslik vaade, kindlasti on ka ametkondlik selgitus. Peaksite seda järele pärima.

On asutusi, kust pole [lootustki] midagi küsida. Aga suur tänu, Tiit Aleksejev, jääme ootama uusi raamatuid, ehk ka meile lähemast ajast.

*

Autor tänab külalislahkuse eest Õiguskantsleri Kantseleid, et intervjuu Tiit Aleksejeviga sai salvestada samas ruumis, kus ta astus üles filmi "O2" võtetel episoodilises rollis.