Priit Uring: kas Päts ja Laidoner küüditati?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
President Konstantin Päts vaatab Kadrioru lossi rõdult käratsevaid demonstrante. Vahetult on kõlanud kolmekordne hurraa seltsimees Stalinile. 21. juuni 1940, umbes kell 13.15. Autor/allikas: AJALOOMUUSEUM

Eesti Vabariigi kunagistest riigipeadest vahistati esimesel okupatsiooniaastal kaheksa inimest kümnest. Nad kas mõrvati või surid vangistuses. Imelikul kombel pääses Konstantin Päts, kirjutab Priit Uring algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Ühe Eestis käibel ning kahjuks juba peaaegu ajalooliseks tõsiasjaks kujunenud vaatenurga kohaselt nii president Konstantin Päts kui ka kindral Johan Laidoner küüditati 1940. aasta suvel Venemaale. Nii väidab ka ajaloolane Magnus Ilmjärv: "Eesti president Konstantin Päts küüditati koos perekonnaga 30. juulil 1940 Baškiiriasse Ufaa linna. Koduabiline Olga Tünder sõitis nendega kaasa vabatahtlikult. Presidendile määrati 2000-rublane pension…"1

Tegelikult Päts arreteeriti Venemaal ligi aasta hiljem, alles 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisega ning paigutati Ufas asuvasse Baškiiri ANSV riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi sisevanglasse.

Sama trükise lk 49 algab järgmiselt: "Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan (Ivan) Laidoner küüditati 19. juulil 1940 Penza linna. Kindralile anti viietoaline korter (aadressil Gogoli 36) ja 500-rublane pension…" Tegelikult Laidoner arreteeriti Venemaal samuti ligi aasta hiljem, samuti 26. juunil 1941 seoses Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algusega ja paigutati riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi Penza oblastivanglasse.

Mida ütles Päts ise oma "küüditamise" kohta? Viidatud trükises lk 19 asub info kambriagentide teadetest: "Oma sõidust NSVL-i rääkis ta: "See algas Leningradis šampanjaga ja lõppes sellega, et tassisin paraskit ja pean taluma metsiku kultuuritu baškiiri jämedusi…"

Maria Laidoneri kirja kohaselt nägi aga nende "küüditamine" välja niimoodi: "Moskvas meid paigutati ühte sisekomissariaadi suvilasse. JL küsis meie juurde "akrediteeritud" vene ametnikult: "Kui kaua hoitakse meid niisuguses seisundis?" "Kuni sõja lõpuni Euroopas. Pärast seda võite elada, kus soovite." Viie päeva pärast viidi meid Pensa linna. Seal eraldati meile ühes majas II korrus. Elamistingimused olid rahuldavad. JL-e maksti kuus 2000 rubla personaalpensioni. Öösiti oli maja valve all, päeval võisime vabalt liikuda linnas…"2

See, mida järjekindlalt nimetatakse Pätsi ja Laidoneri küüditamiseks, kujutas endast administratiivkorras väljasaatmist. "Pätsile on antud viietoaline korter (ühekorruseline hoovimaja) täielikult mööblis, veevarustuse, vannitoa, kanalisatsiooni ja elektrivalgustusega. Maja juures on väike aed õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega. Aed on valgustatud… Majateenijaks on Pätsi palvel saadetud Jelizaveta Geleva, sündinud 1918. aastal. Juhuks, kui Päts soovib kasutada autot, oleme valinud eesti keelt oskava autojuhi."3

Kuni nende tegeliku arreteerimiseni 26. juunil 1941 ei saa seda mitte kuidagi nimetada küüditamiseks ja nende üle teostatud administratiivjärelevalvet võrrelda 1941. aasta vägivaldse juuniküüditamise ja 1949. aasta vägivaldse märtsiküüditamise ajal toimunud õudustega Eestis jm Nõukogude impeeriumis. Pole kuulnud, et mõnele teisele kümnetest tuhandetest küüditatuist oleks pärast loomavaguniga sihtkohta jõudmist pakutud šampanjat, antud tasuta maja, korter, pension, teenijad, autojuht ja rohtaed.

Ometi on meil inimesi, kes tahavad musta valgeks rääkida ja väita, et nii Päts kui Laidoner jagasid eesti rahvaga ühist saatust ja kannatusi. Nii püütakse tookordsetest agressori käsilastest teha ohvrid.

Enn Tarvel: "Ebaadekvaatne olukorra hinnang läks nii kaugele, et Päts ei uskunud, et ta võidaks küüditada Venemaale… Raske on kõike teisiti seletada, kui et president (ja võib-olla ka ülemjuhataja) lootsid kindlustada endale isikliku olukorra ja positsiooni kommunistlikkus režiimis. Jääb mulje, et NSV Liidu võimuesindajad olid jaganud neile kindlaid isiklikke lubadusi. Muidugi, igavesti jääb teadmata, kas, milliseid, millal, kus. Ometi on tõsiasi, et Pätsu ja Laidoneri saatus kujunes märksa leebemaks kui nende võitluskaaslastel."4

Teatavasti Eesti Vabariigi endistest riigipeadest (kokku kümme isikut: Ado Birk, Ants Piip, Juhan Kukk, Friedrich Akel, Jüri Jaakson, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson, August Rei, Otto Strandman, Kaarel Eenpalu) vahistati esimese okupatsiooniaasta jooksul kaheksa riigimeest, kes kas mõrvati või surid vangistuses.

Otto Strandman tegi vahistamist ennetades enesetapu, pääses ainult August Rei, kellel oli 1940. aasta juunis õnnestunud põgeneda Rootsi. Ja imelikul kombel ning kahtlustäratavatel asjaoludel pääses vaenlase küüsist ka Konstantin Päts.

Kahjuks olin nende seas, kes aastakümneid ei teadnud fakte, mille abil saab ja võib müüte ümber lükata. Ja nii ka mina, kes ma olen sündinud Teise maailmasõja ajal ning pärast seda ära elanud omaenda kodumaal tsiviileluks maskeeritud Vene ikke tingimustes oma nooruse ja meheaastad, laulsin nii mõnigi kord koos teistega pidudel, kokkutulekutel, sünnipäevadel ja saunaõhtutel siirast sümpaatiast kantuna üht rahvalikku laulu, mille algupäraseid sõnu sageli suure rõõmuga muudeti. Seda oli tõesti mõnus laulda, eriti vindise peaga, mil see tundus isegi nagu mingi julgustükina: "Ma tahaksin kodus olla / kui käibel on Eesti sent / kui Laidoner juhatab väge / ja Päts on president."

Enam-vähem tõelähedase hinnangu Pätsi kohta on andnud hoopis Seppo Zetterberg, kes kirjutab 1940. aasta suvesündmuste kohta järgmist: "Päts oli tegeliku võimu kaotanud juba 17. juunil ja 21. juuni ning 21. juuli vahelisel ajal ei langetanud ta omaalgatuslikult enam ühtegi otsust ega andnud ainsatki määrust: kõik sellised – neid oli vähemalt poolteistsada – valmistas ette ja osalt allkirjastas Varese valitsus, kes sai selleks juhtnöörid Nõukogude saatkonnalt. Neil nädalail oli Päts sõna otseses mõttes nukupresident."5

Pätsi-Laidoneri kohta sobib hästi üldtuntud fraseologism: mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna. Neid kaht inimest hinnati okupeeriva riigi poolt vaid niikaua, kuni neist oli kasu. Kui neid enam ei vajatud, siis võisid nad minna, küll mitte omatahtsi, vaid venelaste suva kohaselt ja ikka NSV Liidu avarustesse. Seal said nad aastakese Stalini armust kopsakat pensioni, kuid torgati seejärel ikkagi trellide taha nagu paljud teisedki Kremli saatanliku peremehe kaastöölised või käsilased.

Tagantjärele on teada, et vapsid ei kavatsenudki vägivaldset riigipööret, aga kuulujutud sellest olid laialt liikvel. Nüüd teame, et need kuulujutud tulid kuidagi eriliselt kasuks Pätsi-Laidoneri pahaendelistele kavatsustele ja andsid alusetu õigustuse nende endi seadusevastasele võimuhaaramisele ning sellele järgnenud alusetule õiguslikule arveteklaarimisele vabadussõjalaste juhtidega ning sadade teiste liikmetega. Ja sinna oligi maetud kurja juur ning külvatud hävingu alge, mis mõne aasta pärast kasvas iseseisvust ja riiki vastupanuta maa pealt pühkivaks poliitiliseks ja sõjaliseks katastroofiks.

Kuid annan korraks uuesti jutujärje juba venelaste küüsis oleva Pätsi kätte. Seda jälle kahjuks vaenlase algatatud kriminaaluurimise materjalide põhjal.

Nimelt ilmneb toimikusse lisatud nn agentuurandmete teadetest 28. jaanuarist 1941 järgmist Pätsi enda poolt väljendatud minakesksete hoiakute kohta: "Kui Vene väed 1939. aastal Eestisse tulid, andsin nõusoleku, sest mõistsin, et see on tugevama poliitika: nad on tugevamad, meie nõrgemad, me oleme väike riik. Aasta pärast öeldi meile, et ma ei pidavat lepingust kinni, püüdvat seda rikkuda. Allusin jällegi. Mõistsin: kui tulevad uued ajad, las siis juhivad riiki uued inimesed."

Eelnev tekst oli juba peaaegu avaldamiseks valmis, kui müügilettidele ilmus ENSV kõrge julgeolekutegelase Vladimir Pooli 2020. aasta üllitis Pätsi ja tema pere saatuse kohta pealkirjaga "Konstantin Päts, vang nr 12". Kuigi ajaloolane Jaak Valge on arvamusel, et seda raamatut ei peaks üldse lugema, vaatasin siiski trükise teemakohase huvi pärast korduvalt üle.

Jah, tõsi ta on, et see ongi suures osas tõeline rämps. Ajaloolisest usutavusest on asi kaugel. On küsitav, kas teose autoriks märgitud isiku poolt omal ajal nuhkide kaudu saadud ja üha korduvates ning peagi häirivalt tüütuks muutuvates allikatähenduseta ettekannetes, millest see suures osas koosneb, on üleüldse midagi tõsiseltvõetavat. Kui, siis ainult kokkulangevuste puhul muude tagantjärele teatavaks saanud tõenditega.

Ometi leidub ka selles rämpsüllitises kaks tähelepanuväärivat kohta. Leheküljel 163 on ära toodud viide Baškiiria NSV riikliku julgeoleku rahvakomissari, julgeolekukapten Sokolovi 4. juuli 1941. aasta ettekandele "NSVL NKGB 3. Valitsuse ülemale", millest nähtub, et Konstantin Pätsi arreteerimisel Ufas 26. juunil 1941 toimunud läbiotsimise käigus konfiskeeriti raha ja väärtasju järgmiselt: kullas 240 dollarit, 565 Eesti krooni paberrahas, 500 Soome krooni, 880 Ameerika krooni (sic!), Inglise Panga puhtaid tšekke 8 tk, kuld- ja hõbeasju (sõrmused, käevõrud, kellad jne) – 26 eset.

Seega on tänapäeval ilmselt tahtlik vassimine nimetada küüditamiseks Pätsi ja tema lähedaste Venemaale väljasaatmist koos varakoormate, mitmesuguses vääringus raha ja kuldesemetega.

Teine tähelepanu vääriv asjaolu ilmneb selle rämpsüllitise lõpus leheküljel 291 ära toodud Küllo Arjaka järelsõnast. Ja nimelt: Pätsi minia Helgi-Alice Pätsi mälestuste kohaselt enne Konstantin Pätsi äraviimist Kloostrimetsa talust 30. juulil 1940 oli Päts nädal varem öelnud Helgile, et võib-olla tuleb tal mõneks ajaks sõita Venemaale ning Helgi koos nelja- ja seitsme-aastase lapsega tulgu kaasa. Seal ei juhtuvat nendega midagi, "siin on ohtlikum".

Sellest viimasest mälestusekillust on nüüdseks selgunud ütlemata kurb ja traagiline tõsiasi, et Päts ise kutsus endaga kaasa Venemaale "ohutusse" kohta, tegelikult aga hukatusse, ka oma lähedased pereliikmed.

Lõppkokkuvõttes viis Pätsi-Laidoneri tandemi omaaegne autoritaarne poliitiline valearvestus (et mitte öelda reetmine) täieliku krahhini ja hukatusse nii neid endid kui ka Eesti riigi. Ja selles peitub põhimõtteline erinevus Eesti ja Soome vahel. Seda ei tohi unustada.


1 President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees : dokumente ja materjale [K. Pätsi ja J. Laidoneri toimikutest]. Eesti Teaduste Akadeemia 1993, lk 5.
2 Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse 1988. aasta väljaanne, IV köide, kogud XX–XXV 1985–1987, lk 854.
3 President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees, lk 9.
4 Enn Tarvel, Eesti rahva lugu. Lk 263.
5 Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu. Lk 493. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: