Indrek Kiisler avaldas Vikerraadio päevakommentaaris arvamust, et praeguses majanduslikus olukorras pensione tõsta on taunitav ning vale. Pensionide erakorraline tõstmine polevat millegagi põhjendatud ning et see on läbinähtav flirt oma valijatega.

Selline mõttekäik mõjus üllatavalt. Ilma süvaanalüüsita võiks une pealt mainida päris mitu head põhjendust, miks pensionid võiksid tõusta. Ma ei hakka vaidlema selle üle, et raske on ka üksikemadel ja madalamat palka teenivatel inimestel, aga seisukohaga, et pensionäridele pole midagi juurde vaja anda, ma nõustuda ei saa.

Pensionärid on oma madalate sissetulekutega haavatavas olukorras, seda ilmselt veel ka lähitulevikus. Väide, et eaka inimese elutööna saavutatud pension on "kindel sissetulek" ning hinnad on langenud, ei anna mingisugust põhjust olla olukorraga rahul. Öelda, et teil läheb niigi hästi, tundub küüniline. Sõltub muidugi, kellega võrreldes Eesti pensionäril hästi läheb.

Eesti pensionäride sissetulekud on kehvad. Viimased OECD kogutud võrdlevad andmed (2015) näitavad, et maksed pensionitele moodustavad Eestis SKT-st seitse protsenti, ent Soomes on see number üle 11 protsendi ning teadupoolest häid pensione maksvas Kreekas ligi 17 protsenti.

Viimastel aastad on olukorda parandatud ning sotsiaalkaitse saab enam tähelepanu. Olen veendunud, et opositsioonipoliitikute poolt naeruvääristatud erakorraline pensionitõus 2020. aasta kevadel, mis koos indekseerimisega oli 45 eurot, parandab vähekegi eakate olukorda. Tuleb märkida ka asjaolu, et ükski varasem valitsus pole suutnud sellises mahus pensione tõsta.

Kellelegi pole uudiseks, et kehvad ning madalad pensionid viivad eakad vaesusesse. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), kuhu kuulub ka Eesti, näitab head võrdlusmomenti sellest, kuhu oleme varasemate poliitiliste otsuste ning otsustamatusega jõudnud - Eesti on tabeli kõige viimases otsas, täpsemalt eelviimane, meile järgneb veel ainult Lõuna-Korea. OECD riikide keskmine näitaja on 14 protsenti.

Eesti numbrid on päriselt kehvad: 2018. aastal elas suhtelises vaesuses üle 43 protsendi pensionäridest, seega on vaesusrisk pea igal teisel eakal. Ent kui eakas elas üksi, oli langemine alla suhtelise vaesuse piirmäära (573,05 eurot) drastiline, ligemale 80 protsenti.

Kas see ei ole mitte piisav põhjus pensione tõsta? Lisaks omavalitsustele on valitsus püüdnud leida eakate toimetulekuks erinevat rohtu ning kehtestanud üksi elava pensionäri toetuse, mida makstakse kord aastas.

Eakus ei pea ilmtingimata käima koos suhtelise vaesusega ning on viimane aeg, et olukorda muuta ja aidata eakatel elada täisväärtuslikku vanaduspõlve. Praegune keskmine vanaduspension (529,9 eurot) ei ole kindlasti piisav heaks äraelamiseks, kuid viimaste aastate valitsuskoalitsioonide poliitika annab julgust, et olukord muutub paremaks ning vanem põlvkond Eestis ei pea tulevikus virelema Euroopa Liidu kõige kehvemate hulgas.

Küsimus ei ole flirdis valijatega, küsimus on meie eakate väärikas vanaduspõlves.