Mõne aja eest tegi Turu-uuringute AS Pere Sihtkapitali tellimusel uuringu 16–19-aastaste noorte hoiakutest ja tulevikuplaanidest pereelu vallas. Küsitlusest selgus, et noored unistavad kõige rohkem huvipakkuvast tööst, teisel kohal on soov vanematekodust välja saada ning alles viiendal kohal oma kodu loomine. Laste saamine ja perekonda puutuv oli päris lõpus.

Mind ei üllatanud selle uurimuse puhul kuigivõrd see, et 16-19-aastased ei mõtle veel tõsiselt pere loomise peale. Selles vanuses muutuvad inimesed kiiresti ja ootuspäraselt on nende esmane huvi leida endale elus oma koht. Küsitluses väljendus see esimese koha – huvipakkuva – tööna. Mis aga üllatas, oli see, kui kõrgel kohal on soov vanematekodust minema saada.

Muidugi, ka see on iseenesestmõistetav protsess, et täiskasvanuks saanud lapsed kolivad lapsepõlvekodust välja. Aga kuna see ongi iseenesestmõistetav, tundub omajagu veider selle rõhutamine ühe suurima eesmärgina elus.

See pani mõtlema. Kas midagi on viltu eesti koduga? On selles eemaldumissoovis näha midagi ütlusest: laps on kodu peegel?

On üldlevinud arusaam, et lapse loomulikuks ja parimaks kasvukeskkonnaks peaks olema tema bioloogiline perekond. Kodu peaks lapse jaoks olema paik, kus ta tunneb end turvaliselt, hoitud ja armastatuna. Koht, kus ta õpib emotsionaalset toimetulekut elus ja saab kogemuse lähedastest suhetest.

Ning vastupidi: kodu, kus puudub turvatunne ja lähedus, annab lapsele eluks kaasa sisemise ebakindluse, enese tundmise mittevajalikuna, halvimal juhul käitumishäired ja võimetuse elust rõõmu tunda.

Kahjuks on erinevad uuringud näidanud sedagi, et koos ühiskonnas viimastel aastatel toimunud kiirete muudatustega on kasvanud ka antisotsiaalselt käituvate laste ja noorte hulk. See tähendab, et neid lapsi, kes tunnevad end ebakindlana ja mittevajalikuna, on aina rohkem.

Miks nad nii tunnevad? Mulle näib, et kuidagi on sellel seos sooviga võimalikult varakult vanematekodust lahkuda. Ning leigus sellega olemuslikult seotud oma kodu loomise vastu. Koduga on midagi lahti.

Jah, kindlasti suurem osa vanemaid armastab oma lapsi. Nad on palju pingutanud, et nende lapsed saaksid majanduslikult kindlustatud lapsepõlve, brändiriided, iPhone'i ja reisid soojale maale. Aga kuidagi on selle käigus laps pesuveega välja visatud. Majandusliku heaolu ülimaks eesmärgiks seadmisega on ära unustanud lapse tundeelu.

Lisaks. Heaoluralliga käsikäes on käinud moodsad ideed vabakasvatusest, mis on vanemad justkui vabastanud ebamugavast kohustusest last kasvatada. See on teadagi vaevanõudev töö: kui laps ei saa, mida ta tahab, siis ta jonnib; temale nõudmiste seadmine eeldab iseendalt distsipliini, järjekindlust ja põhimõtteid. See kõik on tülikas. Lihtsam on lapsele öelda: otsusta ise.

Ja nii ongi meil hulganisti üles kasvanud liigvara täiskasvanuks saama pidanud lapsi, kelles ei ole tekkinud tunnet, et kodu moodustab turvavõrgustiku muidu ebakindlas maailmas. Kodu asemel on majad ja toad, kus ei ole kedagi kodus, sest on vaja veel rohkem raha teenida, veel rohkem trenni teha, veel rohkem iseennast väärtustada.

Lisandunud on ka ekraanimaailm, kuhu ühtmoodi on kaduma läinud nii täiskasvanud kui ka noored. Kus lapsed tegelikult virtuaalmaailmas aega veedavad, suurem osa vanemaid ei tea. Üks on aga kindel: massimeedia ei väärtusta ei kodu ega perekonda, vaid pigem ikka raha ja vägivalda. On ka täheldatud, et lapsed kasutavad nutimaailma põgenemisteena ebameeldivate olukordade ja tunnete eest selle asemel, et nendele otsa vaadata ja lahendusi otsida.

Jah, kindlasti ei ole olukord liiga dramaatiline ning Eestis on palju hea enesetundega peresid, kus kasvab üles õnnelikke lapsi. Kodu on olnud ju läbi aegade eesti kultuuri kese.

Aga kus on kurva kodu?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.