Ühes hooldekodus elava eaka tütar helistas haiglate ja hooldekandeasutuste kaplanaati ja rääkis suure murega, et käib hooldekodu akna all üle päeva oma ema vaatamas ja ema nutab telefonis, et miks ta teda vaatama ei tule.

Ema oli alles värskelt hooldekodu elanik ja igatses tagasi oma koju, oma voodisse, oma asjade juurde, oma koera ja kassi juurde. Aga et tal oli diagnoositud dementsus, vajas ta ööpäevaringset järelvalvet ja hooldust, mis ei olnud lähedastele jõukohane. Nii oli ta tulnud hooldekodusse.

Asutus oli kehtestanud epideemiaohu tõttu juba varakult range külastuspiirangu, lubatud oli kokkuleppel külastamine vaid surija inimese juurde. Enne piirangut oli tütar igal nädalal ema külastanud, oli temaga jalutanud, koos televiisorit vaadanud, olnud lihtsalt seltsiks. Nüüdseks, kui külastused olid keelatud, oli ema muutunud ärevaks ja tahtis hooldekodust lahkuda. Põhjendades, et kuna tütar tema juurde tulla ei tohi, läheb ta ise tütre juurde.

Inimene on suhtlev olend.

Vesteldes hingehoidjatega, kes praegu töötavad haiglates ja hooldekodudes, on selgunud, et hoolealustele mõjuvad rusuvalt epideemiaohust tulenevad külastuspiirangud või asutuse klientidele kehtestatud keelud väljuda hooldekodu territooriumilt. Suurenenud on ärevus, masendushood ja resignatsioon, depressiivsed meeleolud, on ka enesetapumõtteid.

See kõik meid ju ei üllata. Teame ju kõik omast kogemusest, et inimene on suhtlev olend. Olenemata vanusest, vajab ta lähedasi suhteid ja hoolivat suhtlemist ning kui seda piisavalt ei ole, inimene n-ö vajub ära, jääb hingeliselt ja vaimselt nälga.

Ühes hooldushaiglas ravil olev taat kaebas hingehoidjale, et lähedased ei käi sellepärast vaatamas, et on ta unustanud, maha jätnud, tema ootab nüüd vaid surma, et pole millegi nimel elada.

Hingehoidja lohutas küll vanakest, et lapsed kardavad, et võivad tuua haiglasse koroonaviiruse ja ettevaatuse mõttes ei tule, nad ei taha teid ega kedagi hooldekodus nakatada. Taat jäi oma mõtte juurde kindlaks. "Tuleks või korrakski, ega me musutama ei hakka."

Need lood on vaid mõned iseloomulikud näited, mida hooldekodus või haiglas olevad inimesed tunnevad-mõtlevad, mured, mida nad jagavad hingehoidjatega.

Me räägime ühiskonnas pandeemia mõjust kogu elu- ja töökorraldusele, majandusele, inimeste toimetulekule, samuti pöörame suuremat tähelepanu suhteprobleemidele, laste ja noorte vaimsele tervisele, tööealiste inimeste depressiivsete ja suitsidaalsete meeleolude kasvule.

Tihti oleme aga unustanud need inimesed, kes on ühiskonna elust justkui väljas, kes elavad hooldekodudes, hooldus- ja õendushaiglates. Kelle jaoks need asutused on enamjaolt viimseks koduks siinses elus, olles lahutatud oma kodust, lähedastest, sõpradest, kõigest oma senisest elust ja tööst, harjumuspärasest ja armsast.

Suheldes Eesti suuremate hooldekodude juhtivate töötajatega külastuspiirangute teemal olin heas mõttes üllatunud, kui arukalt ja hoolivalt on külastuspiiranguid mõnes asutuses korraldatud. Lähedased peavad end registreerima, külastusajad on võimalikult paindlikud, lubatud kõigil nädalapäevadel, ilma ajalise piiranguta, asutustes on kasutusele võetud kõik ettevaatusabinõud.

Külastaja peab täitma tervisedeklaratsiooni, asutuse poolt on kaitsemaskid (just sellepärast, et külastaja ei kasutaks n-ö ärakantud maski), saadaval on desovahendid. Külastused on korraldatud kas õues või siseruumides, näiteks puhketoas, saalis või toas). Töötajad jälgivad, et kaitsevahendeid kasutataks õigesti ja kaitsemaski antakse tubase kontakti puhul ka elanikule.

Külastada lubatakse korraga kahel inimesel ja palutakse hoida kõigi teiste hooldekodu elanikega ka lähedastel omavahel kahemeetrist vahemaad. Lähedastele on ka meelde tuletatud ja korraldatud sünnipäeva puhul külastused, hooldekodu elanikule on lubatud minna perekondliku sündmuse puhul välja, kaasa antud kõik juhised, kuidas kaitsta nakatumise eest.

Lauskeeldudest

Teisalt leidub ka hoolekandeasutusi, kus turvakaalutlustel on kehtestatud väga ranged külastuspiirangud, lauskeelud. Kus lähedased ei ole nädalaid saanud omakseid külastada. Kevadine eriolukord, mil külastuskeelud kehtisid kõikidele hooldus- ja raviasutustele, on hoolealustel ja lähedastel valusalt meeles.

Kaplanaati helistati küsimustega, kaua nüüd keelud kestavad, kas ma üldse näen veel oma ema või isa, kes on hooldekodus. On olnud juhtumeid, kus lähedased palusid abi kaplanaadilt, et välja selgitada, kas ravil või hooldusel olev inimene on ikka veel elus või millises tervislikus seisus ta on, mida tunneb, millises meeleolus, millised soovid oleksid lähedastele ja kas inimene on rääkinud oma surmast ning matustest.

Head praktikad kevadiste lauskeeldude puhul olid asutustes, kus korraldati veebi teel lähedastega suhtlemisvõimalused, abiks olid siin hingehoidjad, kes olid sidepidajaks lähedastega.

Nüüd, kui meid ootab ees pikk sügis-talv, üsna tõenäoline viirusesse nakatumise kasv, tuleb leida lahendusi ja võimalusi hooldusel olevate inimeste suhtlemiseks oma lähedastega, arvestades kõiki valitsuse ja terviseameti juhiseid, kindlustades samal ajal inimeste emotsionaalsete ja hingeliste, sealhulgas ka usuliste vajaduste rahuldamise, psüühiliste vaevuste leevendamise. Sellega toetame inimese vaimset tervist ja üldist toimetulekut, mille üks väga olulisi mõjutajaid on suhtlemine lähedastega.

Kindlasti on vajalik julgustada ja innustada lähedasi ka ise aktiivselt suhtlema hooldusel oleva omaksega, teda külastama kehtestatud reegleid järgides, kasutades vajalikke turvameetmeid, isikukaitsevahendeid.

Praktika on näidanud, et lähedased on ka ise hakanud külastuspiirangute tõttu vähem külastama, isegi lubatud aegadel ja tingimustel igaks juhuks ei lähe hooldekodusse, igaks juhuks isegi helistavad harvemini, et mitte üles äratada igatsust ja kurbust. Hooldekodude elanikud aga ootavad, et neile helistatakse, et võetakse aega nendega suhtlemiseks, kirjutatakse, saadetakse pakke ning toetatakse arvuti ja tahvelarvuti vahendusel suhtlemist.

Tahaks südamele panna, et hooldekodudel tuleb lähedastele võimaldada külastusi ja aluseks võtta terviseameti juhised. Erandiks on nakatumisjuhtumid hooldekodus ning sellisel juhul on külastuskeeld põhjendatud. Hooldekodu juht saab külastuskeelu kehtestada eesmärgiga nakkushaiguste epideemilist levikut piirata, kuid see tuleb kooskõlastada terviseametiga. Külastajatele rakendatavad piirangud ei pea olema midagi enamat kui personali puhul kehtivad.

Me kõik võime olla viiruse potentsiaalsed kandjad ja edasiandjad. Ettevaatusabinõud ja turvameetmed nakkuse levimise piiramiseks on kehtivad kõigi ühiskonna liikmete jaoks.

"Inimene ei ela ainult leivast", on kirjutatud Piiblis aastatuhandeid tagasi. Me kõik vajame lähedust, armastust ja hoolimist. Lisaks turvalisele elukorraldusele, füüsise hooldusele ja arstiabile, mida pakuvad hoolekande-ja raviasutused sealsetele elanikele, on oluline nii hoolealuste kui ka nende lähedaste hingeline ja vaimne hooldus, mille üks osa on just suhtlemine omastega, üksteise jaoks olemas olemine, ühise elu, mõtete, tunnete, rõõmude ja murede jagamine.

Silma vaadata, kõrval olla, tuttavat häält kuulda, rääkida ja kuulata, seda saame me kõik üksteisele pakkuda.