Keit Parts: keskmise inimese fenomen ehk ligipääsetavusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Keit Parts
Keit Parts Autor/allikas: Erakogu

Eesti ühiskonna kujundamisel lähtutakse eelkõige nii-öelda keskmisest inimesest ja tema võimekusest. Jätkuvalt liiga vähe tähelepanu pööratakse asjaolule, et suure osa ühiskonnast moodustavad lapsed, vanemaealised, erivajadustega inimesed ja teised, kes ei saa meie keskkonna võimalusi täiel määral kasutada, kirjutab Keit Parts.

Keskmise inimesena võib siinse teema kontekstis kujutada ette keskmist kasvu ja heas füüsilises vormis neljakümnendates eluaastates inimest, soovitavalt meesterahvast. Tema kuulmine on terav ja prille ta ei vaja. Ilmselt ei ole tal väikeseid lapsi ega vajadust liikuda lapsevankriga.

Kirjeldatud omaduste tõttu liikleb ta avalikus ruumis ilma probleemideta, tema tähelepanu ei jää kunagi pidama kõrgele äärekivile, raskelt avanevale välisuksele või liiga lühidalt põlevale rohelisele fooritulele.

Tõenäoliselt ei märka ta seda, kui pangaautomaat on paigaldatud valele kõrgusele, sest peenmotoorika kasutamine tavatus asendis ei valmista talle probleemi. Juhul kui avalikus ruumis liikumine seda nõuab, on ta valmis sammu kiirendama, üle hüppama, pilku teravdama ja palju muudki, milleks keskmisest mõõdust teistsugused inimesed võimelised ei ole.

Just sellisele inimesele on suures mahus kujundatud Eesti avalik ja eraruum, aga ka inforuum. See tähendab, et ühiskond on vähem või rohkem ligipääsmatu suurele osale kasutajatest. Ruum on ajas muutumatu ning sellesse tehtavad investeeringud pikaajalised, mistõttu ei kiputa samasse kohta raha mitu korda panema, et näiteks tehtut parandada.

Seega elame keskkonnas, mis muutub ajas oluliselt aeglasemalt kui liigub inimese elukaar. Viimane on habras ja aldis muutuma ning elu erinevates etappides kogevad inimesed eriilmelisi erivajadusi, mis võivad olla nii ajutised kui ka püsivad.

Keskmine inimene on juba vähemuses

Vähe ligipääsetava ühiskonna tõttu ei ole kõik inimesed ühiskonda võrdselt kaasatud, piiratud on liikumine avalikus ruumis, osalemine hariduses ja tööturul, kultuuri tarbimine ja paljud muud n-ö keskmise inimese igapäevased tegevused.

Ei saa öelda, et puuduvad head näited ja areng, kuid need on pigem ühe objekti ehk hoone või muu rajatise põhised. Üksikobjekti ligipääsetavus ei aita kasutajat palju, sest ligipääsetav ja kasutajast lähtuv peab olema kogu inimese teekond, mis eeldab planeerimise ja mõtteviisi olulist muutust.

On raske öelda, miks jätkuvalt ei suudeta Eestis keskkonna, aga ka kaupade ja teenuste loomisel arvestada kõikide ühiskonnaliikmete vajadusega. Võib eeldada, et üks paljudest põhjustest on levinud eksiarvamus, et keskmise inimese tunnustele vastavad inimesed on ühiskonnas enamuses ning ligipääsetavust vajab väga kitsas grupp inimesi.

Ei ole keeruline seda arvamust ümber lükata, vaadates lähemalt, kui palju on ühiskonnas arvuliselt ligipääsetavust vajavaid inimgruppe. Ainuüksi lapsed ja noorukid, vanemaealised ja erivajadusega inimesed moodustavad kogu Eesti elanike arvust 51 protsenti. See tähendab, et keskmine inimene on juba vähemuses ning vananeva ühiskonna tingimustes vähenemise trend suureneb.

Ei tohi ka unustada, et lisaks toodud suurematele ligipääsetavuse sihtgruppidele on igal aastal kümneid tuhandeid meditsiinilisi protseduure või õnnetusi (liiklusõnnetused, kukkumised, mürgistused), mille tulemusena kogeb ka keskmine inimene ajutisi tegevuspiiranguid.

Elukaare alguses on imikud ja väikelapsed, kelle igapäevane sõiduvahend on lapsevanker. Eestis sünnib aastas keskeltläbi 13 000 last, kelle vanemad peavad vähemalt kaks esimest eluaastat arvestama väikelapsega liikumise eripäradega.

Esmalt tõusetuvad füüsilise keskkonna probleemid nagu kõrged äärekivid ja uksepakud, kaldteede puudumine, kõrge sisenemisega ühistransport ja muu.

Samal ajal ilmnevad ka probleemid teenuste ja kaupade ligipääsetavuses – kas avalik ruum ja hooned toetavad perekondlikku külastust, kas kaubanduskeskuses on mähkimisruum, kas teenindaja valmisolek teenindada väikelastega klienti on samaväärne kui iga teise külastaja puhul.

Pärast väikelapseiga saabub koolimineku aeg, mil laps tuleb saata iseseisvalt tänavale, ühistransporti ja kooli. Ühe rahvusvahelise linnaruumi algatuse1 kohaselt on kvaliteetne linnaruum selline, kuhu inimene saadab rahuliku südamega nii kaheksa-aastase lapse kui ka 80-aastase vanema. Kui linnaruum vastab nende kahe vanusegrupi vajadustele, siis on see kvaliteetne ka kõigi teiste jaoks.2

Nii tänaval kui ka koolis vajavad lapsed keskmisest täiskasvanust erinevaid lahendusi, mis asuvad lapse nägemis- ja ulatuskõrgusel, arvestavad nende arenguliste eripärade, taju ja füüsilise võimekusega. Hiljutine laste ligipääsetavuse uuring3 näitas, et avalik ruum ei arvesta sageli erinevas vanuses laste ja noorte vajadustega.

Näiteks on mänguväljakud suunatud eelkooliealistele lastele ning kooliealistel ei jää muud üle kui veeta aega kaubanduskeskustes. Füüsilise keskkonna sobimatusele lisandub ka tõrjutus, mida lapsed kogevad sageli seoses halva teeninduskultuuriga ja kaasliiklejatelt, näiteks ühistranspordis.

Erivajadustega inimesed ja eakad

Kui lapsed saavutavad elukaare kõveral varem või hiljem iseseisvuse, siis on suur osa inimesi, kelle võimekus ei ületa kunagi seda künnist, mis võimaldaks neil ühiskonnas iseseisvalt hakkama saada ja võtta kõikide teistega võrdselt igapäevaelust osa.

Siinkohal võib igaüks mõelda, millal ta viimati märkas tänaval ratastooli või valget keppi. Kui ühtegi korda ei meenu, siis on see ilmselt lihtsalt seetõttu, et suures osas avalik ruum iseseisvat liikumist ei toeta, mitte et erivajadusega inimesed seda ei sooviks.

Erivajadustega inimeste vähene liikumine avalikus ruumis toidab müüti, et neid ongi vähe või nad ei ole meie kliendid. Otse vastupidi. Eestis on eri raskusastme ja puudeliigiga inimesi kokku umbes 154 600, mis moodustab rahvastikust ligikaudu 12 protsenti.4 Prognoosid näitavad, et 2040. aastaks võib olla erivajadustega inimeste osakaal Eestis hinnanguliselt 17 protsenti5.

Nähtamatuna on Eesti elanike seas kümneid tuhandeid inimesi, kes oleksid võimelised iseseisvalt avalikus ruumis liiklema, kuid kes ei saa välja oma liftita kortermajast, kelle teekonna lõpetab juhuslik äärekivi või kes ei julge unistada iseseisvast ühistranspordi kasutusest. Kõikide inimeste õiguse kõrval olla teistega võrdne ja iseseisev ei tohi unustada, et ligipääsmatut ühiskonda kompenseerib niigi pingul olev sotsiaalkulutuste eelarve.

Elukaare teises pooles jõuame eakateni, kes moodustavad Eesti elanikkonnast pea 20 protsenti. Vanemaealiste võimalikult kaua aktiivne olek nii tööturul ka kui ühiskonnaelus on see, mida vananeva ühiskonnaga riigis tuleb edendada.

Ühelt poolt avaldab survet vajadus hoida tööjõumaksude laekumist stabiilsena olukorras, kus tööealiste inimeste arv väheneb. Teisalt tuleb tagada ligipääsetav ja kasutajamugav elukeskkond, võttes arvesse erinevaid tervisest tulenevaid tegevuspiiranguid, mida esineb pea 62 protsendil 65-aastastel ja vanematel. Kuulmis-, nägemis- või füüsilise võimekuse langus on sageli vananemise paratamatus, kuid selleks valmisolek nii riigi kui ka indiviidi tasandil on puudulik.

Riik peab eeskuju näitama

Mida nendest arvudest järeldada? Eestis elab väga suur arv väga erineva võimekusega inimesi. Ometi kohtame igal sammul avalikus ruumis lahendusi, mis on mõeldud kasutamiseks ainult keskmisele inimesele.

Tundub, et keskmisele inimesele mõtlevad nii tellija, arhitekt, projekteerija kui ka ehitaja. Samuti kaupluse omanik, korteriühistu, ühistranspordiettevõte ning pangaautomaadi või fonoluku paigaldaja. Seni, kui igast kasutajast lähtuv kaasav disain ei jõua spetsialistide teadvusesse, ei ole lootust, et ühiskond muutub ligipääsetavataks.

Oma keskmise inimese positsioonilt ei osata sageli märgata seda, mis on paljudele "keskmiste" kõrval elavatele inimestele ebamugav või ligipääsmatu ning empaatia tekib vaid siis kui elukaar teeb jõnksu, mis viib allapoole iseseisvalt hakkamasaamise piiri. Sõna "ligipääsetavus" paneb silma särama ja jutu jooksma just nendel inimestel, kes liiguvad igapäevaselt väikelastega, on kogenud luumurdu või muud vigastust või pidanud hoolitsema eaka lähedase eest.

Kuidas jõuda kõiki kaasava ja ligipääsetava ühiskonna ja avaliku ruumini? Riik ja kohalik omavalitsus peavad nõudma ligipääsetavaid lahendusi planeerimises, ehitamises, teenuste ja kaupade pakkumisel ja mujal. Samuti peab riik ise eeskuju näitama ning ei tohi joosta lati alt läbi mitte ühegi riigi poolt rahastatava hoone või teenuse kujundamisel.

Eesmärk peab olema, et riigi poolt rahastatavaid teenuseid ei saa pakkuda ligipääsmatus asukohas, olgu tegemist tervishoiu, hariduse või sotsiaalvaldkonna teenusega. Oluline võti peitub ka teadlikkuse kasvus nii spetsialistide kui ka tavakasutaja seas. Kui iga inimene ei nõua mugavat ja ligipääsetavat ruumi või teenust, siis ei soovi turg seda ka pakkuda.6


4 Sotsiaalkindlustusameti registriandmed, 2020.
5 Sotsiaalministeerium, 2020.
6 Oktoobris valmis riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma vahearuanne.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: