Pidev ja igapäevane kaugtöö vajab kahtlemata tugevat enesejuhtimise oskust. Paljud on selle tööviisiga tugeva sinasõpruse juba loonud, aga on ka neid, kes vajavad enda ümber rohkem sotsiaalsust, kes pole harjunud järjepidevalt iseseisvat tööd tegema või ei saa koduse keskkonna tõttu piisavalt tööle keskenduda. Neile võib küll kontori ja kaugtöö lühiajaline kombineerimine sobida, kuid igapäevane pidev distantsilt töötamine on väljakutse.

See kõik omakorda on viimastel kuudel ka juhtide tööfookusi ümber kujundanud. Kellest sai kaugtööjuht üleöö, peab olema valmis kiiremini kohanema. Tegelikult on aga aeg pakkunud ka omajagu katsumusi ka kogenud juhtidele, kes on hajusate tiimide juhtimisega ka varem kokku puutunud.

Ridade vahelt lugemist vähem

Kahtlemata on igal ajal töötajate märkamine ja oma inimeste jaoks olemas olemine üks juhi peamisi ülesandeid. Küll aga on praegu oluline võtta rohkem vastutust selles osas, kuidas oma inimestele veelgi tõhusamalt toeks olla, seejuures tegemata füüsilisest vahemaast enda jaoks takistust.

Igapäevaselt kontoris kohtudes on lihtsam märgata kellegi meeleolu muutumist. Koridoris möödudes küsitud "kuidas sul läheb?" või kiire arutelu töölaua taga aitavad hoida kontakti või märgata esimesi ohusignaale. Kaugtöös on selline ridade vahelt lugemise võimalus piiratud ja nii võibki pikka aega elada heas usus, et kõik on korras. Kuigi tegelikult võivad tulemused taustal kannatada.

Tähelepanu tuleb pöörata kõigile. Distantsilt töötades võivad ka varem vastutustundlikult tööd teinud inimesed ühel hetkel oma stabiilse pidepunkti ja fookuse kaotada ning pildilt "ära kaduda". Ja mitte üldse tahtlikult, vaid selle ajendiks võib olla omavaheliste kokkulepitud ja sõnastatud ootuste muutumine.

Halvimal juhul pole neid üldse läbi räägitudki, mis omakorda kasvatab pingeid ja võib lõpuks viia tormi paisu tagant vallandumiseni. Seetõttu ongi üks peamisi kaugtööjuhi ülesandeid välja selgitada, kas ta ise ja tema tiimiliikmed saavad asjadest ühtmoodi aru.

Kas inimene mõistab, mida temalt oodatakse? Kas mina juhina adun, mida mu tiimiliige minult vajab? Vastasel juhul võib end üsna pea leida olukorrast, kus üks osapool on nädalaid või kuid rääkinud aiast, teine aiaaugust.

Aeg omavahelisteks juttudeks

Üksteisega rääkima peab ja selleks tuleb aega leida. Samuti on vaja mõelda, kuidas kompenseerida distantsil olles samaväärselt kasvõi näiteks füüsilised kohvinurgajutud või spontaansed mõttevahetused.

Kindlasti ei tohiks ükski kaugtööjuht alahinnata regulaarsete 1:1 vestluste rolli. See on aeg, mida tuleb võtta, et saaks omavahel avatult ja pühendunult rääkida. Kogemus näitab, et pole mõtet eeldada, mida inimene (kodukontoris) mõtleb või juhilt ootab. Reaalsus saab siiski selgeks silmast silma vestluste käigus, olgu need siis video teel või füüsiliselt peetud arutelud.

Üks viimase aja õpikohti on, et ootused võivad ka päeva pealt muutuda, isegi kui need on selgeks räägitud. Möödunud kuud on näidanud, et me alles õpime ja kohaneme määramatusega ning igaüks kogeb ka viirusest tingitud mõjusid erinevalt. Praegu pole harv olukord, kui nii mõnelgi tuleb sisuliselt päevapealt paariks nädalaks elukorraldus ümber organiseerida: kes peab jääma eneseisolatsiooni, kes arvestama laste koduõppega jne.

Väikesed, aga olulised detailid võivad kiirelt tööle keskendumist häirima hakata ja elu mõneks ajaks pea peale keerata. Juht peab olema valmis alatasa olukorda kraadima ja aitama lahendusi leida.

Seega, tööandja ei saa kontrollida seda, mida loetakse ajakirjandusest, kuidas mingeid uudised tajutakse või mil viisil määramatus kellegi elu kujundab. Küll aga saab ettevõte omalt poolt panustada turvalise ja paindliku töökeskkonna hoidmisele läbi inimeste märkamise ja vastastikuste ootuste sõnastamise.