Alari Purju: koroonakriisi mõju majandusele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Alari Purju Autor/allikas: ebs.ee

Kaua on jätkusuutlik selline tulu- ja maksupoliitika, kui solidaarsust eeldavas piirangute, kasvanud ravikindluskulude ja rahanappuse keskkonnas ei maksustata osa tuludest üldse, küsib Alari Purju algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Koroonapandeemia mõju majandusele on mitmekihiline ja selle kestust on üsna raske hinnata. Vaktsiini(de) võimalik kasutuselevõtt lähiajal annab lootust, et haigestumisele suudetakse piir panna ning aja jooksul taastub normaalne elu.

Küsimus on, kas pandeemia on muutnud elukorraldust jäädavalt ning ühiskonna ja majanduse sulgemise tõttu võimendatud suundumused on teistsugused kui need, mis on leidnud aset viimasest kriisist sõltumata.

Sellele püütakse vastata intellektuaalsest huvist, aga vastusest sõltuvad ka riikides, ettevõtetes ja kodumajapidamistes langetatavad otsused kulutamise, säästmise ja investeeringute kohta ning majanduskeskkonna kujundamine nendeks otsusteks.

Kriisieelne seis

Alustan kriisieelse olukorra kirjeldamisega. Viimasel kahekümnel aastal püüti eelkõige kohaneda kolme olulise mõjuteguriga, milleks olid Hiina integreerumine rahvusvahelisse kaubandussüsteemi, 2008. ja 2009. aasta majandus- ja rahanduskriisi järelmid ning digiteerimine.1

Peatumata Hiina arengu üksikasjadel, toon esile vaid selle mõju rahvusvahelisele majandusele. Hiinast sai kahekümne aastaga maailma suurim tööstuskaupade tootja ning muu maailm ujutati odavate kaupadega üle. Teisiti öeldes: pakkumist suurendati sel määral, et stabiliseeriti üleilmne hinnatase, mistõttu vähenes tööstustootmine rikastes Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides. See tõi kaasa struktuursed muutused nii uute tõusvate riikide kui ka rikaste riikide majanduses.

Hiinas avaldus see põllumajandusega seotud inimeste massilises liikumises algul rannikulinnadesse, seejärel ka suurtesse tööstuskeskustesse sisemaal. Sellega kaasnes ekspordil põhinev majanduspotentsiaali tõus, mis tõi kaasa sissetulekute kasvu, aga ka raha akumuleerimise teaduse ja tehnika arenguks ning sõjalise potentsiaali loomiseks.

Nüüdseks on Hiinast saanud arvestatava siseturu ostujõuga riik ning sealne majanduskasv ei sõltu enam nii palju tööstuskaupade ekspordist. Rikastes riikides tõi see kaasa tööstustööliste ja keskklassi elatustaseme seiskumise, seda küll tõusvate tööstusmaade omaga võrreldes kõrgel tulutasemel.

Raha poolel kaasnes sellega Hiina eksporttoodete ostu rahastamine Hiinale müüdud väärtpaberitega. Seda süsteemi iseloomustasid vähene inflatsioon, madalad ja veelgi alanevad intressimäärad.

Hiina integreerumine maailma majandusse on majanduslikus mõttes globaliseerumiseks nimetatava nähtuse kese. Sellega kaasnes tarneahelate rahvusvahelistumine, mille ulatust iseloomustab see, et riikidevahelistest kaubavoogudest (ekspordist ja impordist) moodustavad vahetooted (pooltooted ja komponendid) ligikaudu 80 protsenti ja üle poole riikidevahelisest kaubandusest toimub suurte rahvusvaheliste korporatsioonide eri riikides paiknevate osakondade vahel.

Kohanemine majandus- ja rahanduskriisi järelmitega tõi kaasa keskpankade rahapakkumise kasvu, riikide võlakoorma suurenemise ning püüded nii regionaalselt (Euroopa rahaliidus) kui ka üleilmselt (Baseli kokkulepped) kriisijärgset maailma suurema stabiilsuse suunas mõjutada.

Digiteerimine tähendab laiemas mõttes uue tehnoloogiaga seotud tooteid ja teenuseid (ka näiteks tehisintellekti), aga ka traditsiooniliste tööstusharude suuremat sõltuvust sellest tehnoloogiast. Rahvusvahelises majanduses on digiteerimise kaasnähtuseks üle riigipiiride osutatavate teenuste mahu palju kiirem kasv rahvusvahelise kaubandusega võrreldes.

Üks digiteerimisega kaasnev üldine nähtus on suure üleilmse turujõuga ettevõtete kujunemine (Google'i emafirma Alphabet Inc., Facebook, Twitter, Amazon, aga ka Hiinast pärit Alibaba jne). Seetõttu läksid keeruliseks suhted suurte tohutuid andmehulki valdavate ja suurel määral inimeste käitumis- ja tarbimisharjumusi mõjutavate ettevõtete ning riikide julgeolekut tagavate institutsioonide vahel.

Võtkem kas või Ameerika Ühendriikide surve Hiinaga seotud üleilmsetele ettevõtetele, selle survega on liitunud ka Euroopa Liit. Need kolm suundumust kujundasid suures mõõtkavas koroonaeelse normaalseisu.

Koroonapandeemia otsene ja kaudne mõju

2020. aasta talvel haigestunute ja surmajuhtumite kiirel lisandumisel oli otsene mõju: haiged jäid koju, ettevõtted sulgesid oma kontorid ning inimesed jäeti kaugtööle või ootele, teenindusasutusi sunniti ettevaatusabinõudega tegevust piirama, reisimine peaaegu lakkas. Neid mõjusid saab otseselt hinnata. Seejuures oli palju määramatust seoses koroonapuhangu ulatuse, kestvuse, ravi võimalikkuse ning uute mõjuvate ravimite väljatöötamisega.

Määramatust suurendasid omakorda riikide piiravad meetmed, mille kehtestamisel ei oldud alati järjekindlad: need erinesid riigiti (sealhulgas ühise turuna toimivas Euroopa Liidus) ning teave meetmete mõjususe ja kestvuse, samuti kompensatsiooni ulatuse kohta polnud piisav. Kasvanud ebakindlusest tuleneb epideemia kaudne mõju majandusele.

Ebakindluse süvenemist mõõdetakse vastava indeksiga. Võrreldakse ajaleheartiklite, Twitteri säutsude ja muu kommunikatsiooni sõnakasutuste muutust. Foonina hinnatakse näiteks sõnade "majandus", "poliitika" ja "ebakindlus" kasutamist mõnes ajalehtede artiklite valimis või Twitteri säutsudes samas sõnumis ning vaadatakse, kui palju on nende kasutus muutunud näiteks 25 aasta keskmisega võrreldes.2

Fooni väärtuse korral 100 kasvas sellistel põhimõtetel arvutatud globaalse indeksi väärtus Kreeka rahanduskriisi ajal 2011. aastal 300ni, Brexiti referendumi tulemuste selgumisel 2016. aastal ulatus see 270ni ning 2020. aasta aprillis koroona esimese laine ajal oli see 420.3

Ebakindlus muudab inimeste majanduslikku käitumist, suunab rohkem säästma ja vähem tarbima ning lükkab investeeringud edasi. Seejuures on uued olud tekitanud vajaduse kohaneda ja kasutusele võtta uusi tehnoloogiaid, kaugtöö on võimendanud vastavate tehniliste vahendite kasutamist, arendanud inimeste sellealaseid oskusi ning avanud majandusorganisatsioonidele võimaluse oma tegevuspraktika üle vaadata.

Investeeringute ebakindlusest tingitud vähenemise foonil on järsult kasvanud panused osas valdkondades, näiteks koroonaviiruse mõju tõkestava vaktsiini väljatöötamisel. Riigid on suurendanud oluliselt inimeste ja majanduse toetamist rahastades neid toetusi suures osas riigivõlaga.

Mitmesugused viiruse levikut tõkestavad meetmed on kaasa toonud poliitilise võimu palju ulatuslikuma sekkumise inimeste ellu. Kuna kodanike kaitse on eelkõige seotud konkreetse riigi tegevuse ja rakendatava poliitikaga, siis on see kaasa toonud uue mõõtme riikide ja nende regionaalsete ühenduste (liikmesriigid ja Euroopa Liit) või suurriikide suhetesse (Ameerika Ühendriigid ja Hiina). Milline on uus olukord, kust pärast koroonaga hakkamasaamist end leida võime?

Rahauputus ja selle tagajärjed

Lisaraha pihustamine majandusse, mida tehti 2008. ja 2009. aasta majandus- ja rahanduskriisi ajal suhteliselt tõrksalt, aga mis on praeguse kriisi ajal olnud palju enesestmõistetavam, on ärgitanud küsima sel moel tekitatud majanduskeskkonna jätkusuutlikkuse kohta. Keskne küsimus on siin raha- ja pangandussüsteemi võimekus selle rahamassi hõlmamisel.

Tänapäeva peavoolu majandusteooria kohaselt on raha pikaajalise majanduskasvu, heaolu jms suhtes neutraalne, s.t rohkem raha ei tähenda jõukamat elu (seda on tavaliselt inimestel raske uskuda).4

Oluline on siin raha- ja reaalmajanduse seos. Igaüks saab aru, et raha ja asjade hulk ning hinnatase on omavahel seotud. Kvantitatiivse rahateooria kohaselt võrdub raha hulk korda raha ringluskiirus hinnatase korda füüsiliste kaupade hulk.

Selle valemi kohaselt on raha pakkumise ulatusliku kasvu korral tingimustes, kus majandus peaaegu ei kasva, hinna stabiilsus võimalik ainult raha ringluskiiruse märgatava vähenemise korral – kõik säästavad, keegi ei kuluta. Keynesi tüüpi probleem siinjuures on, et uute projektide oodatav piirtootlus on liiga väike isegi raha olematu hinna (intressimääraga) korral.

Oodatavat tulu kahandab seesama ebakindlus. Majandus on n-ö lukustatud madalate intressimäärade, kesise majanduskasvu ja olematu inflatsiooni või deflatsiooniga tasakaalu.

Jaapan on siin pikaajaline näide. Sellisele olukorrale, mis ei saa jätkuda lõpmatult, on pakutud erinevaid lahendusi. Väitluse ühes servas paikneb nn uus rahateooria (Modern Monetary Theory), mille järgi on raha riigi monopol. Selle emiteerimine on ilma hinnatõusuta võimalik kuni täishõive saavutamiseni. Valitsused peaksid seda tegema eelarvedefitsiidi kaudu, rahastades viimast uue raha ringlusse paiskamisega.

Kuni täishõive saavutamiseni ei tekita see inflatsiooni.5 Teises servas on sellised rahandusteoreetikud nagu Charles Goodhart, kes väidavad, et raharingluse kiiruse taastumine võib kaasa tuua järsu hinnatõusu.6

Nõudluse ja pakkumise tegureid kaaluvas peavooluhinnangus ei peeta suureneva inflatsiooni võimalust tõenäoliseks just seetõttu, et meetmed on piiranud palkasid ja seega nõudluse poolt, aga pakkumise potentsiaal pole eriti kannatada saanud.7

Ka toetavad mõned pikaajalised trendid, näiteks rahvastiku vananemine, pigem rahakogumist, mitte selle aktiivset kulutamist. Palju raha on n-ö pargitud väärtpaberitesse, mis ei tekita lühiajalises plaanis inflatsiooni, aga mõjutavad pikaajaliselt suuresti tulujaotust.

Tulujaotus

Kuigi sisemajanduse kogutoodang väheneb 2020. aastal eelmise aastaga võrreldes viis-kuus protsenti, on aktsiate hind kasvanud ning ka kinnisvara hind pole langenud. Suur osa ringlusse tulnud rahavoogudest on liikunud väärtpaberitesse ning kinnisvarasse.

Palgad pole kasvanud või on isegi vähenenud, kuid märgatavalt on kasvanud väärtpaberite ja kinnisvara pealt teenitud tulu. Selle tõttu on suurenenud erinevused tulujaotuses. Seda võimendavad madalad intressimäärad, mis tähendab, et varasse liigub väga odav raha.

Küsimus on, kui kaua peetakse vastu senise tulu- ja maksupoliitikaga, kus ühiskonna solidaarsust eeldavas piirangute, kasvanud ravikindluskulude ja rahanappuse juures ei maksustata osa tuludest üldse või tehakse seda väga madalate maksumääradega. Jutt käib kapitali maksustamisest.

Sissejuhatuseks vastava teema üle arutlemisel sobib tutvuda sellega, mida on viimase kümne aasta jooksul kirjutanud kapitali suuremat maksustamist soovitav Thomas Piketty.8

Piirangud ja demokraatia

Digitehnoloogia on kasuliku kõrval andnud võimaluse inimeste tegevus ja liikumine sellises ulatuses kontrolli alla saada, millest totaalsed režiimid said mõnikümmend aastat tagasi vaid unistada. Paljud erakordsed otsused tehakse väga lühikese kaalutlemise järel.

Olulised sotsiaalsete eksperimentidena käsitletavad otsused riikide sulgemise, teenuste osutamise lõpetamise, töötajate kaugtööle viimise, koolide ja ülikoolide distantsõppe kohta tehakse mõne tunni jooksul. Tavalises olukorras oleks võtnud selliste muudatuste ettevalmistamine aastaid. Kasutusele võetakse ebaküpsed ja poolikud tehnoloogiad, õigustuseks see, et mitte millegi tegemisega kaasneb veel suurem risk.9

Kriisiolukorras on võrreldud demokraatlikke ja piiratud demokraatiaga riike nagu Hiina ning esile toodud piiratud demokraatiaga riikide mõningaid eeliseid. Piiratud demokraatia korral on käsuliin lühem ja otsuseid langetatakse kiiremini. Teinekord võib see olla otsustava tähtsusega.

Ka demokraatlikes riikides on struktuure, kus otsustusdemokraatia on piiratud, aga need struktuurid alluvad suuresti siiski demokraatlikele institutsioonidele. Sellistes olukordades, määramatuse korral, on ka demokraatlikel institutsioonidel omad eelised.

Kujutame ette, et Eestis on võimul diktaator, kes soovitab koroonapuhangu algfaasis kodanikel saunas käia ja end väljadel traktorisõiduga tuulutada. Viiruse ohtlikkuse ilmnemisel on sellisel diktaatoril tõenäoliselt keeruline tulla avalikkuse ette ja oma soovituse ekslikkust tunnistada.

Demokraatliku riigi koalitsioonivalitsuse puhul aga astub ette valdkonna eest vastutav minister ja teatab, kuidas teadaolevate asjaolude juures olukord on ning milliseid meetmeid tuleb rakendada. Kui minister hindab olukorda valesti või annab ekslikke soovitusi, siis korrigeerib teda mõni teine valitsuse liige või astub eksinud minister kõrvale isegi siis, kui on ekslikuks osutunud soovitusi andnud heas usus.

Kõige olulisem küsimus on, milliseks kujuneb uus tavaolukord. Tõenäoliselt selgub see alles tagantjärele. Üks võtmeküsimus on selliste suurte majanduspiirkondade nagu Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Euroopa Liit suhted. Kas julgeolekuvaldkonna vastuolud lähevad nii suureks, et globaalsete tehnoloogiliste platvormide asemel tekivad piirkondlikud?

Kui ulatuslikult pandeemia levib, millal see kontrolli alla saadakse ning kuidas väljuvad riigid majanduskriisist? Millisel määral jäävad kestma kriisi ajal kasutusele võetud uued lahendused?

Vaktsiinide kiire väljatöötamine ja kasutuselevõtt suurendab üldsuse usku teadusesse ja ratsionaalse elukorralduse võimalikkusse. Majanduses pakutakse kriisist väljumiseks uusi lahendusi. Ameerika Ühendriikides valimised võitnud Joe Bideni tulevase valitsuse rahandusministrile kirjutas president Bill Clintoni valitsuse rahandusminister ja president Barack Obama majandusnõunike kogu esimees Lawrence Summers memorandumi, kus pakub välja kavandatava majanduspoliitika põhijooned.

Üks soovitusi on järgmine: "Presidendi majandusmeeskonna juhina tuleb teil avalikkusele kinnitada, et teie rahvusvaheline majanduspoliitika ei kujuta endast heategevust teiste riikide abistamiseks ega teenete osutamist Ameerika eliidile. Selle eesmärgiks peab olema Ameerika keskklassiperede sissetulekute suurendamine".10

Majanduskeskkond, kus seda rakendatakse, ja probleemid on põhiliselt samad, mis eelmise administratsiooni ajal. Kuigi Bidenis on nähtud globaalsete küsimuste puhul Ameerika Ühendriikide eeskõneleja positsiooni taastajat, on väga tõenäoline, et kujunenud vastuolude ja probleemide taustal pigem pehme "Ameerika eelkõige" versioon.


1 Vt kokkuvõtet nt The peril and the promise. Special report. The world economy. – Economist 10. X 2020.
2 Scott R. Baker, Nicholas Bloom, Steven J. Davis, Measuring economic policy uncertainty. Centre for Economic Performance, LSE. Discussion paper no. 1379. Oktoober 2015.
4 Vt nt Michael Burda, Charles Wyplosz, Macroeconomics. A European text. Oxford University Press. 7th edition. 2017.
5 Bill Mitchell, Joan Muyshen, Full Employment Abandoned. Edward Elgar, 2008.
8 Thomas Piketty, Capital in the twenty-first century. The Belknam Press of Harvard University Press, 2014.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: