Mõned kuud tagasi ilmus briti ajalehes The Independent intervjuu Elon Muskiga. Seal teatab maailma rikkaim novaator, et viie aasta pärast lakkavad inimesed omavahel rääkimast ja kõik tänapäeval räägitavad keeled kaovad ära.

Mu lingvistist kolleeg postitas selle intervjuu oma Facebooki-leheküljel sarkastilise märkusega "Elon Musk ei tea nähtavasti, milline sotsiaalne ja kultuuriline roll on rääkimisel ning keeletel." Edasi järgnes huvitav arutelu lingvistide osavõtul, kus vaagiti rääkimise tähendust inimestevahelisele suhtlemisele ning ühiskonnakorraldusele üleüldse.

Suhtlemine on inimesele tähtis, seda teavad sotsiolingvistid ja antropoloogid juba ammu. Ma otsisin selle diskussiooni üles, kui panin kokku materjale ühe artikli jaoks. Artikkel rääkis koroonaviiruse pandeemiast ja sellest, kas või kuidas meie elu selle läbi muutus.

Üks mu hobisid oli pandeemia tipu ajal märtsis-aprillis koguda arvamusi, mille järgi "maailma ei ole tulevikus enam mitte kunagi endine". Neid lugusid kirjutasid praktiliselt kõik, kes viitsisid – filosoofidest (John Gray ja Slavoj Žižek) kuni kuulsate majandusanalüütikuteni.

Siis ühel maikuu päeval oli BBC-s uudis "Pariis naaseb normaalsusesse, kohvikud on jälle avatud." Pariis on muidugi kohvikute linn, kes on seal käinud, see teab ise. Pariislased istuvad hommikust õhtuni kohvikutes, teinekord isegi mitte süües-juues (mulle väga meeldib Pariisis see, et sa võid lõpmata istuda kohvikus tühja kohvitassiga ja ei pea tingimata juurde tellima), vaid lugedes, kirjutades või suheldes.

Kui nüüd aga vaadata sügavuti, siis ei erine Tallinn, Tartu või Pärnu eriti Pariisist. Ka siin "naases normaalsus" ennekõike läbi selle, et koroonapandeemia karantiinipiirangud võeti maha ning inimesed said jälle minna... kohvikusse!

Juuli teisel poolel osalesin ma suurel rahvusvahelisel konverentsil. Kuna sellised asjad plaanitakse ette pikalt, siis oli täiesti ootuspärane, kui märtsikuus viidi konverents üle veebiplatvormile. Nii ma istusingi oma kabinetis ja suhtlesin arvuti vahendusel kolleegidega. Arvutis tegin ma ka ettekande ja juhatasin diskussiooni.

Pärast toimus afterparty. Suurtel üritustel on see ikka tavaks. Aafrika juurtega portugali DJ mängis elektroonilist maailmamuusikat ning ekraanil lehvitasid inimesed üksteisele, klaasid käes. Mõni tantsis ka.

Oli lõbus, aga kuidagi kurbki. Sest tegelikult oleksin ma pidanud olema Lissabonis, kus see üritus algselt aset leidma pidi. Ja mis on parem, kui olla juulikuus nädalakese Lissabonis kolleegidega, keda ma ammu näinud pole.

Suurte rahvusvaheliste konverentside juurde kuulub seegi, et alati tutvud sa seal uute inimestega. Tutvutakse aga väga lihtsalt, kas kusagil vaheajal või siis päeva lõpus kuskil baaris inimestega rääkides. Sellel konverentsil ei tutvunud ma mitte kellegagi. On väga suur vahe, kas sa istud tundmatu inimesega päikesepaistelisel päeval ülikoolihoone trepil, kohvitass käes või sa kirjutad talle Messengeri.

Niipalju kui ma aru sain, siis isolatsiooniperiood oli ühel või teisel kujul raske enamikele inimestele. Õpetajad ja õpilased muidugi ennekõike, kuid eks peaaegu kõik, kes kodukontorisse üle kolisid, tundsid puudust näost-näkku suhtlusest.

Ma olen huvi inimestelt pärast küsinud, et mis neid kõige rohkem häiris läbi arvutikaamera suhtlemisel. Huvitaval kombel oli üks sage vastus see, et arvutiekraanil pole näha inimese miimikat. Ma pakuks et teine häiriv asjaolu on kehakeele peaaegu täielik puudumine distantssuhtlemisel. Need ja paljud muud detailid teevadki suhtlemisest suhtlemise, annavad võimaluse omaenese osalust protsessis koordineerida.

Inimesel on väga palju harjumusi, mille olemasolu annab ennast tunda kui elu muutub harjumuspäratuks. Mis on kohvikus istumine? Tegelikult võib igaüks panna kodus käima meelepärase muusika, osta pudeli veini ja seda nautida.

Ent see pole see, mis istuda kohvikus, ehkki rahaline kokkuhoid oleks märgatav. See puuduv miski ongi põhjus, miks kohvikute avamine Pariisis võeti vastu suure hurraaga. Ja see suur hurraa on ka põhjus, miks ma olen skeptiline väidete suhtes et "elu on nüüd pöördumatult muutunud".

Mingid asjad on kindlasti muutunud, ent muutused toimuvad kogu aeg. Samal ajal on väga vähesed meist huvitatud pöördumatutest fundamentaalsetest muutustest meie elus.

Mina vaataksin karantiiniaegseid muudatusi pigem kui katset hoida senine eluolu enam-vähem muutusteta käimas. Ettevõtted jätkasid harjumuspärast tegevust, haridussüsteem ei teinud läbi kardinaalseid muutusi, tele- ja raadioformaat on sama ning neid näiteid võib veel tuua.

Esimesel võimalusel naasis aga enamik meist pandeemiaeelsesse elukorraldusse, taastades harjumuspärase rutiini nii palju kui võimalik. Huvitav on see, et vähemalt alates "Matrixi" filmidest püsib visalt arvamus, et me kõik elame arvutis ja läbi arvutiekraani. Reaalne elu näitab hoopis seda, et enamik meist üritab arvutiekraanimaailmast välja saada, kuskil on mingi piir.