Margus Kuul: erioperatsioonide reservväelane on tänapäeva sissisõdur
Reservväelaste õigeaegne ja oskuslik reaktsioon sõjalisele agressioonile peab olema kogu Eesti riigis efektiivne ja kui mingis meie riigi osas on agressorid, siis peavad seal tegutsema ka meie reservväelastest sissid, kirjutab Margus Kuul.
Eelmise aasta septembris kogunesid nädalasele reservväelaste õppele piirivalve õppekeskuse sissikompaniis teeninud ajateenijad. Nüüdseks keskeas olevad sissid (Sissi on Soomest pärit termin kergejalaväele, mis korraldab vaenlase tagalas luure-, sabotaaži- ja muid operatsioone), keda on juba hulga rohkem kui kolm, ilmusid kohale nagu musketärid vanas heas Alexandre Dumas ajaloolises novellis – 20 aastat hiljem.
Reservväelastest sissidel oli näol üksteise äratundmise rõõm, segatuna äraootava seisukohaga nii üldise osavõtu, motivatsiooni kui ka erioperatsioonide väejuhatuse instruktorite korraldatava väljaõppe kvaliteedi suhtes.
Selle tunnistuseks olid õppekogunemise alguses esitatud küsimused: "Miks 20 aastat hiljem?", "Mis me siin tegema hakkame?" või vana sissi harjumuse kohaselt metsa poole vaadates: "Kus me ööbime?".
Instruktorid, kelle hulgast nii mõnedki sama õppekeskuse endised ajateenijad, andsid oma kamraadidele vastused, millest üksjagu pidi end ise tunda andma. Erioperatsioonide väejuhatuse reservväelaste väljaõpe oli seotud sarnaste teemadega, mida nad ka ajateenistuses õppisid ja harjutasid.
Nüüdseks oleme võtnud eesmärgiks seal õpetatud teemasid värskendada. 20 aastat hiljem on paremaks läinud nii väljaõpe, varustus kui ka relvastus. Õppekogunemisel ei pea enam mängima puust valmistatud miinimulaaži lõhkamist, vaid positsioonile saab paigaldada päris miini ja seda lõhata.
Erioperatsioonide väejuhatus paneb reservväelasi välja õpetades rõhu sissisõja oskustele, et tegutseda iseseisvalt või vajaduse korral koos NATO erivägedega. Rahuajal mitmekülgseks sissivõitluseks valmistumine on kaalutletud otsus, sest oskus pidada sellist tavatut sõda parandab ja täiendab oluliselt kaitseväe üldist lahinguvõimet.
Mis on Eesti moodi sissivõitlus?
Sissivõitlus on rindejooneta varitsused ning eelkõige miinisõda. Ülesannet täites valivad sissid ise aja ja koha, millal vastast rünnata. Sisside relvastuses on jalaväe vastased kaitselaengud, mida kasutatakse alles siis, kui varitsuse algus on vormistatud tankimiinidega, mis on juba vastase soomustehnika kallal oma töö ära teinud.
Peale selle on sissid erioperatsioonide silmad ja kõrvad, suutes lahinguväljalt ajakriitilist informatsiooni edastades tuua lahinguväljale erioperatsioonide abil ka liitlaste tulejõu. Selle tõttu on sissivõitleja lahingujõu mitmekordistaja ning sisside varitsused ja luureinformatsiooni abil õigel hetkel vastase nõrgestamine, killustamine ja hävitamine on nende leivanumber.
Sellise tegevusega luuakse Eesti kaitseväe teistele üksustele soodne pinnas lahingutegevuseks. Vastase rünnak takerdub, tagalaüksused ei saa liikuda edasi ega tagasi; lahinguüksustele moona ja kütust juurde viia ei saa; üldine lahingu juhtimine on häiritud või hoopis katkestatud, sest hävitatud on ka vastase juhtimispunktid.
Sissid on nagu kaose meistrid, külvates vastase leeris surma ja hirmu. Just selline viivitus vastase tegevuses võidab kaitseväele, liitlastele oma tegevuse seadistamiseks vajalikku lisaaega.
Kogemused konfliktipiirkondadest näitavad, et sõda mõjutab kõiki. Ka hästi korraldatud evakuatsioon ei suuda kõiki tsiviilelanikke vastase liikumise teelt ära toimetada, aga minnakse ka lähimasse metsa varjule, et vastasele ikkagi vastu hakata. Sissidel on ka siin oma roll, mil nad võivad aidata evakuatsioonist maha jäänud inimesi kokku koguda ja üle rindejoone saata ning organiseerida ka vastupanuliikumist kohalike elanike hulgas, kes soovivad võidelda.
Samuti hõlmab tänapäeva sissivõitlus info levitamist vallutatud piirkonnas, kus on muust maailmast ära lõigatud kohalike jaoks ülekaalus vastase propaganda, aga ka väljapoole vallutatud piirkonda, näidates pilte ja videoid vastase sõjakuritegudest maailma meediasse poliitilise toetuse saamiseks.
Sissivõitlus toimub ohtlikus piirkonnas ja keerulistes oludes, kus stressitase on kõrge ja olmetingimused võivad olla üsna ekstreemsed. Sisside ettevalmistus ja väljaõpe peavad tagama selle, et nad suudavad sellises keskkonnas tegutseda nii füüsiliselt kui ka vaimselt, ülejäänu osas on suur rõhk erialasel ettevalmistusel – automaadi või miini käsitsemisel, lõhkamisel jms õppel.
Sissiõpe ei ole kaitseväes iseenesest midagi uut, seda anti põhjalikumalt ajateenijatele juba 90ndatel aastatel piirivalve üksustes, siin-seal väeosades jalaväe- ja luureüksustele lühemate kursustena. Sissiõpet saanud reservväelased on Eesti erioperatsioonide väejuhatusele olulised kolleegid, kellega võitleme koos NATO erivägedega ohu korral õlg õla kõrval.
Agressori ellujäämine Eesti pinnal ei sõltu enam temast
Praeguseks oleme õppekogunemistele kutsunud reservväelastest sisse, kes on üle 20 aasta tagasi läbinud ajateenistuse, ja teeme seda ka tulevikus juba nooremate reservväelastega. Järgnevatel aastatel on oodata paljudel endistel sissidel kutset erioperatsioonide väejuhatuse õppekogunemistele.
See on teadlik ja struktuurne sissisõja võime moderniseerimine ja relvastatud vastupanuliikumise alustala, juhul kui seda peaks Eesti riigi kaitseks vaja minema. Eesti riigikaitse vundament on motiveeritud kaitsetahtega reservväelane, mitte relv ega arvutialgoritm.
Reservväelaste õigeaegne ja oskuslik reaktsioon sõjalisele agressioonile peab olema kogu Eesti riigis efektiivne ja kui mingis meie riigi osas on agressorid, siis peavad seal tegutsema ka meie reservväelastest sissid, et agressori ellujäämine ei sõltuks ka oma tagalas enam temast.
Toimetaja: Kaupo Meiel