Aimar Ventsel: iga nimekiri pole see õige nimekiri

Meil siin ei saa sensatsiooniliste Venemaa-poolsete skandaalide avastajad aru sellest, kuidas asjad idanaabri juures käivad. Ma olen kindel, et meil kõmu tekitanud "perspektiivsete inimeste" nimekirjade analooge ringleb palju, nagu ka igasuguseid "strateegiadokumente", kirjutab Aimar Ventsel.
Mõni aeg tagasi lahvatas rahvusvaheline skandaal Venemaa multifilmiseriaali "Maša ja karu" ümber. Mitmes Euroopa riigis ja USA.s ilmusid välja mitut masti eksperdid ja arvamuseavaldajad, kes väitsid, et antud multifilm kannab endas varjatud Kremli propagandat, heroiseerib Putini-Venemaad ja Nõukogude Liitu. Ühesõnaga, tegemist on laste alateadliku rahvusvahelises ulatuses indoktrineerimisega.
Kirjutasid multifilmist soliidsed lehed, nagu Times või Washington Post. Tõelised Lääne analüütikud naersid selle üle, ent asi oli kokkuvõttes naljast kaugel. Venemaa propaganda haaras sellest kõigest ootuspäraselt kinni.
Multifilmi tootva erafirma omanikust sai Venemaal üleöö meediastaar ja muidugi jagus pikemaks ajaks Euroopa lolluse üle irvitamist. Enamikel venelastel oli hea meel – välismaa kardab meid, isegi meie lastele mõeldud multifilmid on ohtlikud.
Vastuseks kogu sellele alarmistlikule kampaaniale kirjutas Mark Galeotti - minu tagasihoidlikul arvamisel üks parimaid Venemaa-tundjaid Läänes üldse -, et lolliks ei maksa minna. Ta tõi välja mitu punkti, miks kollektiivne Lääs ei tohiks iga Venemaa poolt tuleva infokillu või isegi (laste)filmi peale ära keerata.
Esiteks, see on tobe (just stupid). Iga Venemaa poolt genereeritud rumala idee peale ei tasuks reageerida nagu oleks tegemist suure ja keerulise plaaniga hävitada todasama Läänt.
Teiseks, see kõik devalveerib tõelise Venemaa propaganda, mis ongi suunatud meie kõigi kollektiivse solidaarsuse lõhkumiseks.
Kolmandaks, see devalveerib meid endeid ehk kas me tõesti oleme nii rumalad ja primitiivsed, et ei suuda eristada tõelist ohtu soovmõtlemisest? Ning neljandaks, see kõik aitab Vladimir Putinit, sest see toetab ka Venemaa ametlikku narratiivi, et kollektiivne Lääs vihkab Venemaad ja selle elanikke ning juba seetõttu on Venemaale vaja tugevat otsustavat juhti.
"Perspektiivsed" inimesed
Galeotti blogikirjutis tuli mulle meelde ühe kodumaise miniskandaali valguses. Hiljuti avaldas Eesti Ekspress ühe nimekirja. See oli 2013. aastal koostatud nimekiri n-ö perspektiivsetest inimestest, keda võiks muuta Venemaa mõjuagentideks.
Nimekirja kokkupanijaks oli ajakirjanik Galina Sapožnikova, ajalehe Komsomolskaja Pravda korrespondent ja meediaklubi Impressum üks vedajaist. Kes teab, see teab, et Komsomolskaja Pravda Eesti väljalase on kõike muud kui Eesti-sõbralik, avaldades järjekindlalt artikleid kasvõi Erna retkest kui näitest fašismi taassünnist Eesti Vabariigist.
Impressum on aga viimase viie-kuue aasta jooksul pealtnäha neutraalsust teesklevast diskussiooniklubist muutunud otseseks Kremli propaganda levitajaks.
Sapožnikova pani kokku nimekirja 19 peamiselt kohalikest vene rahvusest poliitiliselt aktiivselt inimesest, kes võinuksid olla need "perspektiivsed inimesed", kellega Venemaa ametlikud struktuurid võiksid arendada koostööd. Nimekirja all on postskriptum, milles nenditakse kurvastusega et Eestis on väga vähe alla 30-aastaseid poliitiliselt aktiivseid inimesi, mistõttu nimekirja pandi ka mõnevõrra vanemaid poliitikuid.
Nimekirjas olid sellised tuntud isikud nagu Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart või siis poliitikud Olga Ivanova või Mihhail Korb. Oli ka vähemtuntud nimesid, kuid peaaegu kõik nad on nüüdseks nii või teisiti avalikus ruumis pildil.
Väga hea näide Eestis eksisteerivatest erinevatest inforuumidest oli reaktsioon antud nimekirjale. Venekeelses inforuumis läks korralikuks lärmiks, mõni nimekirja sattunud isik kirjutas venekeelses Delfis ja mujalgi ennast õigustavaid kirjatükke, täheldada võis mõningat paanikat. Eestikeelses inforuumis oli reaktsioon enam kui tagasihoidlik.
Ei esimene ega viimane kord
See ei ole Eestis esimest ega viimast korda, kui kusagilt ujub välja mingi nimekiri või mõttepaber, mida suure käraga hakatakse pidama Venemaa suurejoonelise infooperatsiooni tõestuseks.
Samal ajal puuduvad igasugused tõsiseltvõetavad faktid, et kuskil eksisteerib antud dokumendiga seoses olev ettevõtmine. See on see koht, kus sensatsiooniliste paljastustega väljatulevad ajakirjanikud võiksid uurida taoliste dokumentide ja neid kirjutanud isikute tausta.
Oli mõni aasta tagasi selline juhus. Kuskilt ujus välja mõttepaber, mille kirjutas kõlava Venemaa uurimisinstituudi direktor, kes omaenese väite kohaselt varustas Venemaa välisministeeriumi Baltikumi-teemaliste analüüsidega.
Asi läks Eestis suure kella külge. Ma huvi pärast vaatasin, et kõlava nimega uurimisinstituut oli umbes kolme töötajaga postkastifirma, millel polnud isegi oma korralikku netilehekülge. Omast käest tean, et selliseid instituute on Venemaal terve müriaad. Kindlasti saavad nende direktorid mingil üritusel kokku mõne välisministeeriumi inimesega, kellele pistetakse pihku mõni oma teos. Niipalju siis sidemetest välisministeeriumiga.
Meil siin ei saa sensatsiooniliste Venemaa-poolsete skandaalide avastajad aru sellest, kuidas asjad idanaabri juures käivad. Riigi struktuurid on Venemaal suurte ressurssidega institutsioonid ja nendele ressurssidele üritavad ligi pääseda paljud. Selleks tuleb aga ennast vajalikuks teha lootuses, et kusagilt kukub uurimisraha või isegi töökoht.
Nii keerlevadki kõik "eksperdid" ja "analüütikud" ministeeriumite ümber ning annavad neile oma loomingut lugeda lootuses silma paista. Ma olen kindel, et meil kõmu tekitanud "perspektiivsete inimeste" nimekirjade analooge ringleb palju, nagu ka igasuguseid "strateegiadokumente".
Kui mõni selline "avastus" ilmub välja, siis tasuks neisse ennekõike skeptiliselt suhtuda ja proovida uurida, kui tõsiseltvõetav selline üllitis on. Vastasel juhul võibki juhtuda, et midagi tähtsat jääb kahe silma vahele.
Toimetaja: Kaupo Meiel