Politoloog Karl Deutschi algse definitsiooni järgi tähistab mõiste "julgeolekukogukond" territooriumi, kus isikute, gruppide ja ühiskondade omavaheline arvete klaarimine vägivalda kasutades on mõeldamatu või äärmiselt vähetõenäoline.

Eesti seisukohalt on NATO seega julgeolekukogukond, mille liige ollakse teadmises, et me ei lähe kunagi oma huvide eest sõtta Poola või Portugaliga ja nendel on meie suhtes sama vähe kurje kavatsusi.

Aga mõistel on ka teine kasutusviis. Selle järgi moodustavad julgeolekukogukonna rahu ja õnne igapäevased tootjad teatud ametites. Kogukonda kuuluvad kõigi jõuametkondade palgalised, sõjaväelased reamehest erukindralini, politseinikud ja spioonid, aga ka diplomaadid, relvatööstuse leidurid, arendajad, teoreetikud ja praktikud ning pärmina paisuva osakonnana ka julgeoleku analüütikud, mõttekodalased ja propagandistid.

Julgeolekukogukonda kuulujaid eristab tavalistest inimestest see, et esimesed teavad tulevikku ja nende võimuses on ka tuleviku kujundamine, teised aga, kui nad Parnassose mäenõlvale ennustusi kuulma ei jõuagi, saavad oma saatuse teada kohaliku Delfi portaali vahendusel. On ürginimlik, et kui teadmistest ei piisa ümbritseva ja toimuva seletamiseks, võetakse appi kõrgemad jõud, lahendatava võrrandi puuduvad komponendid mõeldakse lihtsalt välja.

Eesti julgeolekukogukond kasvab ja õitseb. Ja aina ilmsemaks saab sedakaudu ka see, et Eesti vaimne alus ei ole pärit Lähis-Idast, vaid antiiksest Kreekast. Eesti julgeolekus ei kehti kõigeväelise ja kurja ainujumala diktaat. Ei, meie julgeolekuarhitektuuri nõukogu meenutab pigem Olümposel resideeruvat jumalikku seltskonda kõige juurdekuuluva võimuvõitluse, edevuse ja intriigiga.

Tõsi, Olümposega võrreldes on meie mäetipul naisi esialgu vähe. Meeste mängud, seni kuni. Kuid suund, mida soolise tasakaalu alal näitab värske valitsus, lubab loota, et pilt muutub tasapisi kõikjal. Naised on suutnud vallutada juba suurema jao põhiseaduslikest positsioonidest ja ei jää see kindral-ülemjuhatajagi tulemata.

Kuid tagasi tuleviku juurde. Paari päeva eest kostis Olümposelt keskmisest kõvemat kõminat, kui sõjajumal Ares ehk oma ametis lõpetanud kaitseminister Jüri Luik andis avalikkusele teada, mis on ja mis tuleb. Ususalgajatele ja jumalaeitajatele pakkus see tekst kõvasti värsket mõtteainet.

Et kaitse pole midagi meie ilmast, andis minister Luik teada juba loo alguses, öeldes: "Kaitse pole olnud ja ei tohiks ka tulevikus olla osa parteipoliitikast." Parteid, need on ju lihtsa rahva ühendused ja hoidku oma käed eemale kõrgemast, jumalikust asjast.

Maakeelne järeldus on see, et julgeolek ja riigikaitse ei saa olla vaidlusteema valimistel, kõigi erakondade kohustus on vaid iga nelja aasta tagant kinnitada oma jäägitut truudust julgeolekukogukonnas sõnastatud tõdedele.

Või teisisõnu: otsused julgeoleku alal ei allu avalikule kontrollile, spetsialistid teavad, mida on vaja teha. Ainus, mida meie peame teadma, on see, et meil on vastane ja vaenlane ning need on üks ja seesama.

Vaenlase vastu aitab, nagu Luik selgitab, "USA kohalolu pidev kasvatamine". Kui see väide anda joonistamiseks valitsuse teadusnõukogu kätte, siis sealne paradoksimeister tõestaks loomulikult, et ükskõik kui palju ja kui kiiresti USA kohalolu ka ei kasvataks, ei muutuks

Eesti seetõttu USA osariigiks või vasalliks samal põhjusel, miks Achilleus kunagi ei jõudnud järele kilpkonnale. Keskmise arveametniku rehkendus aga näitaks, et kui USA kohalolu võtab meie julgeolekust igal aastal kanda viis protsenti, on 20 aastaga kogu mäng meretaguste käes.

Erinevalt Eestist võib Saksamaal USA ja eriti tema tuumarelvade kohalolu üle eri meelt olla. Seda arutatakse aastakümneid ning ka järgmistel valimistel võib just suhtumine USA vägedesse olla määrav uue võimukoalitsiooni moodustamisel.

Eesti julgeolekukogukond on juba aastaid sisendanud elektoraadile, et see on isegi kergelt pääsenud, kui maksab riigikaitsesse ainult kaks protsenti SKT-st. Aastaid pingutasime selle panuse saavutamise nimel, aga hetkest, mil see oli käes, muutus ka julgeolekujumalate jutt. Uus sõnum oli, et maksumängus saite esimeselt tasemelt teisele ja uuel astmel on pool ikka puudu.

Praeguse raha eest saame nimelt ainult väikevahendeid. Hirmsaid küberrelvi küll, aga tulevaste rakettide lennukaugus on kõigest paarsada kilomeetrit. Nendest piisab, et anda ennetav löök ristleja Aurora või Smolnõi pihta Peterburis, kui seal peaksid jälle revolutsioonilised madrused või bolševikud kogunema hakkama, ja hoida jumalate tahtel nii ära ajaloo kordumine.

Kõik see on kaunis, kuid just avalikkuse kriitilise kontrollita tegutsevad tujukad jumalad, aga mitte maal oma argiseid asju ajavad rahvahulgad on need, kelle tõttu on õiged minister Luige sõnad: "Loodame, et sõda kunagi ei tule, aga me tunneme vaistlikult, et keegi ei saa anda sajaprotsendilist garantiid."

Rahvad ei ole sõdu alustanud ajaloos ega alusta nüüdki. Trooja sõdagi algas tühja koha pealt, jumalate tujust ja tühjast tüliõunast pulmapeol. Ka Eesti julgeoleku olümplaste hulgas on alati leidunud mõni riiukiskuja, tülijumalanna olgu vuntsidega või ilma.

Ühesõnaga, sajaprotsendilist rahu ohustab ainult julgeoleku kogukonna konsensus, vaikus arutelu asemel, kriitiliste küsimuste pideva voo puudumine, mis jätab julgeolekujumalad omapead.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.