Võrreldes selle Jaaguga, keda me oleme harjunud nägema legendaarses Johansonide perebändis või Theatrumi lavastustes.

Jah, habe on läinud ja juuksed on läinud. Ja päris hea on niimoodi olla... Ja ma otsustasin ka pähe panna mütsi, et ei oleks nii ootamatu.

Enamvähem aasta tagasi, vahetult enne su 60-ndat sünnipäeva, avastati sul verevähk. Ja sa kirjutasid oma sotsiaalmeedia kontol sulle omasel poeetilisel moel, et äge leukeemia kutsus sind tantsule. Miks sa pidasid vajalikuks seda infot maailmaga jagada?

Nii oli. Ma mõtlen nii, et kui inimene on juba valinud sellise tee - ma ei tea, kas inimene valib kutsumuse või kutsumus valib inimese -, aga kui sa oled selles mängus n-ö avaliku elu tegelane, siis pole mõtet peitu pugeda nende asjadega, mis sinuga elus toimuvad. Ja sa ei jõua ega ka pea kõikidel tänavanurkadel sõpradele ja tuttavatele seletama, mis sinuga on.

Mu sünnipäev on täpselt detsembri keskel ja mul oli tõsine plaan sellest kuidagi pääseda. Kui oled noorem, siis kõik ümmargused sünnipäevad on uhked ja rõõmsad. Aga kui hakkad 50-ndast üles minema, siis mis sa seal selle kartulisalatiga ikka istud. Äkki teeks midagi muud ja äkki teeks midagi kevade poole, mõtlesin? Inimene küsib ja jumal annab.

Ja siis ma sain seda keemiat, mida tegelikult väga ei tehta üle 40-aastastele, oma 60-ndaks juubeliks. Tõsised raundid väikeste puhkeaegadega. Pääsesin hospidalist poole juuni paiku välja ehk suvi oli vabakäiguvangiks olemine. Ja ega ma seda ka pahaks pane. Aga kogu selle aasta eest on nii arstidele, Loojale kui ka sõpradele ja tuttavatele suur tänu.

Meie tänase vestluse mõte ei ole esitada üht järjekordset nutulugu, kuidas ühe toreda inimesega juhtus üks väga halb asi, vaid süstida positiivsust. See on ka see sõnum, millega sa välja tulid.

Vaatamata oma suurele edevusele ma teleekraanile trügija pole olnud. Tahaks veel korra tänada perearst Iris Koorti, kes selle läbi hammustas. Tehti luuüdi analüüs ja juba järgmine päev läks keemia käima. Ta tõesti on sedasorti leukeemia, mis võiks paari kuuga ära viia. Aga teisest küljest väga hästi ravitav, kui saab asjad õigesse jonksu.

Sinu firmamärgiks saanud turris juuksed ja kapteni habe on läinud, aga meel on ikka rõõmus?

Meel on väga rõõmus ja isegi raskematel aegadel tekkis ka mingi elevus selle suhtes, et mis siis edasi saab, kui ei lähe nii hästi. Mitu meest suri kõrvalvoodis ära. Ja olid palju nooremad kui mina. Endal on hea meel, sest see oli väga elulises situatsioonis surmahirmu ära proovimine. Ja ei tekkinud mingit paanikat. Lähedastel oli mingil viisil ilmselt palju raskem kui minul.

Üks tähelepanuväärne verstapost oli veel - suvel sa abiellusid oma elukaaslase Krista Citra Joonasega. Sellises situatsioonis on sel natuke teistsugune laeng?

Kui mina lõpetasin keskkooli 1978, siis algas kohe see Afganistani asi ja mingi sisemine olek oli selline, et paratamatult läheb mingiks suuremaks sõjaks. Ma olen Eesti mõistes suhteliselt paljulapselisest perest, ehkki mis see neli last väga ära ei ole. Selle ees oli ikkagi hirm, et kui tuleb sõda, siis pead laste eest hoolt kandma. Eks seda oli süstitud filmide ja kõigega. Et mingi luuraja paljastatakse sellega, et imik võetakse riidest lahti ja asetatakse külma ilmaga lahtise akna alla.

Aga nüüd see abiellumine oli otste sõlmimine?

Ta oli otste sõlmimine, aga eks ta ole ka mingi ealine küpsus ka. Et Krista Citral oleks ka legaalselt mingid õigused, kui ei lähe nii hästi.

Johanson ja vennad oli mingile põlvkonnale täielik fenomen. Teie laulud asetusid taasiseseisvumise hümnide konteksti. Osasid on isegi noorte laulupeol esitatud. Miks te laiali läksite ja enam koos ei esine?

Kui saadakse vanemaks, tulevad reljeefsemalt välja igaühe iseloomud. Igaühe sisemised suundumused ja hoiakud. Mina olen ühtepidi mingil moel selline metsa venna tüüp, aga vend Mart, kes on kõige noorem, on süvapühendunud kristlane. Ja Kärt on Kärt. Aga küll me ennast kokku korjame. Väga tahaks ennast veel lauljana ja mängijana pildile tuua, kui see võimalik on. Aga ega ma ka ei nuta, kui see ei õnnestu.

Sinu lugu "Lahtilükkamine "algab sõnadega "Hei posid, poisid, kas olete valmis? Siis lükkame korraga. Peipsi koha pealt lükkame lahti selle väikese Maarjamaa". Ja see asetus toona selgelt laulva revolutsiooni konteksti. Mis pilguga vaatad sa nüüd seda Eestit aastal 2020?

(pikk paus) Praegusel hetkel, koos kogu selle läbielatud aastaga, ikkagi üsna rahuliku pilguga.

Praegu on solvamisi ja hinge sülitamisi nii palju, et ma ei hakka neid ükshaaval loetlema. Miks me nii lõhestunud oleme täna?

Sest elu on hea. VHK muusikakooli seina taha kolis keegi bravuurikas poissmees, kes juba hommikul vara tuli ja pahandas nende pisikeste tüdrukutega, kes orelit õppisid. Seal oli see kunagine väike Haapsalu orel, mis kingiti muusikamajale, et oreliõpilased saaksid seal harjutada. Ja siin tekib soov kedagi Siberisse saata. Selles mõttes, et kui tõelised probleemid tekivad, siis depressioon ja pahandamine pisiasjadega kaob ära. Ise ta keeras oma pea sinna oreli poole. See on üks näide sellest pretensioonikuse tasemest.

Et ei ole tõsisemaid küsimusi, millega tegeleda?

Mingil moel jah. Eesti puhul on üks keeruline asi veel see, et ikkagi on väga kihistunud see ühiskond. Kel pole väga midagi, on väga palju selliseid perekondi. Ja teisest küljest tänavapildis, üks Šveitsi sõber tuli ja ahhetas, et kõik sõidavad luksusautodega ringi ja mis te virisete.

Küsin urmasotilikult jultunud küsimuse, et millest sa Jaak elad?

Nagu öeldakse, et õhust ja armastusest. Kui me veel palju laulsime ja esinesime, siis käis see suurelt osalt laulmise toel. Mingi juriidilis-pensionaarne saba on Vanalinna Hariduskolleegiumis.

Sul on praegu iga nädal vereülekanded. Sul on jaanuari alguses luuüdi siirdamised tulemas. Lootus saada eksperimentaalsesse raviprogrammi ka. Kuidas sa suudad selle kõige kõrvalt hoida optimismi? Anna nõu inimestele, kel on raske kasvõi koroonapandeemia keskel.

Endale tundub, et see on suurel määral ka otsustamise küsimus. Ma kohe alguses otsustasin ära, et ma ei hakka halama ega lange enesehaletsusse. Ja seda hoiakut oli üllatavalt kerge hoida. Ma kogu aeg ootasin, millal see mats tuleb. Vahepeal oli väga valus ja kui keegi lahkub su kõrvalt voodist, kellega sa olid mitu nädalat sõbraks saanud. Et ühel hetkel see mats tuleb ja kaua sa siin õilmitsed. Siiamaani on välja kandnud. Praegu ei ole just väga mõnus periood. Olen küll üpris väsinud, aga vaim ei vaju ära.

Hea Jaak, aitäh, et oma lugu meiega jagasid. Soovin tugevat tervist, et neid lugusid ja laule meiega jätkuks.

Suur tänu ja kõikidele sama.

Intervjuusari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 28. ja 29. detsembril algusega kell 20.