Sveta Grigorjeva: mulle tundub, et tänases Eestis peab valima poole ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

Populistide kiituseks peab ütlema, et nad aitasid tõmmata seinalt maha klantspaberist plakati edukast ja progressiivsest Eestist ning näidata, kui kaugel me ühiskond sellest tegelikult on, ütles intervjuus luuletaja ja koreograaf Sveta Grigorjeva.

Augusti lõpus sündis presidendi vastuvõtul Kadrioru roosiaias üks kõne ja see kõne mõjus ühelt poolt ereda sähvatusena ja teiselt poolt võib-olla inimestele külma dušina. Sveta Grigorjeva, kui kaua te mõtlesite selle kõne peale, enne kui see sündis?

No ikka päris kaua. Ma pole ühtegi teksti nii pikalt kirjutanud, nii kaua mõelnud, kui seda üheleheküljelist teksti, mida ma esitasin roosiaias. Põhimõtteliselt läks mul kuu aega. Kolm esimest nädalat ma kirjutasin mustandit, lugesin kõnesid, ja neljandal nädalal hakkasin kirjutama puhtandit, sest mustandit võibki jääda kirjutama – sa võid koguda tsitaate ja mõtteid ja kirjutada lõike rahulikult. Aga lõpuks ütlesin, okei, kui ma ei hakka kirjutama puhtandit, siis ma ei jõuagi kunagi kõnega valmis.

Lõpuks ma üritasin vastata kahele küsimusele. Üks neist oli, et millisest Eesti riigist mina unistan, ja teine oli, et kuidas mina seal teistega elada tahan.

Kas need reaktsioonid, mis olid ühelt poolt valulised, teiselt poolt ka juubeldavad, üllatasid teid?

Mis mind kõige rohkem üllatas, oli ikkagi see valuline reaktsioon sellele niinimetatud eestivene teemale. Mind üllatas, kui hell teema see endiselt on.

Võtame selle kõige rohkem tsiteeritud, ja mulle tundub, et ka kõige rohkem valesti tõlgendatud tsitaadi: "Eesti on väga kaugel riigist, kus ühest lihtsast tööliste poolt üleskasvatatud müüjatüdrukust võib saada peaminister, veel vähem president, eriti kui selle tüdruku nimi on Maša, Vera või Sveta". Ja see ei ole miski, mida Sveta Grigorjeva nägi ühel ööl unes ja mõtles, et panen kirja, et Eesti avalikkust närvi ajada. Ei – me võime vaadata ka lihtsalt statistikat – täpselt nii ongi. Vene emakeelega pered teenivad vähem – neil ei ole sama ligipääsu konkurentsivõimelisele haridusele, ja segregatsioon, nagu on Sirbis Kristiina Kokk kirjutanud, on nõiaring. Sellest välja tulla on väga raske.

Aasta säravaimad tähed: Sveta Grigorjeva ja Aet Süvari Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Aga kus on integratsioon, lõimumine valesti läinud, mida meil on 20 aastat üritatud teha? Kuskil on valesti läinud, kui see on nii, nagu te ütlete.

See ongi miljoni dollari küsimus, et mida teha siis sellega. Ma ütlen ausalt, minul ei ole sellist positiivset programmi. See on väga keeruline küsimus. Ma ühel päeval mõtlesin selle küsimuse peale, sest ma teadsin, et te küsite seda mu käest.

Ma mõtlesin selle kurikuulsa nublu ja Gameboy Tetrise "Für Oksana" video peale. Ma kuulasin eile selle üle, mulle meeldib YouTube`is lugeda kommentaare, ja ma leidsin sealt, ma isegi ütleksin, anekdootliku kompositsiooni kahest kommentaarist, kus üks kommentaator ütlebki: "sdelali bolše dlja integratsii tšem vse politiki vmeste" ehk siis seesama asi – "tegite integratsiooni heaks rohkem kui kõik poliitikud kokku". Sellele vastas omakorda üks teine kommentaator: "Tõesti? Aga miks te siis eesti keeles ei kirjutanud seda kommentaari?"

Minu arust siin ongi kaks arusaama integratsioonist: üks on selline – ja mulle tundub, et eesti inimene saabki integratsioonist aru sedaviisi, et see kõik on keeleõpe –, et kui vene inimene õpib eesti keele ära, siis integratsioon imeliselt toimibki. Teine kommentaator näitabki, et integratsioon ei ole ainult puhtalt keeleõpe, vaid see on teatud ühisele pinnale kokkutulemine – see on tegelikult sotsiaalse võrgustiku loomine.

Jah, keel on oluline, aga kuidas tuua inimesed kokku – see ei ole absoluutselt vähemoluline. Mis ma nüüd selle sotsiaalmeedia või YouTube`i kommentaaride peale kokku saan öelda: jah, tegelikult see video tõigi inimesed kokku ühele pinnale. Ja ma arvan, et see on päris lahe.

See video on tõesti suurepärane näide, aga kui me räägime inforuumist, meediaruumist, siis väga palju öeldakse, et venelased elavad hoopis teises inforuumis, täiesti teises kultuuriruumis – kas meil on üldse mõtet teha venekeelset teleprogrammi, venekeelseid kultuuriüritusi, venelaste kunstinäitusi, balletti, kui kultuuri tarbimine on suurem piiri tagant?

Aga kui neid valikuid ei ole, siis me ju ei tea, kas kultuuri tarbimine oleks sama suur piiri tagant või mitte. Me peame enne ära tegema ja siis vaatama. Ma arvan, et sellel on mõtet, sellel on mõte. Neid kanaleid peab olema, neid üritusi peab olema.

Aga jällegi – peab mõtlema, kuidas tuua inimesed kõik kokku, see on see tähtis asi. Täpselt seesama ühtse kooli mõte, mida on välja käidud. Millest peab aru saama, et integratsioon ei ole, et venelased integreeruvad, ja meie ootame, millal venelased integreeruvad ära. Ei, see on selline põimumine. Lõimumine on põimumine – me punume koos patsi.

Aasta säravaimad tähed: Sveta Grigorjeva Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Räägime natuke lõhestumisest üldse – kohati on tunne, et igas asjas peab valima poole. Kuidas teie tunnete – kas see tekitab ka teis teatavat konflikti, et kogu aeg on vaja valida poolt?

Nagu ma alustasin – mind on alati häirinud mingisuguse poole valimine. Aga mulle tundub, et tänases Eestis peab valima poole. Peab aru saama sellest, et ega see lõhestatus ei tekkinud lihtsalt (teeb sõrmenipsu).

Meil on juhtunud lihtsalt selline asi, et me oleme alati arvanud, et Eesti on selline progressiivne ja edukas riik. Tegelikult – mida need populistid minu arvates täiesti tänuväärselt näitasid, et Eesti ei ole kunagi olnud nii progressiivne ja edukas, kui me oleme siin arvanud ja meile ehk meeldis senini arvata. Ja ma arvan, et see on hea. Mida on tehtud – võeti see eduka Eesti plakat seina pealt maha; näidati, mis seina peal tegelikult seal taga on.

Mida ma väga kardan, on see, et me justkui arvame, et piisabki sellest, kui me ainult mõistame hukka populiste ja ootame koalitsiooni lagunemist – mida mina ka ootan –, aga tegelikult ma kardan seda, et mis juhtub, ongi see, et võetakse üks hetk see kokkukägardatud plakat ja pannakse see jälle sinna seina peale tagasi ja üritatakse edasi minna täpselt samamoodi. Me peame minema tagasi ajas ja vaatama, et kus tegelikult läks valesti.

Üks motiiv, mis seal roosiaia kõnes oli, oli presidendiks olemine. Ütlesite, et kunagi, võib-olla pooleldi naljaga, oli see unistuseks. Kui te vaatate tagasi oma 18-aastasele minale, kui paljud nendest unistustest, mis teil tollel ajal olid, on tänaseks täitunud ja kui paljude peale te mõtlete, et see oli imelik, et see ei ole mina?

Presidendiks (saamisest) ma enam ei unista, sest mulle tundub, et siis mul ei jää paratamatult aega lugeda kõiki neid raamatuid läbi, mida ma tahan lugeda. Kunstnikuna on mul natuke rohkem aega tegeleda raamatu lugemisega. Aga ma arvan, et mul on läinud tegelikult üle ootuste hästi.

Tegelikult on nii, et ega ma ei ole kunagi unistanud luuletajaks saamisest, ma pole kunagi unistanud koreograafiks saamisest. Need asjad on kuidagi... Ma olen teinud neid – ja tuleb välja, et mõni tahab lugeda, mõni isegi tahab käia vaatamas neid lavastusi. Ja mulle meeldib neid teha, ja siis sa kuidagi jääd neid tegema. Ma ei saa öelda, et ma oleks unistanud neist asjadest, mis mul on praegu olemas.

Eks see "ma tahan saada presidendiks", ehk see oli nooruse bravuuri pealt öeldud, lendulastud mõte.

Nooruse bravuur on meile kõigile lubatud. Aitäh, Sveta, ma soovin teile paremat ja lootusrikkamat aastat ja kindlasti väga loomingulist aastat.

Aitäh, teile ka.

Intervjuusari "Aasta säravaimad tähed" on ETV eetris 28. ja 29. detsembril algusega kell 20.

Aasta säravaimad tähed: Sveta Grigorjeva ja Aet Süvari Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: